Kartuleid tuleb ikka mõnuga võtta...

Kartulid on tegelikult ikka veel maa all, sest öö oli vihmane ja keegi ei söendanud sinna pori sisse kartulaid õngitsema minna, ehk saab nad järgmisel laupäeval ära noppida... Kõik see tähendab seda, et mu päev oli hoopistükis meeldiv, mitte mudane ja väsitav... Augustikuule sai igatahes kena punkt pandud...

Hommikupoolik möödus mosse kapoti all mootorit timmides, mis iseenesest on räpane ja keeruline tegevus, eriti kui veneaegset mehhaanikat mitte tunda ja läheneda asjale puhtalt vanaisa õpetussõnade varal, kuid õigel hetkel võib see olla hämmastavalt rahustav ja meeldiv tegevus... Ma ütleks, et mosse mootori kokku-lahti kruttimine on peaaegu sama zen tegevus kui kaheksatunnine mustikakorjandus soopealses ja valgusküllases metsas...

Pärast seda kui mosse sai oma mootori taas ühte tükki, siirdusin ma vaikselt Vanemuise maja poole, kus nii mõnegi eelduse (mitte just kõigi eelduste, toim.) kohaselt pidi mind ootama kari rebasekutsikaid, kes kõik oleks tahtnud, et ma oleks neile linna näidanud, aga ekskursioon jäi ikka täitsa ära kohe, sest nende infotund venis liiga pikalt ja asjast ei olnud just paljud huvitatud, nad tahtsid pigem sööma minna pärast seda pikka mulafesti, mis neile aktuse ja infotunni näol kaele kallati... Kaks tegelinskit mõtlesid, et me võiks neile midagi näidata, aga ka nemad leidsid varsti, et läheks parem koju... Esimene loobus pargitiigi juures, mis asub 20 meetri kaugusel ekskursiooni algpunktist... Ma loodan, et sellel polnud pistmist parasjagu sinna sukelduvate porgandpaljaste geoloogidega või jumal teab, mis looduslapsed need olid, igatahes kuuluvad nad Tartu Ülikooli intellektuaalse omandi hulka... Teine loobus Ülikooli raamatukogu juures, sest ta pidi hakkama trenni minema... Tüüp oli päris jutukas, ma tean täpselt tema hariduskäiku, välisreisi, suuremaid tudengikogemusi ja spordiharrastusi, aga mitte nime, mis minu meelest on igati huvitav, oma nime ikka ei ütleks, aga eluloo räägiks pulli pärast ära...

Õhtul sai Struves natukene La Sanjet (kulinaardüsgraafia, toim.) mugida, Katrin tegi (peaaegu, Kirkede ja minude abiga, toim.) ja päris hää oli, kohupiimaga ja puha... Retsept rippus neil juba pikemat aega köögi seinal, sai asja lõpuks ära teha... Söögiooteks sai natukene Silveri moppi näppida, võib öelda, et ma omandasin mingisuguse sõiduoskuse, nigela, aga siiski, päris hätta enam mopeedilaadsete elukatega ei jääks...

Pärast sai veel Nõod (Nõgu, Nõgut?) külastada ja sealsed rebased üle vaadata, siinkohal tekib muidugi küsimus, et miks kuradi pärast peaks ma huvituma tolle kooli rebastest ja aus vastus on see, et ega mind väga ei huvitanudki nende sealne eluolu, ma lihtsalt hängisin Kirkega kaasa, et maailma näha, sest enne pole midagi näinud, kui Nõo ühikas pole käinud! Pooli tüüpe, keda seal kohtas, olen ma juba päris mitu korda Tartu Kaubamajas näinud, huvitav kas nad nagu koolis ka viibivad või hängivadki alati kooli ajal Tartus?

Pärast Nõgu sai korraks viibida ka lotekate läbulõkkel Jänese matkarajal, võtsime kaasa Kirke trofeeõlle, mis tal iidamast-aadamast külmikus vedelenud ja igal pool käinud, aga alati joomata kujul kotti ununenud... Ununes ta ka seekord... Melu oli parajalt suur, kuid ega rebaseid seal eriti ei kohanud, ainult ühte neetijast Tsernobõliaegset peokorraldajat, kes ilmselgelt pooldab seda, et kordamine on tarkuse ema, kõike rääkis umbes 7 korda...

Lõkkeõhtu tõi ka järjekordse patendiväärse idee! Mentooliga sigaretid! Mõnes mõttes on selline toode juba olemas, aga mitte sellel kujul, mida mina plaanin, nimelt seisneb idee selles, et filter on täidetud mentoolimaitselise plögaga, mis suitsetamise ajal matisestab seda sudu, mida sisse tõmmatakse ja pärast saab koni närimiskummi pähe ära mäluda! Geniaalne, eks?

Tore päev oli, hea lõpp suvele...

Järgiproovitud teed on mökudele...

Täna (ehk siis 30. augustil, mitte nagu postituse kuupäev väidab, minu blogis eksisteerivad vahel ajaanomaaliad, toim.) oli meil selline püha üritus nagu kõige-kõige esimesem klassikokkutulek ja peab mainima, et kohaleilmunud inimeste arvukus oli natukene pettumustvalmistav, nimelt seikles Lepiku tallu ainult 13 inimlooma... 12, kui arvestada seda, et Liisa ei pidanud sinna rändama, sest ta vahel täitsa nagu elab seal... Kohal olid siis:

• Liisaleps
• Liisaküps
• Agnes
• Siim
• Mare
• Kai
• Riivo
• Matu
• Madli
• Ruudi
• Keiti
• Ants
• Meelis

Nagu tavaliselt toimus teatav gruppidesse jagunemine ja ega ma kogu nalja pealt ei näinudki, sest pidin esimese lahkuva autoga koju tõttama, hommikul ootab mind nimelt ees üks katsumus... Aga ma lubasin Liisale, et kui ta järgmine aasta ka midagi sellist enda pool korraldab, siis ma joon ennast purupurju, teen lolli nalja, suhtlen kõigiga, lällan läbi terve öö ja löön külge kõigele, mis liigub... Ja kui ei liigu, siis löön jalaga liikuma ja löön siis külge... See oleks tore kontrast minu tänaõhtusele olekule, ma nimelt mängisin suurema osa õhtust Siimuga nurgas malet ja suhtlesin minimaalselt teise toapoole rahvaga... Märge iseendale: Kai seltskonnas mitte malet mängida... Inimest mõttekäikude jälgede otsimine nende nägudelt on nimelt psühhodele (psühholoogiarebastele, toim.) äärmiselt meelepärane tegevus...

Öösel oli päris tore tagasiteed otsida, me nimelt otsustasime Siimu ja Agnesega, et läheks mööda üht "otseteed", aga see on ju teada värk, et kui üritad otsemini minna, siis läheb kõvasti rohkem aega kui ringiga minnes... Ilma Agnese naiseliku vaistuta oleks me sinna mitmeks tunniks tiirutama jäänud...

Matkasid kord neli tudengihakatist...

Siia tuleb kunagi väike matkakirjeldus...

ESIMENE MATKAPÄEV
Hääletasime ennast hingetuks...
TEINE MATKAPÄEV
Suplesime-siplesime laukas ja mugisime kohalikke metsa- ja soosaadusi... Enmasti õunu...
KOLMAS MATKAPÄEV
Ikka Tartu tagasi...

Mitte nii väike matkakirjeldus, pikem ikka, lihtsalt kunagi hiljem...

Kosmoseahvid matkapoodnikeks!

Kui Mare sünnipäevaga ühel pool, siis asusime Kirke ja Anniga matkaettevalmistusi tegema... Kõigepealt hankisime Annile ühe tuttuue matkakoti ja polühüpersupermultifunktsionaalse metallkruusi... Matkapoetüübid, tuleb välja, on kõike muud kui teadlikud matkatarvikutest... Matkakoti reguleerimise võimekus on neil küll kosmoseahvide (nood on kõrgelt haritud ja äärmiselt oskuslikud oma artikuleeritud jäsemete kasutamises, toim) omast allpool, sest poole matka peal sai asi ise üle vaadatud, Anni kurtis ebamugavustunnet, ja ilmseid apsakaid ilmnes päris mitu! Ning mis kõige hullem, Shakespear´i teoste replikatsiooniga ei saaks nad ka tõenäoliselt hakkama, nipp, mis primaatidel pidavat küllaltki käpas olema, kui uskuda seda, mida telekast kuulda on...

Seejärel vaatasime Kirkega Anni uue pesapaiga üle ja siirdusime Annale vastu, kes oli Struwesse külla tulemas... Olles natukene aega Kirke ja Annaga apelsiniviinamaitselisi rummikomme, pidin asuma päeva raskeima ülesande juurde... Nimelt tuli Mare käest laenata telk! See võib-olla ei kõla keeruliselt, kuid on asju, mida te ei tea... Nimelt on asi selles, et Mare elab Annelinnas ning Annelinnas luusib õhtuti ringi ka selline alkoholi baasil tiksuv eluvorm nagu Margo... Mul siiani veresoonkonnas ringlemas ühendeid, mis sinna teps mitte ei kuulu... Aga asi oli vaeva väärt! Telk peab ikka olemas olema kui käsil matkaplaan...

Turvanõuete järgimine elukardetav...

Ma täpselt ei viitsi arvutada kui palju aega oli Mare sünnipäevast möödas sel hetkel, kui me lõpuks jõudsime selle tähistamiseni, aga ütleme nii, et asi venis... Venis korralikult...

Tähistamine iseenesest oli äge, Mare oli oma isa auto ära ärandanud ja siis me rallisime sellega Otepääle, kus ootas meid selline tore koht nagu Otepää Seikluspark... Sai kõrgel puude vahel oma eluga riskitud ja igasugu lollusi teha, enamasti õnneks julgustusköite ja muude turvajullade abil... Ma kasutaks siinkohal ka sõna "karabiin", kuid meil ei õnnestunud selgeks teha, kuidas seda sõna kirjutatakse, mõnel juhisel ilutses "garabiin" ja eks neid variante oli seal vist veelgi, arvestades seda, et nad üritasid asju mitmes keeles kirjeldada... Muidugi, suurimad risikid sellel rajal seisnesid selles, et tuli ennast igat pidi väänata ja limbosse sundida, et turvaklambrit järgmise aasa ("Aasa" siinkohal väikse tähega, sest seltskonnas polnud Annihaisugi ja pealegi, tema külge ikka turvaköit ei sokutaks, kui siis ainult kahe jalaga maa peal olles, toim.) külge kinnitada... Mulle jäi ühtlasi ka mulje, et neil on seal Otepääl midagi pikkade inimeste vastu, sest kõik atraktsioonid olid isiku pikkuse suurenedes eksponentsiaalselt ebastabiilsemad ja eluohtlikumad, seda eelkõige siis, kui oli soov turvanõudeid järgida... Küsige Kai käest, kui ei usu, ta on parasjagu pikk...

Kuna peatusime Lombi talus, siis sattusime päris mitmenda astme kontakti ka farmiloomadega... Üks vasikas üritas mul kätt otsast ära... Pureda? Ei... Emm... Imeda? Jah, just, otsast ära imeda... Mõned võivad seda ekslikult armsaks pidada, kuid tegu oli paratamatult hullulehmatõve priimusnäitega ja mul vedas, et ma eluga pääsesin... Rüüstasime kohalikke hernepeenraid ja käisime õuna- ja pirniraksus ning olime mitut muud moodi tüütud linnanolgid, aga vaatamata sellele kõigele jäi mulje nagu me oleks olnud teretulnud ja lausa meelepärane külaliskond... Perenaine tegi meile isegi hommikul portsu pannkooke mugimiseks!

Mingi hetk sai ka Mare kingitusele küüned külge lüüa... Nimelt mängisime ühe pikantse ringi "Vallatut Aliast", mille olime talle soetanud... Päris tore on pooles öös pääsukest tehes ja hüsteeriliselt naerdes mustaks värvunud keelega sõnu seletada, soovitan kõigile... Mulle meeldis...

Veelkord sinna ja tagasi...

Neljapäeval sai uuesti teele asutud ja Anniga koos naastud Roheliste juurde Kilingi-Nõmmes... Teekond möödus küllaltki kiiresti ja probleeme meil eriti ei tekkinud, kuid siiski pakkus see rännak meile võimalust kindlaks teha mõned hääletususkumused, just need ebausunõksud, mis meid kui hääletustiimi ohustavad... Siinkohal tooks hetkel ainult ühe sellise detaili näiteks, sest eks Anniga saab veel hääletada ja neid ebausukillukesi koguneb ehk veel... Kui paras ports kokku saab, siis panen kõik kenasti ühte nimekirja ritta, aga hetkel mainiks ainult seda, et kui maanteel lamab käsn (ükskõik kas pesukäsn, elusorganism, tükike tahvlilapist või mingi muu käsnalaadne toode, toim.), siis me tollel teelõigul auto peale ei saa... See on põhjalikult tõestatud seik ning see hämmastaks teid, kui palju käsnalaadseid substantse meil tee ääres silma on jäänud...

Olles õnnelikult Roheliste manu jõudnud, saime hakata tegelema ühe Roheliste põhitegevusega - vabaõhuõgimisega! Okei, asi nii hull päris ei olnud, aga järve ääres sai üks väike piknik korraldatud küll... Tähtsat juttu ajasime kah... Arutasime Tśernobõlijärgset zombibuumi ning mõtlesime, kas Eesti kõrgkoolid on valmis selleks sädeleva nahaga ebasurnute lainele, kes umbes 15 aasta pärast koolipinke nühkima hakkab... Ühtlasi leidsime, et zombisid diskrimineeritakse alatasa alusetult (kus on Zombie Pride paraadid, ah?, toim.) ja see ajudeõgimise värk on ka mõnes mõttes liialdus, ega zombid siis ainult ajusid söö... Nad tunnevad lihtsalt kõigest sellest puudust, mis neil eluajal olemas oli... Toit, peavari ja intiimne lähedus on need asjad, mida otsima hakatakse, kohe kui ajud kätte saadud... Mingi hetk pärast ajumugimist peaks korralik zombiarmee meenutama meesterahvakarja Eurotripist, mis nudistide rannal ühte tüdrukut nähes korraliku ründesalga moodustas...

Õhtu lähenedes hakkas inimesi järjest vähemaks jääma, kuid seekord polnud tegu loomuliku kaoga, isegi mitte ebaloomulikku kadu ei saa siinkohal süüdistada (kuigi meie seas oli mürgitamishuvidega isikuid, toim.), sest tegu polnud ei millegi muuga, kui inimeste tagasirändega kodukantidesse... Meie Anni ja Marega jäime aga veel üheks õhtuks Kaid kummitama ja peab mainima, et õhtu oli päris tore... Kokkasime, vaatasime kvaliteetseriaalindust, mängisime mitmeid harivaid ja ajupotentsiaali tõstvaid mänge (see on viisakas moodus selle väljendamiseks, et nad said minu käest hobusepildikestega Memory-s pähe, heh, toim.) ning piilusime öist tähistaevast...

Järgmisel hommikul hääletasime Anniga tagasi Tartusse ja selleks korraks saigi üritus läbi! Seda, mida ma üritusejärgsel nädalalõpul tegin, ma lihtsalt ei suuda meenutada... Mingi aeg sai ilmselt Marele sünnipäevakink ära ostetud, ehk ka lapsevanemat assisteeritud tema stressirohkel positsioonil Annelinna Gümnaasiumi raamatukoguhoidjana, kuid täpsem graafik on udune...

Mõned päevad on I.M.A.L.-ad...

Kolmapäev oli tume päev meie ajaarvamises, nimelt liitus Katrin pensionieelikute klubiga, jah, just nimelt, temagi on nüüd nagu kord ja kohus oma kolmandas dekaadis...

Vennad Ginterid eskortisid pahaaimamatu ohvri sündmuskohale ja leinaseisak võis alati... Kui lein leinatud, siis mugisime nagu hullud, sest söömine on ju see, mida eestlane teeb, kui tuju nukker... Okei, tegelikult joob eestlane siis viina, viin on iidamast-aadamast traditsiooniline peienaps, kuid meil oli selline pidu, kus viibis ka alaealisi (Sofia pole veel aastanegi, raisk, toim.) ja taimetoitlasi... See viimane ei puutu asjasse, aga mulle meeldib aeg-ajalt mainida, et sellised elukad on ka olemas... Ühesõnaga, mugisime nagu dieedi vastu patustavad kaalujälgijad (ehk siis parasjagu, toim.) ja mõnitasime Katjat... Väga palju mõnitada ei saanudki, sest Priit ja Toomas (ma oletan, et tema nimi on Toomas, olen kuulnud, et teda kutsutakse Tomiks, aga samas ei tohi teda vist sassi ajada Katu Tomiga, seega kutsun ma teda igal juhul Toomaseks, on see tema nimi või mitte, toim.) lahkusid peagi veel ühe sõbra sünnipäevapralle suunas ning pooled pidulistest olid erinevatel põhjustel unised, kes tihedast töögraafikust, kes mööda Eestit kappamisest... Aga pole hullu, eks järgmine kord, õigel sünnipäevapeol, mõnitab edasi... Sest jah, tegu oli siinkohal sellise väikse ja kurja üllatusüritusega, mitte korraliku sünnipäevatähistusega... Katja, vaene tütarlaps, ei saanud meie käest isegi kingitust mitte! Muidugi, seda, et me kõik kenasti kohale tulime ja sellise aktsiooni korraldasime, võib ka kingiks pidada, aga ei, meil on midagi kurjemat ka plaanis...

Sinna ja tagasi...

See suvi ikka nii naljalt mööda Eestit ringi laskmise tsüklist välja ei rabele, nimelt sai teisipäeval ette võetud väike retk Kilingi-Nõmmesse... Seekordne reis kahjuks autojuhtide välimäärajasse lisasissekandeid ei toonud, sest Mare vanemad viskasid mind koos oma pere pesamuna ja Kadriga kenasti Kai aiamaale ära, täpselt sinna meil oligi vaja kulgeda... Toimus midagi, millele on raske panna muud nime kui Roheliste Suvelõpupralle 2009, ja peab mainima, et tegu oli küllaltki toreda ettevõtmisega...

Ilmataat, vana tõbras, ei olnud muidugi kuigi koostööaldis ja terve päeva kallas ladinal vett taevast alla, kuid vähemalt jäi asi õhtupoole natukene kuivemaks ja saime kenasti aiamaal ringi vaadata ja õhtust pläustimaterjali (Roheliste rahvustoit, koosneb jumal-teab-millest, toim.) koguda... Kai tapjakanasid nägime ka... Nenede aedikul oli kanakullide vastane võrk peal, aga me kõik arvasime, et kui sinna kull peaks laskuma, siis tollest vaesest elukast ei jääks isegi konte alles... Sealt pärineb ka idee hakata tootma ökoloogilisi kontoritarvikuid... Nimelt saaks seda tõugu kanu piludega varustatud karpidesse pakituna kasutada täiesti edukalt paberihundina, kusjuures, peab mainima, et tekkivad jäätmed võtavad vähem ruumi kui tavalise paberihundi pahn ja boonusena produtseerib selline paberihunt hommikuti ka ühepotentsiaalse eine, mis ilmub karbipõhja sferaalsel kujul... Ehk siis, need raiped munevad ka veel kõigele lisaks!

Öö sai üle pika aja telgis mööda saata, kuid kui tavaliselt seondub telkimisega ebamugavustunne ja raskused, siis meil oli luksuslik telgiöö, sest meie telk oli varustatud elektri, patjade ja tekkidega... Elekter oli selle jaoks vajalik, et telgi keskosa valgustatuna hoida, oli seal ju vaja mitmeid laua- ja kaardimänge mängitada... Alguses üks ring Aliast... Poiste tiim (Oskar ja mina, toim.) kahe tüdrukutepaari (Kai ja Mare, Kertu ja Kadri, toim) vastu... Me saime haledalt pähe... Vähemalt minu standardite järgi... Piduhunti (Beowulf, toim.) sai ka mängida, aga selle mängu kohta ma midagi rohkemat ei mainiks, sest mul on kuri plaan kunagi kellegi peal selline loomkatse teha, et katsealune peab püüdma isoleeritud keskkonnas mängulaua ja mängunuppude ning- vidinate abil mängureeglid produtseerida... Vahlvitordikarbi sisekülje pastakasõbraliku pinna abil sai ka ühe mängu Imagot mängida... Originaalne mängulaud oli nimelt ikka päris kadunud kohe...

Hommikul langesin ettekavatsetud ning meeldivalt sadistliku äratuse ohvriks, millele toimus hiljem Tartumaale jõudes ka kordusepisood, sest varajasel kellaajal pärast praktiliselt magamata ööd telgis autos loksudes on siiralt raske mitte magama jääda... Viljandini püsisin teoorias ärkvel, aga puhtalt sellepärast, et seal sai hommikut süüa, kuid pärast oli raske mitte silmi sulgeda... Tartus sai Viljandist ostetud kofeeinilimonaadipera kõrist alla kallatud ja asutud tegelema kolmapäevaste plaanidega...