Ega pole kerge Piiri pidada...

Aasta 2008 läheb ajalukku kui üks väga hea aasta, nimelt pole mul kunagi olnud nii toredat sünnipäevapidu ega nii lahedat aastavahetust kui see aasta...

Sünnipäevapeole kutsusin see aasta gigamegapalju inimloomi, tegu oli ju ikkagi minu juubeliga, tuli üks suurem pidu maha pidada... Mõni jättis tulemata kah, aga päris paljud tulid ikka jaole ja hea, et tulid, täitsa tore punt rahvast oli koos, tähendab mitu toredat punti lausa, sest täielikku seltskondlikku integratsiooni ei toimunud, aga ega see polnudki eesmärk... Tervet sünnipäevaaruannet ei jõua ma siia teps mitte trükkida, aga küll mainiks ära mõned mainimisväärsused, siia alla lähevad ka aastavahetuse märkimisväärsused:

• Kasutusele võeti uus pindalaühik, nimelt torso pea ja kätega, mida ma siin antud hetkel ei oskagi ruutmeetritesse teisendada, aga ütleme nii, et kui laua peale mahub veel ühe torsojagu võileibu, siis läheb nende valmistamiseks veel umbes veerand tundi...
• Vaarika-kohupiimatort on üks väga hea üllitis, eriti kui ta veel lusikatega koljukujuliseks tuunida...
• Ka pärast väikest guugeldust pole mul õrna aimugi, mida tähendab selline sõna nagu Lumpen...
• Veterinaariatudengi ja inim-meditsiinitudengi omavahelist vestlust ei maksa pealt kuulata, kui te just ei soovi migreeni...
• Kassitoome näol on tegu maailma suurima Trou-de-loup´iga...
• Ornitoloogid kardavad, et jobukakud võivad hakata ristuma hädavarestega... Või veel hullem, pasknäärid sitavarestega...
  

Veidi ülemeelik pensionieelik...

Nii, ma olen nüüd vana, kell on juba päris tükk aega näidanud 28. detsembri varajasi hommikuminuteid, seega olen ametlikult (aga mitte mitteametlikult, toim.) jõudnud oma elu kolmandasse dekaadi...

Algus just väga suurejooneline ei olnud, kui kell kukkus, siis ma kuivatasin parasjagu nõusid, aga ega eelmisedki dekaadid eriti grandioossed polnud, nendegi jooksul sai ikka päris mitu korda nõusid kuivatada, aga muidugi, sai ka muid asju tehtud, lõbusaid asju, toredaid asju, asjalikke asju, viimaseid muidugi vähe... Üleüldiselt võib aga esimese kahe kümnendiga täitsa rahule jääda, elu on vahel päris tore, inimesed ka...

Ma loodan, et see kolmas tuleb vähemalt sama hea, kui mitte parem! Kõigepealt tuleb muidugi sünnipäev üle elada, mis ei pruugi just kerge olla, sai ikka päris palju inimesi kokku kutsutud ja ma tegelt ei talu suuremaid rahvamasse kui neli-viis inimest, aga ma olen optimistlik, sest ega ma kutsusin ainult toredaid inimesi sinna... Ma tunnen hämmastavalt palju toredaid inimesi, ka mõnda lahedat ja/või muhedat tean, nood sai ka kutsutud...

Selleks korraks kõik, kuid peagi on tulemas sünnipäevaraport ja ühtlasi viimane postitus see aasta, sest kaheksa postitust saab siis selle järgmisega täis... Iga kuu, kaheksa blogipostitust! See oleks mu valmislubadus, kui ma kuhugile kandideeriks...

Harjumaal on üksildane...

Oleks loogiline kui tal oleks, sest vaesekesel on ainult üks alev... Tore alev küll, Aegviidu nimeline... Nimi viitaks iseenesest sellele, et temaga koos on tore aega viita, aga ikkagi Harjumaal võib vahel kurb hakata, teistel maakondadel on kõigil rohkem aleveid...

Nii, jõululaupäev on nüüd edukalt üle elatud ja peab mainima, et asi ei olnudki nii kohutav, kui ma arvasin, vastupidi, väga tore päev oli... See möödunud jõuluõhtu on vist kõige meeldivam õhtu minu kahekümneneljandate detsembrite hulgas... No, muidugi, seda erilist jõulutunnet ei olnud, mis väiksena sees oli, aga ega seda tunnet enam kunagi vist tunda saagi...

Gerit oli ka esimest jõulu meie pool, põgusalt küll, ainult tunnikese, enne kui oma pere juurde läks, aga ikkagi tore, et ta söendas meile tulla, vaatamata sellele, et me oleme teda kohutanud hirmulugudega sellest, kui igavad meie perekondlikud üritused on... Tavaliselt on kah, ikka kohe päris igavad, sellised, kus söömine ja joomine on ainuke meelelahutus, aga see kord oli erandiks, kuidagi väga lõbus oli, kõik olid jutukamad ja paremas tujus... Ma arvan, et selle põhjustas see, et ma ise pole see aasta väga hullus jõulustressis ja tajun asju positiivsemalt ja pealegi sai kambakesi lauamänge mängida, mõned mängud teevad lihtsalt tuju heaks... Ma sain Priidult ja Gertsult jõuludeks ühe kolmest klassikust ehk siis "Eesti mälumängu" ja siis täitsa tore oli terve perega proovimäng läbi viia... Nuppe oli täpselt parasjagu, meid 6 tükki oligi... Oi, ma olen tainas, tuleb välja, et eriti siis, kui küsimus puudutab valdkondi Geograafia ja Loodus, mis tehniliselt peaksid olema minu kõige tugevamad valdkonnad, aga ei, ülejäänud valdkondadega joppas, aga neid kahte arvasin seal pool päeva, lõpuks olin eelviimane... Vanaisale tegin pähe vähemalt... Ekstreemselt napilt... :D

Hiljem sai vennaga poole kuueni üleval istuda ja arvutimänge mängida, selline teguviis on ka minu maailmapildis lahterdatud igati positiivsete ja nauditavate nähtuste hulka... Ehk siis jah, igati tore jõululaupäev oli, vaatame, kuidas ülejäänud jõulupäevad kulgevad...

Häid jõule kõigile, eriti sulle, kes sa siin praegu seda lauset loed...

Annelinlik epohh...

Eile sai suhteliselt oskuslikult imiteeritud tüüpilise Annelinna nooruki päevaplaani, nii eksperimendi korras, lihtsalt et vaadata, kuidas selline elu kah on... Annelinlikud asjad, mis eile said teostatud olid siis järgmised:

• Korstnamoodi suitsemine... (Jah, sellele osale ekperimendist on Silveri blogis pühendatud natukene suurem sissejuhatav osa, sellest ma enam lähemalt ei räägi...)
  
• Maha sülitamine... (Käib selle esimesega kaasas, korra või kaks sai proovitud...)
• Vandumine... (Selline softcore vandumine oli... Ehk siis: pagan, jobu ja nea mind/sind!)
• Tuus kõnnak... (Paar sammu sai proovitud... See ei olnud kena vaatepilt...)
• Sulejope ja/või kapuutsi kandmine... (Vend koristas oma riidekappi ja ma sain palju second hand nänni, sealhulgas ka siis selle sulejope...)
  
• Kriminaalsete ideede arutamine... (Näe, lapsed kelgutavad, võtaks kelgu ära? Või siis, näe, liiklusmärgid seal posti otsas on kah head ümargused, kelgutaks nendega?)
  
• Tänaval niisama hängimine...
  
• Kiirtoidu söömine... (Lisajuustuga poepitsa on küll hea ja nõuab mingil määral valmistamisoskust, aga kiirtoidu valdkonda kuulub ta sellele vaatamata...)
  
• Kuuli saamine... (Jah, ma sain eile kuuli kirja, täpsemalt sain isegi kaks kuuli kerre, kas just kerre, sest nad põrkasid tagasi, aga kuule ma sain... Ühe õlapiirkonda ja teise kintsu, õnneks olid need kuulid väiksed, valged ja plastikust... )
• Venekeelsete filmikatkendite vaatamine...
  

Ekperimendiga võib iseenesest rahule jääda... Esines küll teatud libastumismomente, millal sai kõrvale kaldutud eksperimendi eeskirjast, näiteks konid sai kõik kenasti prügikasti pandud, väga ebaannelinlik käitumine, aga üldiselt võib katset edukaks pidada...

Oleks peaaegu unustanud, tahtsin lõpetada ühe mõistatusega: Mõista, mõista, mis see on... Hall härg, hangus sarved, võtab sauna sarvile, kihelkonna kukile?

Suitsiidipühad peagi käes...

Käes on jällegi aasta kõige hirmsam osa, lähenemas on jõulupühad ja ootusärevus muudkui kasvab... Jõulud on ju teadupoolest see ajavahemik, mille jooksul juhtub kõige rohkem õnnetusi... Mõrvade ja enesetappude arv kasvab ka statistika sõnul mitmekordseks... Üritus, mis algab jõulupeona, võib sageli lõppeda ühe või enama mõrva ja/või enesetapuna... Tore, kui seegi aasta saab üle elatud, varasematel aastatel on õnne olnud... Ja siis on veel need päkapikud...

Kummaline lugu, ma lõpetasin päkapikkudesse uskumise umbes 15 aastat tagasi, aga juba viimased päris mitu päeva on mul päkapikud käinud, tõsiselt, ärkan üles ja kae nalja, mingisugune maius vedeleb laua pääl... Natukene hirmuäratav, mind on alati häirinud need hetked, kui tuleb välja, et olendid, asjad ja nähtused kelle-mille eksistentsi ma enam ammugi ei usu, on päriselt olemas... Ei tea, kas nad tõesti piiluvad mind akendest ja põrandapragudest, nii nagu legendid pajatavad? Väiksed pervod, raisk... Ehk leidub nende vastu mingi peletava efektiga substants... Vampiirid kardavad küüslauku, jumal teab mis põhjusel, aga kardavad, äkki kardavad päkapikud ka midagi... Ma proovin täna õhtul soolaga, too hoiab enamus paranormaalseid nähtusi eemal kuuldavasti... Ei julge nagu magama minnagi, eriti kuna ma tean üht-teist päkapikkude elutsüklist...

Ahjaa, see eelnevalt mainitud statistika, mis väidab, et jõulude ajal on kõige rohkem enesetappe aasta lõikes, on tegelt möga... See oli pikka aega selline tore lahe fakt, mida vestluste sisse põimida, aga nüüdseks on tõestatud, et see on põhimõtteliselt linnalegend, kahjuks... Üheksa statistikut kümnest väidavad, et jõulude ajal on enesetapjate arv umbes sama, mis jaanipäeva paiku... Kümnes statistik tegi kahjuks enesetapu ja tema arvamust enne uuringu lõppu teada ei saanud, kuid üks on kindel, temagi enesekillimispõhjus polnud seotud jõuludega, talle hoopis jõudis kohale, et ta on statistik ja ega see juba on piisav põhjus enese lõpetamiseks...

Raha siia, muidu integreerin teie diferentsiaali..

Kummutaks meelsasti selle legendi, et seitsmendal päeval jumal puhkas, ei puhanud ta midagi, seitsmes päev oli hoopis see päev, kui ta üritas puhata ja oma loomingut imetleda... Umbes kaks sekundit läks aega ja ta märkas, et see tema kontraptsioon ei kukkunud päris hästi välja... Kuna jumal on iseenesest noh, jumal, siis viga temas ei saanud olla, sest jumal on ju ideaalne, küllap oli keegi süsteemi sisemiselt sassi ajanud... Siis tekkis dilemma, kas seda tainakarja, kes asja vussi keeras karistada või asja ise parandada... Vanamees pobises natukene ja matemaatika saigi... Kelle jaoks karistus, kelle jaoks maailmanähtusi seov universaalne süsteem, selle kohta on vastakaid arvamusi, ma ise kuulun sinna matemaatikavastaste hulka... Minu poolest võiks kaks pluss kaks täitsa vabalt iga kord suvaline arv olla ja miks ta peab alati arv olema? Kaks pluss kaks on kollane on ka täitsa tore võrdus...

Jah, matemaatika ei ole tore asi, liitmise ja lahutamise piires täitsa kasulik vahepeal, ka jagamisest ja korrutamisest on vahest harva head sündinud, aga kui asi läheb keerulisemaks, siis matemaatika lõpetab kasulikuks olemise... Kui asi jõuab nii kaugele, et vaja sõna "kõrgem" sinna matemaatika ette, siis on asi ikka püsti hull...

Selle eelneva teksti kirjutasin ma enne matemaatika kontrolltööd, mis nüüdseks on juba ammu selja taga... Ka mu hinnang matemaatikale on jõudnud vahepeal tõusta, aga mitte märkimisväärselt... Ignoreerida fakti, et ma just märkisin selle ära...

Pole jälle tükk aega midagi kirjutanud ehk siis kogunenud on päris palju erinevaid sündmusi, mida võiks kirjapildis säilitada, blogi ongi ju pseudointeraktiivne digitaalne mäluasendaja... Nii mõtleme... Hmm, õppida on viimasel ajal palju saanud ja kui ma ütlen õppida, siis ma ilmselgelt mõtlen seda, et on Silveriga palju Magicut mängida saanud... Natukene on päris õppimist kah esinenud ja ükspäev sai läbus käia... Oi, oli läbu alles, kell seitse sain koju alles (7.00 AM, toim.)
Tegu oli siis Moonika sünnipäevaprallega ja päris tore oli üle pika aja tema seltskonda näha ja enda vana gümnaasiumipunti (Protofantastilist nelikut, toim.) samuti... Monna teeb head sööki, muide, päris palju sai ülearu söödud...
Sünnipäevapeo tegi eriti toredaks peaaegu-vaat-et-isegi-ettekavatsetud horrorinurk, ehk siis kusagil 5 paiku, kui kõik teised olid juba lahkunud, ära kustunud või oma nurka tõmbunud, siis vaatasime sünnipäevatüdruku ja Liinaga (Monna sõbranna, selline parimat sorti, toim.) ühte jubedamat sorti filmikest, mis kandis nime "Tumedus" ("The Dark", toim.) ja rääkis ühe lustliku loo kõmrikeelsete paganate teistpoolsusest ja sellest, kuidas osad seal oma viimast rahupaika teps mitte ei leia... Seal filmis oli päris mitu toredat lambastseeni, see tegi tuju kohe päris heaks... Põlevate silmadega lambad - nunnu; Mõrtsuklambad - veel armsam; Lammaste massiline enesetapp - hindamatu!
Pärast oli tore läbi pimeda annelinna kodupoole vantsida ning täpselt siis kui ma astusin koridori, kustus seal pirn (põles läbi, toim.), ühest pirnist poleks nagu midagi, aga astusin järgmisesse tuppa ja järgmine pirn tegi sama triki, see oli lihtsalt judinaidtekitav, aga heas mõttes...

Unenäod olid vähemalt toredad pärast, lambaid kahjuks ei näinud, hoopis hiiglaslikke maaaluseid raamaturiiulite ja salapäraste ustega palistatud katakombe, mis asusid kõikjal Tartu all ja mööda mida minnes oli näiteks võimalik TÜ Raamatukogust Tartu vanglasse või vanasse lihakombinaati minna... Viimane võeti see suvi maha iseenesest, selle järgi ma sain aru, et tegu oli unega, sest seda ma iseenesest täitsa usun, et raamatukogu all midagi kahtlast on, ma olen väiksena seal hoidlates natukene ringi saanud roita ja seal on sügavamad keldrikorrused täitsa olemas, kus võiks potentsiaalselt nii mõnigi kahtlane käiguke oma alguse saada või lõpu leida...

Tänase möla moraal on siis see, et kõik on omavahel seotud, kas siis läbi kahtlaste unenägude dimensioonis eksisteerivate maaaluste käikude, üldiste matemaatikale alluvate jõudude ja energia seostega või tänu inimsuhete võrgustikule...

3,1415926-3,1415926 teile kõigile! (bye-bye, toim.)

Partide söötmine nõuab loovust...

Eelmise nädala laupäeval sai käidud ühel kohutaval üritusel ning mis kõige kohutavam, selleks et sinna kohutavale üritusele sisse pääseda pidi lunastama pileti, mis oma hinnaklassi poolest oli võrdeline ligikaudu 80 pakki kiirnuudlite ehk siis ligikaudu 20 kerge lõunasöögiga... See pilet oleks mul siia pikaks ajaks vedelema jäänud, meenutama kohutavat õhtut, kuid õnneks sai konsulteeritud ühe varaste gildi liikmega, kes asitõendid originaalselt hävitas, nimelt pidi ta Hugo Treffneri gümnaasiumi 125. aastapäevaballi pääsme pisikesteks tükkideks hakkima, saiakuubikute sisse toppima ning partidele söötma...

On vähe asju siin ilmas, mis oleks jubedamad kui Treffneri igaaastased aastapäevaballid... Tõepoolest, veel hullemate asjade kokku lugemiseks piisab poole muteerunud käe sõrmedest... Kui arvestada seda, et keskmisel poolikul, muteerunud ja mutileeritud käel on umbkaudu kaks sõrmelaadset üksust, mida saab kasutada asjade loetlemiseks, siis peab tõdema, et neid hullemaid asju on tõepoolest vähe...
On ilmselge, et mulle meeldib teha nimekirju, seega on loogiline, et nüüd kohe tuleb jälle üks nimekiri, mis sisaldab endast mainimisväärseid õudusi Treffneri ballilt... Miks oli see ebapüha sündmus nii õudne:

• Rahvast oli vähemalt kahe väikeriigi (näiteks Monaco, toim.) populatsiooni jagu liiga palju... Vähe sellest, et kõik humanitaarikad ja reaalikad, kes vähegi selle kooli lõpetanud on, sinna ronisid, nad pidid kõik ka mingisuguse kaaslase kaasa tirima... Oehh, vaesed kaaslased...
• Nagu eelmises punktis mainitud sai, siis olid üritusel esindatud eelkõige humanitaarikad ja reaalikad, mis tähendab, et eriti palju suheldavaid inimesi ei olnud, mõni ikka oli, aga vähe ja hõredalt... Loodusklassi omad tundusid seda üritust vältivat... Tublid inimesed, respekt!
• Nii, eelmises puntkis sai mainitud seda, et polnud eriti palju inimesi kellega suhelda oleks saanud, aga see on tegelt puht teoreetiline probleem, sest suhtlemine oli nagukuinii välistatud, sest igal ajahetkel täitis ruumi kas vali ebamäärane muusika, mille järgi tantsimine pea võimatu, või paljupealise inimkarja mölamulin...
• Esinejate valik oli nimelt tehtud selline, et kõigil võimalikult ebameeldiv oleks, nimelt võis õhtu jooksul näha esinemas mitut sorti tsirkusefriike! Tsirkus on hirmus ja kõik sellega seonduv viib mõtted paratamatult nende deemonlike olendite peale, kes seal elavad, teate küll, need klounid... Jubedad elukad, kuidas on võimalik toredat õhtut veeta, kui iga hetk tuleb karta, et järgmiseks esinejaks võib olla mingi klounikari...
• Ürituse struktuur oli selline, et saaks rikastelt vilistlastelt võimalikult palju pappi välja peksta, mitte otseselt peksta, aga nii ümber nurga välja pressida... Noh, esiteks müüdi seal kõvasti alkoholi sisaldavaid karastusjooke, saalis oli kohutavalt palav ja tantsimine võib vahepeal niisamagi higile võtta ja kosutust otsima sundida, ilmselgelt teenis baar too õhtu kohe päris mitu raha... Teiseks, kui see, mis siin esiteks välja toodud oli, oli oma töö ära teinud, siis panustati sellele, et purjus inimesed on vähem helgemad ja rohkem heldemad kui need, kes ei ole vintis... Kraamiti välja mitmesugused korjanduskastid, õnneloosid ja tagatipuks ka mingisugune omapärane oktsjon... Purjus tainastele sai ikka kohe päris mitmete sadade kroonide eest kas või pudeli kraanivett või purgi õunamoosi pähe määrida...
• Kõige viimane punkt on kõige ilmekam, nimelt tuleb välja, et ma pidin seda nimekirja siin umbes neli korda tsenseerima, enne kui seda kõlbas paisata küberruumi, mine tea, äkki keegi loeb... Paljusid punkte ei kõlbanud ültsegi postitada, osad omadussõnad ja isikunimed tuli eemaldada jne...
  

Selleks, et mitte liiga negatiivne olla, siis tuleb ära mainida ka kõik positiivsed asjad... Igas situatsioonis võib tegelt midagi head leida, eksju? Treffneri balli head küljed:

• Sünnipäevatort oli täitsa hea...
• Sünnipäevatordijärjekord liikus kiiresti...
  
• Sünnipäevatorti serveeriti piisavalt suurte tükkidena...
• Sünnipäevatorti katva tarretisekihi sees olid vist valgesõstrad, mis iseenesest on täitsa huvitav kulinaarne valik... Samas need võisid ka lihtsalt pleekinud punased sõstrad olla, aga pole hullu, kook oli hea...
• Pärast ballikaaslasega (Moonika, toim.) lörtsises lumesajus külmetades pingi peal pool tundi autot oodata oli täitsa tore, sai lõpuks normaalselt suhelda...
  
• See asi on nüüdseks läbi, mis on kõige suurem pluss kogu asja juures... Muidugi, neil on see iga aasta, aga ega ma ei pea enam kunagi sinna minema... Ahh, keda ma petan, nagukuinii lähen... Ma olen nõrk... Pealegi, siis on mõnus pärast kiruda :D

Nii, ballist sai nüüd põhjalikult räägitud, aga ega see polnud ainukene kohutav asi selle nädalavahetuse kandis, oi ei, ka vanaema sünnipäev kujunes suhteliselt ebameeldivaks... Ma lootsin, et sellest tuleb selline pisikene vaikne perekeskne üritus, aga ei, keegi oli ka mingid sugulased sinna kutsunud...
Jah, sugulased ja pere on kaks erinevat asja... Sugulased on need, kes jagavad sinuga mingit ühist esivanemat (või on sinu esivanemad, toim.), aga kellega tegelikult mingit põhjust suhelda poleks... Pere moodustavad need inimesed, kes jagavad sinuga ühist esivanemat, aga mitte ainult ühist esivanemat, vaid ka mõnda eluetappi, majapidamist ja/või huvisid... Ehk siis pere moodustavad need inimesed, kellega suhtleks ka siis kui nad poleks puhtjuhuslikult su sugulased, siin on kasutatud sugulase normaalset definitsiooni, mitte minu muudendit...

Elu on ilus, aga ballid need on hirmsad, hirmsad, hirmsad... (Seda peaks lugema ühe tuntud laulu viisi meeles pidades... Kes laulu ära arvab, saab auhinna... Võib-olla... Eelmine kord, kui ma auhinda lubasin, siis ei saanud keegi nänni... Tüng!)

Positiivsemat spektripoolt esindab vastmöödunud nädalavahetuse juures eelkõige kõrgema matemaatika statistika osa kodune töö... Suht raske ette kujutada, et mata võib just see positiivne osa mingist ajaühikust olla, aga tuleb välja, et see on täitsa võimalik... Muidugi tuleb arvestada ka seda, et mata, nii nagu meil Silveriga matale lähenetud sai, sisaldab ka päris mitut maagiamatši (Magic the gathering, kaardimäng, toim.), võileivapausi (Kreveti ja lõhe maitseline merevaik rokib, toim.), rollimängulaksu (Oblivion, arvutimäng, üks parimaid, toim.) ning isegi üks film ("The One", toim.) sai Anni pool lõpetuseks ära vaadatud... Tore film oli, tema kirjeldamiseks tuleks välja mõelda mitmeid keerulisi lausekonstruktsioone, et oleks võimalik tegelasi eristada, aga eks nende universumitevahelist reisi käsitlevate filmidega tavaliselt nii ongi... Hea soundtrack oli tal kah, ainukene miinus selle filmi juures oli see, et ta tahtis, et me usuksime, et multiversumis on nii umbes 125 universumit, kahtlane, tõsiselt kahtlane, ikka täitsa lõpmatu arv universumeid on ja mitte lõplik lõpmatu arv, vaid lõpmatu lõpmatu arv... Kummuli kaheksa samaväärse alaindeksiga...

Lõpetuseks üks pildike minu uuest lemmikraamatust... Ma pean ära mainima, et peale piltide seal raamatus eriti sõnu ega midagi muud sellist eriti polegi...

Kummikarude maavälisest päritolust...

Kas te olete kunagi lähemalt silmitsenud kummikaru näopiirkonda? Eriti just nagu nägu ei meenuta, veel vähem karu oma... Nad on pigem tsipa humanoidset sorti elukad, mis iseenesest on natukene hirmuäratav, sest väikseid magusaid humanoide süüa ei ole minu meelest just kõige parem mõte... Kui neid ültse süüa, siis tuleb kasutada Hell-Volhard-Piir tehnikat ehk siis kõige pealt tuleb lõikehammaste poolt indutseeritud giljotineeriva ambutatsiooniga eemaldada "karu" pea ja seejärel võib alles asuda ülejäänud keha kugistamise juurde... Mäluda tuleb igal juhul korralikult, vastasel juhul võib asi halvasti lõppeda...

Täna pärast orgaanilist laadi keemiat sai Anni, Mare ja Silveriga Füüsika maja snäkiautomaati rüüstatud, kõigil oli sente kaasas (eriti Silveril, kel oli neid väikse kaasavara jagu, toim.) ning meie rüüsteretk oli küllaltki produktiivne, saagiks langesid meile siis järgnevad produktid:

• 1 pudel "Sprite´i", mille jäänuktaara pärast Treffneri pudelikasti rändas...
• 2 šhokolaadibatoonikest, noh, tehniliselt 3 batooni, sest üks neist kahest batoonist oli "Twix", mis tuleb kahes osas... "Snickers´it" oli ka tore üle pika aja snikerdada...
• 1 magusa täidisega sarvesaiake... See on lausa hämmastav, kui erinev oli pakendi peal olev pilt sellest, mis sees vastu vaatas...
• 2 pakki Kummikarusid!!!
  

Kui kummikarud söödud ja mõnda aeg arvutis goblin-tegelinskeid killitud (Oblivion on üks gigamegahää mäng, toim.), siis sai ka üle pika aja jälle (eelmine aasta, umbes samal ajal, sai esimest korda loengut pidada, toim.) Treffneris bioloogia olümpiaadikursust anda, täpsemalt siis andsin loengut teemal protistide ja selgrootude zooloogia binaarne nomenklatuur ja süstemaatika... Issake, ma ei suuda seda ise ka uskuda, aga mind konspekteeriti! Mind pole keegi mitte kunagi varem konspekteerinud, no olgu, Kirke kõrval loengus istudes on vahepeal saanud tema konspekti kirja ka mõni minu mõttetera, aga ikkagi, see oli täna esimene kord kui mind, ja ainult mind, korralikult konspekteeriti... Päris tore tunne on, tunnen ennast kuidagi targa ja tublina... Tänane päev oligi täis selliseid väikseid egobooste, väikseid nüansse, mis panid mind hetkeks arvama, et äkki ma olen isegi ehk natukene asjalik ja täiskasvanulik... Võiks siia paar näidet tuua, sest nimekirjade tegemine on ka väga täiskasvanulik asi, mida teha... Ehk siis egoturgutusnimekiri:

• Jõudes Treffnerisse ootas mind ees suur ümbrik, mille peal oli kirjas v.a. Meelis Brikker... Just nimelt, väga austatud Meelis Brikker... Lahe :D
  
• Selles ümbrikus oli ports õppefilme ja -mänge (nende hulgas veeringlust käsitlev õppemäng "Rändur Tilk", toim.), mis mõeldud algkoolile ja varasele põhikoolile ning nende juures oli kirjake, mis vihjas sellele, et kui ma kunagi õpetajaks hakkan, siis mul läheb neid ehk vaja... Ehk siis mu vana bioloogiaõpetaja on ikkagi seda meelt, et minust võiks saada/peaks saama just nimelt tema tema elukutsekaaslane...
• Lapsed kuulasid mind vaikselt, viibides samaaegselt täiesti ärkvel ja näitasid üles märke sellest, et nad võib-olla ehk isegi natukene austavad mind... Mõni vähemalt, no, okei üks austas vähemalt... Natukene...

Heh, päris hea, ma ütlesin just selle rahva kohta lapsed... Tegelt olid nad kõik vanuses 16-19 ja üks tütarlaps, nimeks Kai, oli (ja on, toim.) koguni 5 päeva vanem kui mina... Kaiga koos sai gümnaasiumit alustada, aga siis ta oli ühe aasta vahepeal Austraaliamaal lamburusid küttimas... Lammas+Känguru=Lamburu, Austraalias on nad suureks probleemiks, kuradi hübridisatsioon...

Nii, egas hetkel midagi rohkemat kirjutada polegi, aga tahaks postituse lõpetada luuletuseda... Luuletusega, mis nägi ilmavalgust eelmises orgaanilise keemia seminaris... Ega see hea luuletus pole, lihtsalt minu esimene ja siiani ainuken... Hoiatan, seal on väike riim! Profid (Silver, Raul ja Paul... Emm, ehk siis Paul-Erik Rummo, toim.) ei talu riime, ma olen täheldanud... Okei, lõpetus luuletusega...

Kovalentsus see on unelm,
polaarsus ilma valitseb.
Üks on teisest muudkui võrdsem,
ainult prooton kahetseb.