Teadusel on läbimurdeiga...

Kuulsin just suurimast teadussaavutusest sellel sajandil, mis on lihtsalt piiritu oma lõpmatult otsatus geniaalsuses - nimelt avastasid sõltumatud šveitsi teadlased ühiku, millega saab mõõta lollust. Just nimelt, te kuulsite (või lugesite, juhul kui teil pole seda peent nägemispuudega inimestele mõeldud arvutit, mille kohta eeldatavasti aeg-ajalt mõnest ekstreemselt krobelisest ajalehest mingit head juttu kompida võib, toim.) õigesti - lollust saab nüüd mõõta!

Lolluse ühikuks määrati "kõblas", ühik, mis võib esmapilgul meenutada ehk isegi mõnda eestikeelset sõna, aga tegelikult on ilmselgelt tegu mingi peene šveitsikeelse oskussõnaga, mille puhul on lihtsalt o-d vaja niivõrd rõhutada, et ta on otsapidi õõstunud...

***Üks kõblas on võrdne lolluse hulgaga, mis kulub ühekilose kivi liigutamiseks ühe meetri võrra vales suunas ***

Võib tekkida küsimus, et kuidas saab erinevaid lolle tegusid ja mõtteid, mis meie planeedil ja eeldatavasti ka terves universumis (ma usun, et ebaintelligentset elu leidub ka teistel planeetidel, toim.) aset leiavad teisendada lihtsaks valesuunaliseks kiviliigutamiseks, aga kui te ise selle peale lähima viie sekundi jooksul ei tule, siis te olete lihtsalt kolme kõpla jagu rumalad. Ma võin vihjeks öelda seda, et kivi liigutamine vales suunas on teadupoolest üks kõige ürgsemaid lolluse vorme ja suurem osa teadlasi arvavad, et lolluse konsept sai alguse sellest kui päris mitu jääaega tagasi üks koopainimene leidis, et selle suure kivi koopasuu ette veeretamise asemel võiks ta seda teisele poole, täpsemalt enda peale, liigutada...

Hetkel käivad katsed selgitamaks välja, kas inimlollus on tõepoolest piiritu või saab teda ehk isegi hoomata... Ma ise hindan, et totaalne summaarne inimlollus on tsirka kümme kõblast per kärss, aga vaatab, mis tulemusega šveitsi laborirotid välja käivad...

Raamatud on elu alus! Tõsijutt!

Leidsin Merili blogist ühe põneva asja ja mõtlesin, et jagan rõõmu! Tänan, Mellu! :)

Hoiatan aegsasti, et järgnevalt propageeritud nähtused ja kirjatükid lähevad peale suurima tõenäosusega just naissoost lugejaskonnale ning jah, kardan, et nemad ongi just olnud see sihtgrupp, kelle jaoks on need raamatud kirjutatud... Meesterahvastele (eelkõige endale, toim.) lohutuseks niipalju, et teil on olemas sellised asjad nagu naistuttavad - kinkige neile midagi ilusat, näiteks üks raamat! Küll nemad seda juba lugeda suudavad... Mõned neist suudavad kõike lugeda! Okei, igatahes, lugu on nüüd selline, et:

Postita viis linki ja kingi endale raamat! Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat (mis on iseenesest üks väga kiiduväärt idee, toim.)
Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki (mina just postitasin, toim.):

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler: http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: http://eppppp.tahvel.info/2009/11/03/alustame-blogikampaaniat-postita-viis-linki-ja-kingi-endale-raamat/www.petroneprint.ee

Reeglid:
Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv. Lingid peavad olema aktiivseks tehtud. Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda. Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini. Üks blogi tohib osaleda üks kord.
Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi.)

Auhinnaraamatute valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Imeloomad VIII...

Ja imeinimene! Või isegi mitu, kui inimese definitsiooniga helde olla...

Imeloomad VII...

Lemmikloomapoodide valik on alati kuidagi tagasihoidlik tundunud...

Imeloomad VI...

Ja imetaimed ka!

Parem plankter pihus, kui bentos katusel...

Nii rahulikku ja vaikset päeva nagu seda oli tänane pole mul juba päris tükk aega olnud... Magasin mõnusalt kaua, koguni kaheteistkümneni, okei, jah, minu puhul on see tegelikult varajane ärkamine, aga enamus teist teab seda, sest miks muidu alustavad kõik inimesed, kes mulle enne kella kuute õhtul helistavad, vestlust lausega: "Oih, ega sa ei maganud!?" Kusjuures mõni, näiteks Heeringa-Siim, kes mulle ka täna helistas ja enda soolaleivapeole kutsus (Ta kolis sinna kohta nelja ja poole aasta eest, kuid soolaleivapidu sai toona veidi edasi lükatud... Natukene, toim,), alustab vist alati vestlust selle lausega, olenemata kelleajast või nädalapäevast...

Olles kenasti üles kobinud, tegin endale mõnusa Kirke stiilis tassitäie hommikukohvi, mis sisaldas peale kohvi veel pooli pulbreid ja purusid, mis mulle külmkapist või maitseaineriiulilt silma jäid, mõne substantsi maitset oli kohvi juues isegi tunda, näiteks ingverit ja kaneeli... Ja suhkrut ka muidugi! Kui suhkrut kuuma joogi sees tunda ei ole, siis pole asi õige...

Olles kohvi ära joonud siirdusin majapidamistööde juurde, kloppisin vaiba ära, tassisin puid, käisin õunaraksus ja hakkasin vaikselt tubasid kuumaks kütma... Olles saavutanud sellise sisetemperatuuri, et vappekülm lakkas, hakkasin ma mõtlema toidule... Nii, aga mida valmistada söögiks, kui valmistan toitu ainult endale? Midagi rõvedat, selge see, sest tavaliselt on nõrganärvilised kaassööjateks ja siis ekstreemeksperimentaalkulinaariaga tegeleda ei saa... Okei, jah, tegelt ma mingi aeg kutsusin Kirke ka kampa, aga ta ei saanud tulla... Muidugi, ta poleks seda rooga nagukuinii söönud, mis mul mõttes mõlkus, aga mul oli mingi juurviljapada ka tema jaoks olemas tagavaraks... (Taimetoitlased, can´t eat with them and can´t eat them!, toim.) Igatahes, otsustasin, et valmistan endale natukene makarone Pandalus borealis´tega, sest siis saab toiduprepareerimise vabanduse all läbi viia väikese koduse lahkamise... Poest sai hangitud puhastamata Pandakaid ja terava noa abil võis lõbu alata! Lähemalt kirjeldama ei hakkaks, see võib kohutav tunduda, aga mul oli väga lõbus!

Tupsut polnud täna päeval kodus, sellepärast mul ülitšill päev oligi, vahel on tore üksinda olla (but still - Isolation is not good for me, toim.) ja ega ta pole veel siiani koju tulnud ning ausalt öeldes ma ei teagi, kus ta on, aga ma ei muretse, sest ma nagu täitsa mäletaks, kuidas keegi hiilis mulle keset ööd (nii umbes kella 8 paiku, toim.) tuppa ja rääkis midagi, mille peale ma lihtsalt ümisesin midagi vastuseks ja magasin edasi... Küllap see oli tema ja küllap ta rääkis midagi selle kohta, kuidas ta kaks järgmist nädalat Bahamal on...

Lõpetuseks nii palju, et homsest tuleb tormilisem päev! Hommik tuleb biokeemiline ja õhtupoolikul saab F4´ga ´voodi minna! Okei, mulle mõnes mõttes meeldib Zavoodi lühendada sõnaks "´vood", ülekoma on häälduse juures oluline ja sel on teatav kõla, aga tal on mitu suurt viga, esiteks, kirjalikus vormis tundub ta veider, tähendab veel veidram ja kui asi läheb käänamiseks ja pööramiseks, siis kipub asi päris käest ära minema, puhtalt sinna Liisa sünnipäevastiilika kanti (Lõdvad elukombed, oh yeah!, toim.), jah, seda peab ka siinkohal mainima, et Liisa sünna oli gigamegasigavinge!

Imeloomad V...

Saiakesed jooksevad siin vaikselt... Ja mitte ainult saiakesed... Ja mitte ainult vaikselt... Ja mitte ainult ei jookse...

Imeloomad IV...

Kui ma suureks saan, siis ma teen endale loomaaia!

Inimloomad II...

Üks mu tohutult intelligentne sõber ütles mulle kunagi, et kõik kunstnikud joonistavad inimest joonistades tegelikult alati ennast... Pärast seda hetke ei pidanud ma teda enam nii intelligentseks...

Imeloomad III...

Issanda loomaaed ei ole kirju, tuleb välja, et 2/3 sellest on hoopiski mustvalge...

Imeloomad II...

Geenmuundatud organismid on ju nii toredad :)

Imeloomad I...

Sarnasused reaalsete loomadega on kokkusattumuslikud ja ei vääri mainimist...

Inimloomad I...

Sarnasused reaalsete inimestega on puhtalt kokkusattumuslikud ja ei kuulu arutlusele...

Oktoober on kunstikuu...

See kuu ei jõudnud siia eriti nagu midagi kirja panna, aga no, ma ei tea, vahtige pilte!

Kinokülastaja meelespea I...

Mind nii väga kummitab üks seninägemata asi... Juba lapsestsaati kummitab see ikka nägemata asi, et mis juhtub siis, kui kinos üks korralik kokauputus teha... See muidugi ka, et milline näeb välja ühe viieaastase orava luukere, aga see on juba hoopis teine jutt...

Kui Kirke ütles mulle, et davai, ta on nüüd rikas ja me läheme temaga koos kinno vaatama filmi, mille nimeks "Julie ja Julia", siis oli mu esimene reaktsioon: "Issand jumal, lesbiliste sugemetega romantiline komöödia!" Okei, jah, esialgu ma arvasin tegelt, et ühe puhul nendest kahest on tegu prantsuse tüübiga, sest noh, neil on vahel plikanimed (E. Marie Remarque oli mees, toim.), aga olles saanud teada, et mõlemad naisterahvad on, siirdusin kohe tolle ehmatunud reaktsiooni juurde... See on siinkohal märkimisväärne puhtalt sellepärast, et vennaraas reageeris täpselt sama moodi nagu mina, kui ta sellest filmist kuulis...

Film rääkis lõppkokkuvõttes hoopistükis toidublogide ja kokaraamatute kirjutamise säravatest telgitagustest, mis just kuigi säravad polnud, aga kuradi palju häid toite paisati küll ekraanile, et söögiisu peale ajada... Ma olin oma istme külge praktiliselt liimitud! Enamasti sellepärast, et Coca-Cola kipub kuivades küllaltki kleepuv olema, aga ega film oli ka parasjagu hea...

Järgmine kord kui Kirxiga kinno läheme, siis proovime ära, mis juhtub siis, kui kinopõrandat fanataga leotada... Mind juba täitsa huvitab see, milline karastusjook omab kõige rohkem liimainelist potentsiaali... Pealegi, on neil seal Ekraanis nii toredad töötajad, keda saali moppi käsitsema kutsuda on lausa lust ja lillepidu...

Meelespea nr. 1. : Kinos olles proovi alati midagi uut ja suhtle vabalt isikutega, kelle koha peal sa istud või kes peavad sinu tagant koristama...

Naljanurk I...

Nii, kuna ma ei oska siia selle kuu alla enam midagi kirjutada, siis tuleb siia paras ports fillernalju... Irooniline on see, et veebilehekülg, kust need killud välja kaevandatud on, väidab, et need on lühikesed naljad... Yeah... Kummaline on ka see, et nende meelest parimad naljad on usuteemalised, mitte just kõik, osad on ka nilbed...
***
A guy dies and is sent to hell. Extremely frightened because of that, he is very surprised when he arrives; beach, palm trees, sun is shining, happy people around in shorts and bikinis. Behind the next corner there are people eating great food and there's some cool music playing.
After some time of wondering, a man in an expensive suit approaches him and says: "Hi, you must be the new one. Welcome to hell, I'm the devil. As you're gonna spend eternity here, make yourself comfortable and have a drink. If anything bothers you, always feel free to ask me."
The guy still doesn't really understand what's going on, this is not what he expected. But finally he decides to inspect the area. Everywhere he goes, there are people laughing and having a great time, there's games, party and fun all around. Then he arrives at a steep cliff that divides the paradise hell from an area underneath, and there is hell as we know it: demons torturing the doomed, there's fire and the smell of brimstone.
Shocked, he runs to the devil and says "Devil, how can that be? Here, we have the sweet eternity and down there people are tortured and burned! How can that be?!"
The devil laughs and says "Oh, that. That's the Catholics - they want it that way."
***
A man, who smelled like a distillery, flopped down on a subway seat next to a priest. The man's tie was stained, his face was plastered with red lipstick, and a half-empty bottle of gin was sticking out of his torn coat pocket. He opened his newspaper and
began reading.
After a few minutes the disheveled man turned to the priest and said, "Say, Father, what causes arthritis?"
"Mister, it's caused by loose living, being with cheap wicked women, too much alcohol, and a contempt for your fellow man."
"Well, I'll be damned," the drunk muttered, returning to his paper.
The priest, thinking about what he had said, nudged the man and apologized.
"I'm very sorry, I didn't mean to come on so strong. How long have you had arthritis?"
"I don't have it, Father. I was just reading that the Pope does."
***
Mary Clancy goes up to Father O'Grady after his Sunday morning service, and she's in tears. He says, "So what's bothering you, dear?"
She says, "Oh, Father, I've got terrible news. My husband passed away last night."
The priest says, "Oh, Mary, that's terrible! Tell me, Mary, did he have any last requests?"
She says, "That he did, Father..."
The priest says, "What did he ask, Mary?"
She says, "He said, "Please, Mary, put down that damn gun...""
***
A man is out walking in New York when he sees a girl being savaged by a fierce dog. He fights off the dog by beating about the head with a stick and saves the girl's life.
The girl's mother rushes over to him: "Thank you, thank you, you are a hero, tomorrow all the newspapers will have headlines about Brave New Yorker Saves the Life of Young Girl"
"But I'm not a New Yorker," the man says.
"Oh, then it will say in all the newspapers Brave American Saves Life of Young Girl," says the mother.
"But I'm not an American," the man says.
"What are you then?" asks the mother.
"I'm an Iranian," the man says.
The next day he sees the newspaper headlines:
Islamic Extremist Kills American Dog.
***

Pipar sobib kõigega...

Neljapäeval sai pärast üliväsitavat biokeemia praktikumi siirduda Anni poole, et rüübata mõni lonks kosutavat lahustuvat kohvi ning mugida natukene tatraputru hapukoore ja maitseainetega, kuid tavalisest praksijärgsest kosutusest kasvas peagi välja midagi filmiõhtu (filmiks oli "Charlie Bartlett", soovitan psühholoogidele, toim.) sarnast... Nimelt ujus (või siis pigem kõndis, tegelt, toim.) peagi kohale Raul, kaasas palju kaloreid, täpsemalt siis paar pakki kartulikrõpse, mida sai kasutada nii mugimiseks kui ka vägivallatsemiseks... Muuseas päris eksfüüsik, et millal me Anniga oma uute blogipostitustega ühele poole saame ning ma arvan, et just praegu on see hetk, millal valmib järjekordne blogipostitus! Pidu-pidu jne...

Nädal möödus enamasti akadeemiliste ponnistuste vaimus, nimelt sai esmakordselt külastada õppekorralduse spetsialisti, tore tädi oli ning mul on nüüd ühes kolmeainepunktises aines üks ainepunkt juba kirjas, jah, ma ise ka päris täpselt aru ei saanud, kuidas see teoorias funkama peaks, aga ei kurda... Nii tore, kui vabaained imevääl õppekavasse imenduvad... Biokeemia täitis ka terve nädala õuduste ja piinaga, aga sellest pole vaja siinkohal pikalt rääkida, kõik teavad, et biokeemia on saatanast ning ma räägin sellest ainest isegi liiga tihti... Akadeemilised ettevõtmised ei takistanud mul sõpradega hängimist, nädala algust ma väga ei mäleta, kuid nädala lõpupoole läks asi päris lõbusaks... Kolmapäeval vihtusime Katja ja Kirkega pool ööd tantsu õpetajate tutvumispeol, mis, peab mainima, ei olnud just kõige ägedam pralle, aga kuidagimoodi saime hakkama... Kirkega sai kõrvaltoas natukene märatseda kah, mis on alati tore tegevus, mööblitükid lendasid... Muidugi, meid ei saa pidada vastutavaks, sest millised idikad balansseerivad oma mööblitükid keerukatesse teetõkke otsetarvet täitvatesse formaatsioonidesse, eriti veel ööklubis, kus teoorias on palju liikumist ja pole sugugi imestusväärne, kui keegi kogemata mõnda tooli riivab või lauda müksab või põrandat künnab...

Neljapäevast sai juba rääkida, seega on nüüd järg reede juures... Reede hommik algas pannkookidega! Kõik hommikud peaksid algama pannkookidega, nii on sünnis... Käisime Kaiga poes ja hankisime vajaliku toidkraami, poole shoppamise pealt ilmus kohale ka Mare ning kolmekesi siirdusime Kadri poole, kus valmistasime Kellukese-riivsaia pannkooke ja pirni-sidrunipipra-kohupiimakooki... Nämma! Kai õppis ühe teatud sõltuvust tekitava kaardimängu ka ära, mul on selle koha pealt hea tunne, kaassõltlasi pole kunagi liiga palju...

Laupäeval käisime Kirkega kinos, aga see saab kohe päris oma blogipostituse... Natukese aja pärast, hetkel peal minema jänest toitma ja remonti tegema!

Pigem paitaks piraajat...

Oehh, jänesed on saatanast! Tõepoolest, võrreldes teiste loomakestega, on just nemad need, keda lihtsalt peab kõige verehimulisemaks ja julmemaks peletistetõuks pidama. Maod, nemad on toredad rahulikud ja sõbralikud loomad, vingervad sul natukene kaelas või käte vahel ja otsivad mõnda sooja soppi (taskud ja kaenlaalused on nende lemmikud, toim.), kuhu pugeda ning prussakad (või siis noh tarakanid, teate küll, need paaritollised, toim.) on lihtsalt vaikse loomuga, istuvad sul natukene käe peal ja ei mõtlegi midagi kurja korda saata, aga jänesed, need raiped hüppavad kohe kallale kui näevad.

Eile sai zooloogia muuseumis natukene madude ja tarakanidega mängida, päris huvitav oli, sel samal õhtul sai telefonitsi Annile antud lubadus, et hoolitsen nädalavahetusel tema jänku eest, pakkudes talle toitu, vett ja hella hoolt, aga ütleme nii, et mina toda peletist enam küll silitada ei julge, vähemalt mitt enne kui vanad haavad ära paranevad, hellast hoolest jääb ta ilma! Ma kardan juba ette seda hetke, kui ma pean talle jälle värske portsu ette panema, tüüp lööb kohe kihvad sisse või poksib natukene, sama ajal ka üritades puurist plehku panna. Võtan pudeli kloroformi kaasa vist.

Palmid parmudele!

Viimasel ajal olen ennast tundnud äärmiselt heategevuslikult meelestatuna, eile sai humanitaarabiprogramm "Anna käsi pingviinile" raames tuldud veelgi geniaalsemale abiprojektile - "Palmid parmudele!" Just nimelt, te ei loe valesti ja ma arvan, et see konsept peaks kergesti mõistetav olema...

Programm põhineb sellel teadmisel, et ühest korralikust palmist on võimalik ükskõik mida teha ja sealjuures terve nädala selle saadustest ära elada... Võtad puu maha ja saad tüvejuppide abil improvisatsioonilise hurtsiku üles ehitada, lehtedest saad katuse, lehe- ja niinekiududest kangast, ülejäänud puitosised ja juured jäävad lõkkematerjaliks ja süsivesikuterikkast säsist saab puupiiritust pruulida (ehk siis metanooli, kui väga veab, siis võib koguni etanool välja tulla, mis oleks tegelt veel parem, sest siis ei jää pimedaks ja ei sure piinarikast surma, toim.), kui tegu on datli- või kookospalmiga, siis on kõhutäiski garanteeritud! Suurepärased taimed... Muidugi, tavainimesel, isegi tudengil, pole olukord veel nii niru, et peaks ise kokku klopitud hütis elama ja puupiiritust jooma, seega sobib selline metoodika eelkõige a-sotsiaalsema elustiiliga, ükskõik kas tegu on vabatahtliku nihilistlik-anarhistliku protestparmlusega või tõelise ja traagilise elu hammasrataste vahele jäämisega...

Vanasti oli selline traditsioon, et esimesel koolipäeval tavatseti lapsi sundida üht puud istutama, tavaliselt oli selleks puuks mõni okaspuu, mina ise sain lehise mulda pista, kuid mõelge kui palju praktilisem oleks hoopis palm septembri alguses kasvama panna ja see õige aja saabudes õilsal eesmärgil abivajajatele langetada... Eesti oludes oleks selleks vaja spetsiaalseid kasvatushooneid, teatavaid palmikoole, mis võivad küllaltki palju maksma minna, kuid ega see majanduskriis ju mingi tõsine asi pole, lolluste jaoks tundub riigil veel igatahes raha jaguvat!

Suitsiid, suisa susisev...

Väikeses kinnises ruumis ei ole eriti mõistlik aerosoolvärvidega eksperimenteerida, iseenesest loogiline nõuanne, aga mina selle peale täna õigel hetkel tulla ei suutnud... Oleks ennast toksiliste aurudega peaaegu teise ilma saatnud, aga nüüd on aken lahti ja vaikselt hakkab hapnikupoiss kopsu tagasi pugema...

Kõige hullem on see, et oleks ma täna oma otsa leidnud, siis oleks kõik arvanud, et ma sain ühe väga loomingulise suitsiidiga ühele poole, sest täna sai nii mitmegi inimese käest eutanaasiat paluda... Muidugi siinkohal tuleb arvestada seda, et ma olin parasjagu biokeemia praktikumis ja minu meelest peaks olema selline reegel, et inimene ei vastuta selle eest, mida ta teeb või ütleb kaheksatunnise biokeemia praktikumi jooksul, eriti kui tal on kurk valus, nina kinni ja pea valutab nagu paisuks ajusagarate vahel hooghännaliste koloonia...

Muidugi, on täitsa võimalik, et siinkohal on tegu mingisuguse vandenõuga, sest eelmainitud aerosoolvärv, va kurja juur, jõudis minu kätte kummalistel asjaoludel, nimelt ma sain ta viimati Silveri poolt koju tulles niisama teemoonaks kaasa... Stoori oli selline, et säh, võta, see nagukuinii ei tööta enam, kuigi jah, värvi tundus veel omajagu sees olevat... Läksin koju, tegin värvipurgi paari minutiga korda (kasutades selleks kirjaklambrit! Kes on MCGuyver, ah?, toim) ja hajameelsusest värvisin ajalehejupi peale hundikujutise, aeglaselt, põhjalikult, värvirohkelt... Päris suduseks kiskus... Igatahes oli minu selline teguviis igati ettenähtav ja nüüd mul on tunne, et emme, Silver üritab mind jälle ära tappa!

Kõigepealt juhatab mu Kaarsilla kaarele, seejärel üritab mind parkourikatsetustega teise ilma saata, siis proovib mind mopeedirooli usaldades ellimineerida ja nüüd on siis käes need kõige salakavalamad nipid - mõrvakatsed profileerimise ja kunstitarvikute osava kombineerimise abil...

Jaa, paranoia on tore asi, eriti kui temasse huumoriga suhtuda...

Ristteaduskondlikust Tuutorlusest...

Esimestel koolipäevadel sai püüdlikult üritada tuutorit mängida, istusin infopunktis (mis ei olnud eriti menukas, sest kohe meie kõrval Swedpanga või misiganespanga infopunktis jagati tasuta kiirnuudleid, selle vastu ikka ei saa, kiirnuudlid - jumalate toit, täpselt nagu pelmeenidki, toim.), mängisin giidi, jagasin näpunäiteid, kuid ei mingit edu, bioloogiarebased on liiga iseseisvad, et vajada mentorlust... Ühtlasi on nad niigi juba parajad parmud nagu seda on tõestanud tutuvumispidu ja iga teine sellelaadne üritus, seega ei pea neile isegi maksasäästmisnippe pakkuma, need oleks äärmiselt hiljaks jäänud... Aga õnneks on olemas psühholoogid!

Nimelt on selle aasta psühholoogiarebaste seas vähemalt üks tütarlaps, kes pole veel õiget ülikoolielu näinud ja tudenglusega kohanenud ja mina olen oma missiooniks võtnud teda koolitada ja juhendada sellel raskel haridusteel... Marel lasin seal keemias juba niigi paha peale minna (ja kui ma ütlen paha peale, siis ma mõtlen seda, et ta istub liiga tihti kodus ja õpib, vaene laps, toim.), nüüd tuleb eriti hoolikalt Kail silma peal hoida, et teda sama saatus ei tabaks, esialgu pole veel ohumärke märgata, aga eks sellised asjad juhtuvad järsku ja ega enne esimest sessi kõrvaltvaatajale asi kristallselgeks ei saa... Siis eraldatakse terad nendest teistest asjadest, mis mulle praegu meelde ei tule, aga Mare oskaks kindlasti nende jubinate valguliste ehitusüksuste struktuurvalemeid visandada...

Esimesed õppetunnid on juba läbitud, oleme läbi töödanud palju materjali tudengimenüü rubriigist (mida süüa, kus süüa ja kellega ning mis kõige tähtsam, kelle kulul?) ja edaspidi loodan teda koolitada kultuurivallas... Jaa, Kaist võib asja saada, kui kevadine sess ja/või öökülm ära ei võta...

Ähmased vihjed uudishimu äratamiseks...

Viimasel ajal on olnud minu esmaseks prioriteediks Katja sünnipäevakingituse organiseerimine, okei, kas just see on olnud minu peamiseks prioriteediks on kaheldav, aga kohe kindla peale võib väita, et ma olen nautinud võimalusi talle märku anda, et teoksil on midagi kahtlast ja seda sama sõnumit peaks kandma ka see postitus siin...

Täna hommikul pidin ennast varakult üles ajama, sest pidin kell 9.35 kokku saama Heikiga, kes usaldusväärse ja kompetentse persoonina oli õigel ajal, õiges kohas, mind ootamas, käepärast kaup, mida ta mulle oli parasjagu kätte toimetamas... Nagu võibki arvata, siis on selle kauba näol tegemist ühe järjekordse artefaktiga, mis on asendamatu osa Katja kingitusest...

Ühtlasi lammutasin ära oma vana postkasti ja sealt sain veel ühe tüki Katja kingituse juurde, plaan hakkab juba vaikselt ilmet võtma, nüüd on ainult veel vaja tegeleda kinnisvaravaatlemisega ja me plaan saab ehk isegi reaalsuseks...

Nii julma ja ebaharilikku kingitust pole me veel kellelegi teinud, aga ma arvan, et Katja on seda vaeva igati väärt! Ehk siis tere, Katja, kui sa seda siin loed, siis tea, et sind on ootamas midagi brutaalset! Nii, kas sa oled juba piisavalt uudishimulik?

Kartuleid tuleb ikka mõnuga võtta...

Kartulid on tegelikult ikka veel maa all, sest öö oli vihmane ja keegi ei söendanud sinna pori sisse kartulaid õngitsema minna, ehk saab nad järgmisel laupäeval ära noppida... Kõik see tähendab seda, et mu päev oli hoopistükis meeldiv, mitte mudane ja väsitav... Augustikuule sai igatahes kena punkt pandud...

Hommikupoolik möödus mosse kapoti all mootorit timmides, mis iseenesest on räpane ja keeruline tegevus, eriti kui veneaegset mehhaanikat mitte tunda ja läheneda asjale puhtalt vanaisa õpetussõnade varal, kuid õigel hetkel võib see olla hämmastavalt rahustav ja meeldiv tegevus... Ma ütleks, et mosse mootori kokku-lahti kruttimine on peaaegu sama zen tegevus kui kaheksatunnine mustikakorjandus soopealses ja valgusküllases metsas...

Pärast seda kui mosse sai oma mootori taas ühte tükki, siirdusin ma vaikselt Vanemuise maja poole, kus nii mõnegi eelduse (mitte just kõigi eelduste, toim.) kohaselt pidi mind ootama kari rebasekutsikaid, kes kõik oleks tahtnud, et ma oleks neile linna näidanud, aga ekskursioon jäi ikka täitsa ära kohe, sest nende infotund venis liiga pikalt ja asjast ei olnud just paljud huvitatud, nad tahtsid pigem sööma minna pärast seda pikka mulafesti, mis neile aktuse ja infotunni näol kaele kallati... Kaks tegelinskit mõtlesid, et me võiks neile midagi näidata, aga ka nemad leidsid varsti, et läheks parem koju... Esimene loobus pargitiigi juures, mis asub 20 meetri kaugusel ekskursiooni algpunktist... Ma loodan, et sellel polnud pistmist parasjagu sinna sukelduvate porgandpaljaste geoloogidega või jumal teab, mis looduslapsed need olid, igatahes kuuluvad nad Tartu Ülikooli intellektuaalse omandi hulka... Teine loobus Ülikooli raamatukogu juures, sest ta pidi hakkama trenni minema... Tüüp oli päris jutukas, ma tean täpselt tema hariduskäiku, välisreisi, suuremaid tudengikogemusi ja spordiharrastusi, aga mitte nime, mis minu meelest on igati huvitav, oma nime ikka ei ütleks, aga eluloo räägiks pulli pärast ära...

Õhtul sai Struves natukene La Sanjet (kulinaardüsgraafia, toim.) mugida, Katrin tegi (peaaegu, Kirkede ja minude abiga, toim.) ja päris hää oli, kohupiimaga ja puha... Retsept rippus neil juba pikemat aega köögi seinal, sai asja lõpuks ära teha... Söögiooteks sai natukene Silveri moppi näppida, võib öelda, et ma omandasin mingisuguse sõiduoskuse, nigela, aga siiski, päris hätta enam mopeedilaadsete elukatega ei jääks...

Pärast sai veel Nõod (Nõgu, Nõgut?) külastada ja sealsed rebased üle vaadata, siinkohal tekib muidugi küsimus, et miks kuradi pärast peaks ma huvituma tolle kooli rebastest ja aus vastus on see, et ega mind väga ei huvitanudki nende sealne eluolu, ma lihtsalt hängisin Kirkega kaasa, et maailma näha, sest enne pole midagi näinud, kui Nõo ühikas pole käinud! Pooli tüüpe, keda seal kohtas, olen ma juba päris mitu korda Tartu Kaubamajas näinud, huvitav kas nad nagu koolis ka viibivad või hängivadki alati kooli ajal Tartus?

Pärast Nõgu sai korraks viibida ka lotekate läbulõkkel Jänese matkarajal, võtsime kaasa Kirke trofeeõlle, mis tal iidamast-aadamast külmikus vedelenud ja igal pool käinud, aga alati joomata kujul kotti ununenud... Ununes ta ka seekord... Melu oli parajalt suur, kuid ega rebaseid seal eriti ei kohanud, ainult ühte neetijast Tsernobõliaegset peokorraldajat, kes ilmselgelt pooldab seda, et kordamine on tarkuse ema, kõike rääkis umbes 7 korda...

Lõkkeõhtu tõi ka järjekordse patendiväärse idee! Mentooliga sigaretid! Mõnes mõttes on selline toode juba olemas, aga mitte sellel kujul, mida mina plaanin, nimelt seisneb idee selles, et filter on täidetud mentoolimaitselise plögaga, mis suitsetamise ajal matisestab seda sudu, mida sisse tõmmatakse ja pärast saab koni närimiskummi pähe ära mäluda! Geniaalne, eks?

Tore päev oli, hea lõpp suvele...

Järgiproovitud teed on mökudele...

Täna (ehk siis 30. augustil, mitte nagu postituse kuupäev väidab, minu blogis eksisteerivad vahel ajaanomaaliad, toim.) oli meil selline püha üritus nagu kõige-kõige esimesem klassikokkutulek ja peab mainima, et kohaleilmunud inimeste arvukus oli natukene pettumustvalmistav, nimelt seikles Lepiku tallu ainult 13 inimlooma... 12, kui arvestada seda, et Liisa ei pidanud sinna rändama, sest ta vahel täitsa nagu elab seal... Kohal olid siis:

• Liisaleps
• Liisaküps
• Agnes
• Siim
• Mare
• Kai
• Riivo
• Matu
• Madli
• Ruudi
• Keiti
• Ants
• Meelis

Nagu tavaliselt toimus teatav gruppidesse jagunemine ja ega ma kogu nalja pealt ei näinudki, sest pidin esimese lahkuva autoga koju tõttama, hommikul ootab mind nimelt ees üks katsumus... Aga ma lubasin Liisale, et kui ta järgmine aasta ka midagi sellist enda pool korraldab, siis ma joon ennast purupurju, teen lolli nalja, suhtlen kõigiga, lällan läbi terve öö ja löön külge kõigele, mis liigub... Ja kui ei liigu, siis löön jalaga liikuma ja löön siis külge... See oleks tore kontrast minu tänaõhtusele olekule, ma nimelt mängisin suurema osa õhtust Siimuga nurgas malet ja suhtlesin minimaalselt teise toapoole rahvaga... Märge iseendale: Kai seltskonnas mitte malet mängida... Inimest mõttekäikude jälgede otsimine nende nägudelt on nimelt psühhodele (psühholoogiarebastele, toim.) äärmiselt meelepärane tegevus...

Öösel oli päris tore tagasiteed otsida, me nimelt otsustasime Siimu ja Agnesega, et läheks mööda üht "otseteed", aga see on ju teada värk, et kui üritad otsemini minna, siis läheb kõvasti rohkem aega kui ringiga minnes... Ilma Agnese naiseliku vaistuta oleks me sinna mitmeks tunniks tiirutama jäänud...

Matkasid kord neli tudengihakatist...

Siia tuleb kunagi väike matkakirjeldus...

ESIMENE MATKAPÄEV
Hääletasime ennast hingetuks...
TEINE MATKAPÄEV
Suplesime-siplesime laukas ja mugisime kohalikke metsa- ja soosaadusi... Enmasti õunu...
KOLMAS MATKAPÄEV
Ikka Tartu tagasi...

Mitte nii väike matkakirjeldus, pikem ikka, lihtsalt kunagi hiljem...

Kosmoseahvid matkapoodnikeks!

Kui Mare sünnipäevaga ühel pool, siis asusime Kirke ja Anniga matkaettevalmistusi tegema... Kõigepealt hankisime Annile ühe tuttuue matkakoti ja polühüpersupermultifunktsionaalse metallkruusi... Matkapoetüübid, tuleb välja, on kõike muud kui teadlikud matkatarvikutest... Matkakoti reguleerimise võimekus on neil küll kosmoseahvide (nood on kõrgelt haritud ja äärmiselt oskuslikud oma artikuleeritud jäsemete kasutamises, toim) omast allpool, sest poole matka peal sai asi ise üle vaadatud, Anni kurtis ebamugavustunnet, ja ilmseid apsakaid ilmnes päris mitu! Ning mis kõige hullem, Shakespear´i teoste replikatsiooniga ei saaks nad ka tõenäoliselt hakkama, nipp, mis primaatidel pidavat küllaltki käpas olema, kui uskuda seda, mida telekast kuulda on...

Seejärel vaatasime Kirkega Anni uue pesapaiga üle ja siirdusime Annale vastu, kes oli Struwesse külla tulemas... Olles natukene aega Kirke ja Annaga apelsiniviinamaitselisi rummikomme, pidin asuma päeva raskeima ülesande juurde... Nimelt tuli Mare käest laenata telk! See võib-olla ei kõla keeruliselt, kuid on asju, mida te ei tea... Nimelt on asi selles, et Mare elab Annelinnas ning Annelinnas luusib õhtuti ringi ka selline alkoholi baasil tiksuv eluvorm nagu Margo... Mul siiani veresoonkonnas ringlemas ühendeid, mis sinna teps mitte ei kuulu... Aga asi oli vaeva väärt! Telk peab ikka olemas olema kui käsil matkaplaan...

Turvanõuete järgimine elukardetav...

Ma täpselt ei viitsi arvutada kui palju aega oli Mare sünnipäevast möödas sel hetkel, kui me lõpuks jõudsime selle tähistamiseni, aga ütleme nii, et asi venis... Venis korralikult...

Tähistamine iseenesest oli äge, Mare oli oma isa auto ära ärandanud ja siis me rallisime sellega Otepääle, kus ootas meid selline tore koht nagu Otepää Seikluspark... Sai kõrgel puude vahel oma eluga riskitud ja igasugu lollusi teha, enamasti õnneks julgustusköite ja muude turvajullade abil... Ma kasutaks siinkohal ka sõna "karabiin", kuid meil ei õnnestunud selgeks teha, kuidas seda sõna kirjutatakse, mõnel juhisel ilutses "garabiin" ja eks neid variante oli seal vist veelgi, arvestades seda, et nad üritasid asju mitmes keeles kirjeldada... Muidugi, suurimad risikid sellel rajal seisnesid selles, et tuli ennast igat pidi väänata ja limbosse sundida, et turvaklambrit järgmise aasa ("Aasa" siinkohal väikse tähega, sest seltskonnas polnud Annihaisugi ja pealegi, tema külge ikka turvaköit ei sokutaks, kui siis ainult kahe jalaga maa peal olles, toim.) külge kinnitada... Mulle jäi ühtlasi ka mulje, et neil on seal Otepääl midagi pikkade inimeste vastu, sest kõik atraktsioonid olid isiku pikkuse suurenedes eksponentsiaalselt ebastabiilsemad ja eluohtlikumad, seda eelkõige siis, kui oli soov turvanõudeid järgida... Küsige Kai käest, kui ei usu, ta on parasjagu pikk...

Kuna peatusime Lombi talus, siis sattusime päris mitmenda astme kontakti ka farmiloomadega... Üks vasikas üritas mul kätt otsast ära... Pureda? Ei... Emm... Imeda? Jah, just, otsast ära imeda... Mõned võivad seda ekslikult armsaks pidada, kuid tegu oli paratamatult hullulehmatõve priimusnäitega ja mul vedas, et ma eluga pääsesin... Rüüstasime kohalikke hernepeenraid ja käisime õuna- ja pirniraksus ning olime mitut muud moodi tüütud linnanolgid, aga vaatamata sellele kõigele jäi mulje nagu me oleks olnud teretulnud ja lausa meelepärane külaliskond... Perenaine tegi meile isegi hommikul portsu pannkooke mugimiseks!

Mingi hetk sai ka Mare kingitusele küüned külge lüüa... Nimelt mängisime ühe pikantse ringi "Vallatut Aliast", mille olime talle soetanud... Päris tore on pooles öös pääsukest tehes ja hüsteeriliselt naerdes mustaks värvunud keelega sõnu seletada, soovitan kõigile... Mulle meeldis...

Veelkord sinna ja tagasi...

Neljapäeval sai uuesti teele asutud ja Anniga koos naastud Roheliste juurde Kilingi-Nõmmes... Teekond möödus küllaltki kiiresti ja probleeme meil eriti ei tekkinud, kuid siiski pakkus see rännak meile võimalust kindlaks teha mõned hääletususkumused, just need ebausunõksud, mis meid kui hääletustiimi ohustavad... Siinkohal tooks hetkel ainult ühe sellise detaili näiteks, sest eks Anniga saab veel hääletada ja neid ebausukillukesi koguneb ehk veel... Kui paras ports kokku saab, siis panen kõik kenasti ühte nimekirja ritta, aga hetkel mainiks ainult seda, et kui maanteel lamab käsn (ükskõik kas pesukäsn, elusorganism, tükike tahvlilapist või mingi muu käsnalaadne toode, toim.), siis me tollel teelõigul auto peale ei saa... See on põhjalikult tõestatud seik ning see hämmastaks teid, kui palju käsnalaadseid substantse meil tee ääres silma on jäänud...

Olles õnnelikult Roheliste manu jõudnud, saime hakata tegelema ühe Roheliste põhitegevusega - vabaõhuõgimisega! Okei, asi nii hull päris ei olnud, aga järve ääres sai üks väike piknik korraldatud küll... Tähtsat juttu ajasime kah... Arutasime Tśernobõlijärgset zombibuumi ning mõtlesime, kas Eesti kõrgkoolid on valmis selleks sädeleva nahaga ebasurnute lainele, kes umbes 15 aasta pärast koolipinke nühkima hakkab... Ühtlasi leidsime, et zombisid diskrimineeritakse alatasa alusetult (kus on Zombie Pride paraadid, ah?, toim.) ja see ajudeõgimise värk on ka mõnes mõttes liialdus, ega zombid siis ainult ajusid söö... Nad tunnevad lihtsalt kõigest sellest puudust, mis neil eluajal olemas oli... Toit, peavari ja intiimne lähedus on need asjad, mida otsima hakatakse, kohe kui ajud kätte saadud... Mingi hetk pärast ajumugimist peaks korralik zombiarmee meenutama meesterahvakarja Eurotripist, mis nudistide rannal ühte tüdrukut nähes korraliku ründesalga moodustas...

Õhtu lähenedes hakkas inimesi järjest vähemaks jääma, kuid seekord polnud tegu loomuliku kaoga, isegi mitte ebaloomulikku kadu ei saa siinkohal süüdistada (kuigi meie seas oli mürgitamishuvidega isikuid, toim.), sest tegu polnud ei millegi muuga, kui inimeste tagasirändega kodukantidesse... Meie Anni ja Marega jäime aga veel üheks õhtuks Kaid kummitama ja peab mainima, et õhtu oli päris tore... Kokkasime, vaatasime kvaliteetseriaalindust, mängisime mitmeid harivaid ja ajupotentsiaali tõstvaid mänge (see on viisakas moodus selle väljendamiseks, et nad said minu käest hobusepildikestega Memory-s pähe, heh, toim.) ning piilusime öist tähistaevast...

Järgmisel hommikul hääletasime Anniga tagasi Tartusse ja selleks korraks saigi üritus läbi! Seda, mida ma üritusejärgsel nädalalõpul tegin, ma lihtsalt ei suuda meenutada... Mingi aeg sai ilmselt Marele sünnipäevakink ära ostetud, ehk ka lapsevanemat assisteeritud tema stressirohkel positsioonil Annelinna Gümnaasiumi raamatukoguhoidjana, kuid täpsem graafik on udune...

Mõned päevad on I.M.A.L.-ad...

Kolmapäev oli tume päev meie ajaarvamises, nimelt liitus Katrin pensionieelikute klubiga, jah, just nimelt, temagi on nüüd nagu kord ja kohus oma kolmandas dekaadis...

Vennad Ginterid eskortisid pahaaimamatu ohvri sündmuskohale ja leinaseisak võis alati... Kui lein leinatud, siis mugisime nagu hullud, sest söömine on ju see, mida eestlane teeb, kui tuju nukker... Okei, tegelikult joob eestlane siis viina, viin on iidamast-aadamast traditsiooniline peienaps, kuid meil oli selline pidu, kus viibis ka alaealisi (Sofia pole veel aastanegi, raisk, toim.) ja taimetoitlasi... See viimane ei puutu asjasse, aga mulle meeldib aeg-ajalt mainida, et sellised elukad on ka olemas... Ühesõnaga, mugisime nagu dieedi vastu patustavad kaalujälgijad (ehk siis parasjagu, toim.) ja mõnitasime Katjat... Väga palju mõnitada ei saanudki, sest Priit ja Toomas (ma oletan, et tema nimi on Toomas, olen kuulnud, et teda kutsutakse Tomiks, aga samas ei tohi teda vist sassi ajada Katu Tomiga, seega kutsun ma teda igal juhul Toomaseks, on see tema nimi või mitte, toim.) lahkusid peagi veel ühe sõbra sünnipäevapralle suunas ning pooled pidulistest olid erinevatel põhjustel unised, kes tihedast töögraafikust, kes mööda Eestit kappamisest... Aga pole hullu, eks järgmine kord, õigel sünnipäevapeol, mõnitab edasi... Sest jah, tegu oli siinkohal sellise väikse ja kurja üllatusüritusega, mitte korraliku sünnipäevatähistusega... Katja, vaene tütarlaps, ei saanud meie käest isegi kingitust mitte! Muidugi, seda, et me kõik kenasti kohale tulime ja sellise aktsiooni korraldasime, võib ka kingiks pidada, aga ei, meil on midagi kurjemat ka plaanis...

Sinna ja tagasi...

See suvi ikka nii naljalt mööda Eestit ringi laskmise tsüklist välja ei rabele, nimelt sai teisipäeval ette võetud väike retk Kilingi-Nõmmesse... Seekordne reis kahjuks autojuhtide välimäärajasse lisasissekandeid ei toonud, sest Mare vanemad viskasid mind koos oma pere pesamuna ja Kadriga kenasti Kai aiamaale ära, täpselt sinna meil oligi vaja kulgeda... Toimus midagi, millele on raske panna muud nime kui Roheliste Suvelõpupralle 2009, ja peab mainima, et tegu oli küllaltki toreda ettevõtmisega...

Ilmataat, vana tõbras, ei olnud muidugi kuigi koostööaldis ja terve päeva kallas ladinal vett taevast alla, kuid vähemalt jäi asi õhtupoole natukene kuivemaks ja saime kenasti aiamaal ringi vaadata ja õhtust pläustimaterjali (Roheliste rahvustoit, koosneb jumal-teab-millest, toim.) koguda... Kai tapjakanasid nägime ka... Nenede aedikul oli kanakullide vastane võrk peal, aga me kõik arvasime, et kui sinna kull peaks laskuma, siis tollest vaesest elukast ei jääks isegi konte alles... Sealt pärineb ka idee hakata tootma ökoloogilisi kontoritarvikuid... Nimelt saaks seda tõugu kanu piludega varustatud karpidesse pakituna kasutada täiesti edukalt paberihundina, kusjuures, peab mainima, et tekkivad jäätmed võtavad vähem ruumi kui tavalise paberihundi pahn ja boonusena produtseerib selline paberihunt hommikuti ka ühepotentsiaalse eine, mis ilmub karbipõhja sferaalsel kujul... Ehk siis, need raiped munevad ka veel kõigele lisaks!

Öö sai üle pika aja telgis mööda saata, kuid kui tavaliselt seondub telkimisega ebamugavustunne ja raskused, siis meil oli luksuslik telgiöö, sest meie telk oli varustatud elektri, patjade ja tekkidega... Elekter oli selle jaoks vajalik, et telgi keskosa valgustatuna hoida, oli seal ju vaja mitmeid laua- ja kaardimänge mängitada... Alguses üks ring Aliast... Poiste tiim (Oskar ja mina, toim.) kahe tüdrukutepaari (Kai ja Mare, Kertu ja Kadri, toim) vastu... Me saime haledalt pähe... Vähemalt minu standardite järgi... Piduhunti (Beowulf, toim.) sai ka mängida, aga selle mängu kohta ma midagi rohkemat ei mainiks, sest mul on kuri plaan kunagi kellegi peal selline loomkatse teha, et katsealune peab püüdma isoleeritud keskkonnas mängulaua ja mängunuppude ning- vidinate abil mängureeglid produtseerida... Vahlvitordikarbi sisekülje pastakasõbraliku pinna abil sai ka ühe mängu Imagot mängida... Originaalne mängulaud oli nimelt ikka päris kadunud kohe...

Hommikul langesin ettekavatsetud ning meeldivalt sadistliku äratuse ohvriks, millele toimus hiljem Tartumaale jõudes ka kordusepisood, sest varajasel kellaajal pärast praktiliselt magamata ööd telgis autos loksudes on siiralt raske mitte magama jääda... Viljandini püsisin teoorias ärkvel, aga puhtalt sellepärast, et seal sai hommikut süüa, kuid pärast oli raske mitte silmi sulgeda... Tartus sai Viljandist ostetud kofeeinilimonaadipera kõrist alla kallatud ja asutud tegelema kolmapäevaste plaanidega...

Autojuhtide välimääraja III...

Meie maanteedel on ringi liikumas mitmeid erinevaid ja võrdselt huvitavaid liiklejatüüpe, siinkohal tahaks mõned silmapaistvamad välja tuua

SOTSIAALSÕLTLANE

Auto järgi on raske sotsiaalsõltlast ära tunda, aga kindel märk on see, et ta võtab su kõhklematult peale, olgu tal ükskõik kui kiire ja olgu ilm ning olukord millised tahes... Sotsiaalsõltlane on isik, kes suudab hääletajaga juttu rääkida terve teekonna vältel, mis on raske ülesanne, eriti vaiksemat sorti Eesti soost autojuhi jaoks... Sageli võib tema jutte kuulates üllatuda ning hakata pead murdma, et täpselt miks ta endiselt hääletajaid peale võtab, kui tuleb välja, et tema tagumised istmekatted on kunagi hääletajate süü läbi sigaretipõletustega kattunud, tema kõrvaliste on hääletaja poolt täis oksendatud saanud, tema tagaistmel olevat maiset vara on hääletajate poolt julmalt lõhutud ja tagatipuks on narkaritest libahääletajad talle varitsuse korraldanud, millest tal napilt pääseda õnnestus... Juhul kui sotsiaalsõltlase ja tema hääletaja vahel peaks jutulõng katkema, siis pole sugugi tavatu, et sotsiaalsõltlane helistab mõnele sõbrale ning vestleb temaga mobiilil, kasutades selleks konverentskõne valikut ja lastes ka hääletajal soovi korral kõnesse sekkuda... Teatakse rääkida, et sotsiaalsõltlase käitumismaneer on tingitud sellest, et ta otsib siin elus midagi või kedagi, keda või mida ta pole veel leidnud... Sotsiaalses kehas olevat üksildane hing, kuid olgem mureta, hääletajana ei pea teie teps mitte tema hingeelu üle pead murdma, piisab vaid sellest, et te teate, et tegu on suurepärase juhitüübiga, kelle auto peale saada, ja raske on leida huvitavamat vestlust, kui see, mis toimub sotsiaalsõltlase salongis...

Järgmine nädal tuleb üks kuni kaks hääletusretke veel, seega to be continued...

Sürroptika on alahinnatud pseudoteadus...

Tänapäeva hüpertehnoloogilises ja gigabaitide kaupa informatsiooni vikerkestadele paiskavas maailmas tasub aeg-ajalt mõelda oma silmanägemisele... Siinkohal tookski teieni ühe lihtsa vahendi koduseks nägemiskontrolliks... Alloleva graafilise abistaja koostööga saab lihtsalt selgeks kui tegijad või luuserid teie silmad parasjagu on... Üritage pilt saada ekraani keskele ja astuge sammuke või paar ekraanist eemale ning üritage teksti kokku lugeda... Parema silmaga enne, siis vasakuga, seejärel mõlemaga koos ja lõpuks võib proovida ka mõlemad silmad kinni... Lõbutsege!


Orkutis võib inimeste fotoalbumites igasuguseid kasulikke asju leida, käesoleva geniaalsusegi leidsin kellegi praktiliselt tundmatu inimese kaustast, kui ma parasjagu orkutis sihitult ringi kolasin... Okei, mitte just päris sihitult, täitsin oma vastostetud päevikut, asusin valmistuma mitte-nii-pea-algavaks semestriks (mul oli igav, eks kaevake kohtusse, võin labidaga varustada, toim.) ja leidsin, et mul võiks üks aasta kõik tuttavate telefoninumbrid ja sünnipäevad käepäraselt ühes kohas koos olla... Pealegi sai sünnipäevadega 12-mänguväljalisel lotopiletil bingot mängida! Ei võitnud... Enamasti sellepärast, et sünnipäevad kippusid liigselt korduma, mitte ei saa aru, miks kõik ja nende vanavanemad on sündinud 15. novembril või 4. aprillil...

Minu mustikakarva päev...

Mõni päev lihtsalt on selline, et mustikad vahivad igalt poolt vastu... Juulikuus oli selliseid päevi päris mitu, aga üks päev paistis eriti silma... Täpset kuupäeva ei suuda ma enam meenutada, aga selle päeva lõpuks olid mustikad mu ajusopid lõplikult vallutanud, silmad sulgedes nägin vaimusilmaski mustikaid...

Hommik algas vara, liiga vara, ma kardan, et enne kukelaulu, kuigi tänapäeval on võimatu öelda, millal see ajahetk täpselt on, sest kukkesid eriti ei kohta, isegi loomaaias mitte, teps mitte ei mõista miks... Varasele äratusele järgnes päris mitu tundi metsas mustikaid korjates, mustikaid sai kokku üle 15 kilo, mis tähendab, et individuaalseid marju oli tuhandetes...

Suurem osa mustikaid sai maha ärida ja hei, pappi ikka sai natukene, kuid ka koju sai vedada parasjagu marju... Mis tuli ka ära puhastada, tüütu töö, üks tüütumaid, millega ma kokku olen puutunud... Asja ei saa isegi mõistusega võtta, mustikaid nimelt ei allu alati füüsikaseadustele... Müstika... Mustikamüstika...

Katrini pool sai samal õhtupoolikul mustikakooki teha, mis oli omaette imeloom, sest see koosneb põhimõtteliselt ainult sojajahust, suhkrust ja margariinist, katteks kõvasti mustikaid ja hunnik vahukomme... Joogipooliseks koogi kõrvale oli pudel punast veini, mis etiketi järgi sisaldas mustikaid, tere-tore... Maitse järgi poleks küll aru saanud, maitses nagu sisaldaks ta pigem võililli ja koaalasappi...

Tagatipuks vaatasime ka filmi, mis mustikatest kaugemale ei jõudnud, nimeks oli sellel "Minu mustikarva ööd" ja minu üllatuseks oli see parem film kui ma algselt arvasin...

Loo põhimõte on see, et kui keegi peaks mulle enne selle aasta lõppu midagi mustikaid sisaldavaid pakkuma, siis ma hakkan karjuma!

Tähtsad eksistentsiaalsed küsimused V...

Läbi aegade on inimesi konstantselt vaevanud mitmed tähtsana kõlavad küsimused, sellised, mis käsitlevad selliseid probleeme nagu elu (äärmiselt problemaatiline asi, toim.), surm (siin ma isiklikult mingit probleemi ei näe, aga targad inimesed ikka arutavad, et mis pärast seda siis ikka juhtub, toim.) ja armastus... Siinkohal tahaks ära mainida just need küsimused, mis mind vaevavad, äkki teab keegi teist vastust...

• Millal siia postitusse lõpuks mingit sisu tuleb?
  

Fakte Maarjamaa floorast ja faunast I...

Minu sellesuvine mööda Eestimaad tiirutamine andis mulle tohutul hulgal zooloogia- ja botaanikaalaseid teadmisi ja sain teada nii mõndagi meie kohaliku loomastiku-taimestiku kohta, siinkohal soovikski oma teadmisi teiega jagada... Kirkedel ja nõrganärvilistel paluks mitte lugeda, rõve ja võib halbu reisimälestusi meenutada...

MUTT

Mutt on pisikene, hiiglama armas, lühikese hallikasmusta karvaga, sageli kehva või puuduva silmanägemisega loomakene, keda kohtab sageli uusrikaste tagaaias kompostihunniku peal lamamas, seal viibib ta tänu kalli raha eest palgatud aedniku usinale tegutsemisele mutipiinamisvahenditega, sest muru peab ikka mullahunnikuvaba olema või siis Tartu-Viljandi maantee teepervel... Viimasel juhul on tal tavaliselt siseelundid muteerunud väliselunditeks, huvitav erivorm, kuid ääretult lühikese elueaga... Harva kohtab mutti ka zooloogiamuuseumis topisena... Topismutte iseloomustab puine asend ja enamasti tselluloosil põhinev siseelundkond, kogu kupatust hoiab üleval metallist tugikude...

ORAV

Orav on pisikene kohevasabaline kikk-kõrv, kes kuulub närilise hulka ja elab igal pool eestis, eriti just seal, kus kohtab küüditamisohvrite mälestusmärke, kusjuures tuleb siinkohal ära märkida, et erinevalt teistest närilistest võivad oravad olla äärmiselt verejanulised... On tead juhtumeid, kus talveperioodil või kehva viljaasta korral ka muul aastaajal, on meeleheitel loomad fosfori-, kaltsiumi- ja rauanäljas endast koguni mitmeid kordi suurematele loomadele kallale läinud... Rakvere linnapargis ripub lausa hoiatav silt, mis annab märku nn. tapjaoravate kohalolust ja samas innustab lapsevanematel omal võsukesi läbi pargi viies käest kinni hoidma, sest just alaealised on oravatele kerge saak ning kasvavas organismis on kõige rohkem neid aineid, mida need hullunud kiskjad vajad... Eriti ohtlikuks teeb oravad nende äärmiselt nunnu ja esmapilgul süütuna tunduv välimus...

Eksperimentaalautokulinaaria Algajatele I...

Siinkoha tahaks teid teavitada mõnest toredast hääletus- või autoretkeroast, mida on võimalik lihtsate vahendite ja nappide kulinaarsete teadmistega kokku klopsida, kuid mis panevad suu vett jooksma ka kõige pepsimal restoranisõltlasel...

KARBURAATORIKARTULID

Selle retsepti valmistamine ei ole tegelikult nii imelihtne, kui esialgu võib tunduda... Esiteks juba sellepärast, et mina küll päris täpselt ei tea, kus see karboraator asub, pealegi võib see olla raskesti ligipääsetavas kohas... Seega on andestatav kui järgite retsepti kasutades toidu valmistamiseks mingit muud meelepärast ja vähem algriimuvat kapotialust autojuppi... Peaasi, et teine parasjagu kuum oleks!

Mida läheb vaja:

• Karburaatorit (või siis mingit muud juppi, loe ülalt, toim.)
• Autot, mis selle karburaatori kenasti kuumaks kütaks...
• Kartuleid, koguses 1 kuni n... Kusjuures, n ei tohiks olla suurem kui maksimaalne korraga kapoti alla mahtuvate kartulite arv...
• Fooliumit, aga see on mingi peen hügieeni- ja esteetikavidin, mille võib laiskuse või äärmise ükskõiksuse puhul minetada...
• Soola, sidrunipipart ja võid... Eelmainitud maitsestajate puudumisel tuleb hakkama saada teeperval kasvavate ürtidega... Soovitaks eelkõige nõgest (see pole ainult tõmbamiseks hea, toim.), punet ja teelehte, mis kõlbab muuks kui pelgalt haavapealiseks...
• Kahvlit, soovitatavalt mõnest materjalist, mis on veits vastupidavam kui plastik... Aga hääletamis- või autoretkel peaks selline asi kõigil nagukuinii kaasas olemas, on ju tegu elementaarse enesekaitse-, puidutöö- ja veenmisvahendiga... Tõeline multitool!

Kuidas toimida:

• Põhjalik meetod: Pärast mitmetunnist autosõitu, parkige auto teepervele ja avage kapott, koorige kartul ning tehke tema sisse kiilukujuline sisselõige või paar, kuhu sobib pista võitükki, mõned ürdid, soola ja pipra... Seejärel mässige kartul hoolikalt fooliumisse ja asetage see kõige kuumemasse kohta, mida te olete võimeline kapoti all tuvastama... Tunni kuni paari möödudes peaks roog valmis olema... Võtab küll natukene aega, aga vähemalt on ise tehtud ja peaaegu tervislik, öko vähemalt...
  
• Mugavam versioon: Visake enne sõidu alustamist, sõidu ajal või pärast pikka ja kuumakskütvat sõitu hunnik kartuleid kapoti alla ja lootke parimat...
  

Autojuhtide välimääraja II...

Meie maanteedel on ringi liikumas mitmeid erinevaid ja võrdselt huvitavaid liiklejatüüpe, siinkohal tahaks mõned silmapaistvamad välja tuua

KÕRVALISTMETÄDI

Kõrvalistmetädi ei ole klassikaline juhitüüp, sest ta tehniliselt ei viibi roolis... Nagu nimigi ütleb, on tema kõrvalistme elanik, kuid ärgem arvage, et auto on sellisel juhul juhiistmel istuva isiku kontrolli all... Ei-ei, vaatamata sellele, et kõrvalistmetädi istub kõrvalistmel on tema siiski autojuht, nimelt on tema kontroll autojuhi üle niivõrd tugev, et tolle enese isiksusetüüp jääb tädisuse varju... Kõik asjad lähevad nii nagu kõrvalistmetädi tahab ja uskuge mind, kõrvalistmetädi ei taha ei hääletjaid peale võtta...
Üldine iseloomustus kattub kõrvalistmetädil tavalise tädi omaga, kuid siinkohal võiks nende ohvritest rääkida... Kõrvalistmetädi kõrvalistmel istub sageli keskealine või vanem meesterahvas, kes ei ole oma elus kunagi pükse kandnud, seda eelkõige metafooriliselt, sest loodetavasti on tal autoski jalas teksad (püksata autojuhi auto peale eriti nagu hääletada ei tahakski, toim.) või veelgi sagedamini viigipüksid... Ega nende kohta rohkem midagi öelda ei olegi, sest ilmsegelt puudub neil iseseisev isiksus...

VANAKOOLI TÜÜP

Kahtlustatakse, et vanakooli tüüp on seesama vaene inimhing, kes on sageli kõrvalistmetädi ohver ning kelle enda iseloomutüüp, ehk siis vanakoolsus, ilmneb alles pärast kõrvalistmetädi kojujäämist või veel parem, surma...
Vanakooli tüübid on improviseeritud istmekatetel istuvad vanemas eas hallipäised meesterahvad, kes sageli roolivad mõnda stagnaaegset jäänukit või mõne modernse auto igivana eksemplari, kuid seda äärmiselt oskusklikult... Samuti saavad nad iseseisvalt hakkama kõikide nende autoprobleemide kõrvaldamisega, mis tee peal tekkida võivad, temaga tee peale ei jää, vaatamata sellele, et tema auto on küllaltki aldis purunema... Vanakooli tüübi puhul ole valmis vajadusel autot lükkama ning ära pahanda kui salong lõhnab natukene kopituse ja sigarettide järgi...
Vanakooli tüüp on sellise alguses-ei-saa-vedama-pärast-ei-saa-pidama mentaliteediga inimene... Algul võib ta tunduda vaikse ja tagasihoidlikuna, kuid reisi lõpuks on garanteeritud, et õhku on saanud paisata paar ägedat noorpõlvemälestust või roppu anekdooti, sagedased on on ka ropud anekdoodikarva noorpõlvemälestused...

ÄRAPÖÖRAJA

Ärapööraja on ebaratsionaalselt praktiline inimene, kes võib heal päeval isegi mõne hääletaja peale võtta, kuid tavaliselt leiab ta, et kuna ta pöörab paarikümne kilomeetri pärast kõrvalteele, siis ei maksa tema peale hääletada, see on fakt, mida ta ka meeleldi kätega illustreerib, raputades hääletajast mööda sõites pead ja vehkides käega suvalise ilmakaare suunas, kuhu ta siis eeldatavasti varsti ära pöörata kavatseb, kuid samas võib olla tegu ka lihtsalt sellise väikese valge valega, ta üritab lihtsalt kuidagimoodi hääletaja mitte peale võtmist välja vabandada, tõenäoliselt aitab selline teguviis tal siis öösel paremini magada...
Need vähesed, kes on kunagi ärapöörajaga sõitnud, selle teeotsani, kus nood ära pööravad, teavad rääkida, et ärapöörajad on enamjaolt inimpelglikud inimesed, kes on endale nimelt sellise elukoha otsinud, mis kõrvalteederägastikku jääb, et vältida liig suurt kokkupuudet teise inimloomadega, samas järgivad nad aga ranget loogilist metoodikat ja tunnistavad, et hääletaja peale võtmine oleks õige teguviis, mida nad alati kahjuks ei suuda teha, see oleneb tujust... Ärapöörajate seas esinevat eelkõige füüsikuid, analüütikuid, elus pettunud kirjanikke ja taksitermiste...

JÕGEVA TURIST

Jõgeva turist on autojuht, kelle ülevoolav ebasõbralikkus hääletajate suhtes on võrreldav ainult Jõgevakandis ringi liikuvate autojuhtide omaga, seega võib oletada, et küllap on tegu reisil oleva Jõgevlase või endise Jõgevlasega, kes pole veel piisavalt kaua Jõgevast eemal viibinud ja tsiviliseeritud inimese kombeid omandanud... Juhul kui Jõgeva turist on ühtlasi ka Jõgeva tädi, siis hoia oma piip ja prillid, selline ajab su ennem alla kui peale võtab...

KARJÄÄRIDAAM

Karjääridaam on naisterahvas, kellel on õnnestunud ajahamba tegevusele vastu pidada ja vältida tädistumisprotsesse, vähemalt osaliselt... Karjääridaam on tavaliselt keskealine naisterahvas, kelle riietus lõhnab kopsakama sissetuleku ja lihtsa lakoonilise elegantsi järgi... Elukutselt on karjääridaam tavaliselt kultuuritegelane, edukas tippkirurg või austatud akadeemik ning ei maksa imestada kui temaga koos sõites kostub raadiost mõni intelligentne jutusaade, kuuldemäng, ehk isegi poliitiline debatt...
Karjääridaam sõidab sageli lexuse, mersu või mõne muu peene masinaga ning oh, kuidas see läigib... (Karjääridaam on nimelt avastanud, et vaatamat selle, et autopesu pole naiste rida, eksisteerivad sellised asjad nagu autopesulad ja hooldussalongid, toim.)
Karjääridaami puhul tuleb arvestada ainult sellega, et kõrvaliste on konstanselt hõivatud, sinna hääletajatele ruumi ei jagu, sest seal vedelevad tähtsad paberid ning sageli ka mõni suveniir kodusest elust... Karjääri daam viibib tihti kodust eemal, seega on tema elujõulisuse tagamiseks hädavajalik see rasvakriidijoonistus aastaaruannete vahel, mille tema pesamuna viimasel kohtumisel kritseldas või flaier muusikaetenduselt, kus viimati koos oma abikaasaga sai meeldivalt aega veeta...

RAADIOAKTIIVNE JUHT

Raadioaktiivse juhi kohta on vähe teada, kuid mõned targemad mehed teavad rääkida, et tema puhul on tegu paradoksaalse juhitüübiga, mis sünnib siis kui mõni nendest isiksusetüüpidest, kes tavaliselt hääletjaid peale ei võta, võtab mingil põhjusel peale hääletaja... Mis sellise dramaatilise muutuse esile kutsub, pole teada, kuid ilmselt on see samas metsasopis ajutiste hullushoogude poolt indutseeritud teguviisidega...
Raadioaktiivne juht on oma nime saanud selle järgi, et kohe kui ta on hääletajad peale võtnud, teada saanud, kus ta peab nad maha laskma, selle uurib ta kiiresti ja lakooniliselt välja, paneb ta raadio tööle ja keerab volüüminuppu maksimaalse otsa poole kuni ta on kindlustanud selle, et selle hääletuskogemuse jooksul keegi enam ühtegi sõna ei ütle... Võimalik, et ta üritab valju muusikaga koguni inhibeerida igasuguseid selliseid mõtteprotsesse, mis ta enda peas parasjagu aset leiavad... Ühe sõnaga, muusika abil unustab ta osaliselt, et ta sellise lollusega hakkama sai ja need tudengiraiped peale võttis... Hääletajad on ju sageli just tudengiohtu...
Raadioaktiivne autojuht ei ole just eriti tore reisiseltsiline, aga vähemalt saab mingi tõenäosusega hea muusikaelamuse...

AUTOSELAJA

Autoselaja on huvitav organism, kelle tunneb kiirelt ära peale esimese pilgu heitmist auto salongile... Tavaliselt on tegu mahuka autoga keskealise meesterahvaga, kes kaldub olema sõbralik ja jutukas, kuid kelle masin annab märku sellest, et ta ei ole päris elus eriti sotsiaalne... Autoselaja on kõigi eelduste kohaselt vallaline ning on võimalik, et tema töö nõuab pendelrännet, kuid sellegi poolest ei saa väita, et tal puudub stabiilne elukoht... Korter võib tal täitsa olemas olla, lihtsalt ta on nii tihti teel, et suurem osa tema maisest varast on otsapidi autosse jõudnud... Istmete vahel on raamatuid, muusikaplaate, tagavarariideid ja ausalt öeldes kõike, mida eluks vaja... On kohatud lausa selliseid autoselajaid, kes sõidutavad lemmikloomi ja potililli...
Autoselaja on tore inimene, kellega on lust oma hääletusteekond läbida, kuid tuleb arvestada sellega, et tõenäoliselt ei ole sinu ja su kompsude jaoks eriti palju ruumi... Muidugi, ei maksa muretseda, autoselaja on tõeline proff, kui asi puudutab ekstraesemete salongi toppimisse! Ei maksa välistada selliseid jaapani metroo stiilis sissepressimisponnistusi, aga hei, tüüp on sõbralik, ta tuleb meeleldi autost välja, et sind kuidagimoodi tagaistmele suruda...

LIIKLUSHULIGAAN

Liiklushuligaan võib olla äge tüüp, aga tema liikluskultuursus annab seadusekuulelikkuse seisukohast soovida... Liiklushuligaanid on eranditult meesterahvad ning sageli nooremat sorti, kuid neid esineb ka vanemas populatsioonis... Eakama liiklushuligaani puhul võib märgata hämmastavat kogemustepagasit, mille tõttu on autos viibime tegelikult küllaltki turvaline, kuid nooremate puhul tasuks oma elu pärast natukene karta...
Kiiruse ületamine, ekstreemsed möödaminekud ja eraldussaarekeste kündmine on tavalised nähtused, millega liiklushuligaani autos kokku puutub, kuid eks elus peab natukene riske ka olema... Just liiklushuligaanid on need, kes lisavad igale hääletuskorrale mõnusat vürtsi ja fatalistlikku funki, mida üks korralik retk ikka sisaldama peab...

Autojuhtide välimääraja I...

Hääletusvõistluse (Kas tunned maad IX, toim.) raames sai päris hea ülevaate Eesti rahva liikluskultuurist ja kui ma kasutan väljendit liikluskultuur, siis ma ilmselgelt vihjan sellele, et kultuurne inimene võtab hääletaja peale... Meie maanteedel on ringi liikumas mitmeid erinevaid ja võrdselt huvitavaid liiklejatüüpe, siinkohal tahaks mõned silmapaistvamad välja tuua:

KÕRVALEHÜPPAJA

Kõrvalehüppajaid võib kohata kõikidel Eesti suurematel maanteedel ja seda juba puhtalt sellepärast, et nemad kruusateid ei kasuta, nad ei saakski... Isegi kui kunagi õnnestub mõnda väljaspool asfaltkattega kiirteed kohata, siis pole võimalik tema tegelikku loomust tuvastada, sest tema olemus peitub eelkõige tema tegutsemisviisis suurematel teedel, nimelt hüppab kõrvalehüppaja hääletajat märgates kohe kiiresti vastassuunavööndisse ja kiirendab... Selline protsess tagab selle, et teepervel seisjast saab võimalikult kiiresti suure ringiga mööda...
Kõrvalehüppaja eelistab bemareid, jaguare, lotuseid ja ka lexus on sagedane kõrvalehüppaja poolt kasutatud automark, kuid erandjuhul võib kohata ka audide, opelite ja isegi volvodega kõrvalehüppajaid... Üldine reegel on selline, et mida läikivam auto, seda suurema tõenäosusega on seal kõrvalehüppaja roolis... Lahtised autod sisaldavad alati ühte kuni kahte kõrvalehüppaja tüüpi isikut...
Kõrvalehüppaja on sageli keskmist kasvu tumedapäine meesterahvas vanuses 20-40, kellel on potentsiaalselt olnud raske lapsepõlv ja/või probleeme emaga... Ühe sõnaga kattub tema kirjeldus tüüpilise sarimõrtsuka profiiliga, ehk ongi hea, et ta hääletjaid peale ei võta... Kõrvalehüppaja on ühtlasi inimtüüp, kelle jaoks ei valmista mingeid probleeme üle aisa löömine ja sarvede tegemine...

TÄDI

Ka tädid on Eestis üleriigiline nähtus... Nagu nimigi ütleb on tädi puhul tegu vanema naissoost autojuhiga ning pole vist vaja lisada, et nood ei kipu eriti hääletajaid peale võtma... Hääletajast sõidavad nad sageli lihtsalt mööda või siis saadavad neile möödudes põlgliku pilgu, tädide puhul pole sugugi haruldane ka ekskrementaalolfaktoorsete grimasside tegemine (nad teevad näo nagu hääletajad haiseks väljaheidete järgi ja seda oleks autosse sissegi tunda, toim.) või kulmu kortsutamine...
Tädi eelistab neid samu automarke, mis eelmainitud kõrvalehüppaja isiksusetüüpki, kuid tädide puhul on tegu vähem läikivamate eksemplaridega (auto pesemine pole ju ometigi naise töö, toim.) ning esineb rohkem audisis, opleid ja volvosid...
Tädi võib tunduda ebasümpaatse isiksusetüübina ja seda ta kohe kahtlemata ongi, kuid ei tohi unustada seda, et kõige negatiivse all on tädil peidus habras ego ja probleemid enesehinnanguga... Ühesõnaga, kui hääletamisel sõidab teist mööda järjekordne tädi, ärge pahandaga, mõelge hoopis sellele, et ta tõenäoliselt ei julge hääletajat peale võtta kuna arvab, et ta on liiga kole, liiga paks või liiga loll, et võõraste inimestega niimoodi spontaanselt kontakti astuda... (Tädid ongi sageli koledad, paksud ja/või lollid, aga see on juba teine jutt, toim.)

SAATUSEKAASLANE

Saatusekaaslane on esimene hääletaja jaoks soodne isiksusetüüp... Tema võtab üheksal ja poolel juhul kümnest hääletaja peale ja seda just sellepärast, et tema elu on kaugemas või lähemas minevikus sisaldanud hääletamiskogemust... Ta võib olla nooruk, kes enne auto soetamist tihti hääletas, keskealine, kes tudengipõlves ikka ka pulli tegi või koguni bussijuht, kes vahest pärast päevatööd vajab küüti kodupoole...
Saatusekaaslane ei ole oma olemuselt eriti jutukas autojuht, kuid mõned laused saab temaga ikkagi vahetada... Sageli on teemadeks teiste autojuhitüüpide võimetus hääletajatele avatud olla või mõlema osapoole eelnevad hääletuskogemused...
Saatusekaaslased ei oma spetsiifilist meelisautomarki ja sageli puuduvad neil ka igasugused ühised füüsilised või sotsiaalsed karakteristikud, kuid on ühte on täheldatud, nimelt seda, et nad kipuvad olema meessoost... See ei tundu algselt loogiline, sest tudengipõlves on hääletajate sugude suhe enam-vähem võrda, võib isegi kohata piirkondi, kus naishääletajad on ülekaalus (ei, nad ei ole paksud, lihtsalt neid on rohkem, toim.) või moodustavad koguni terve hääletjaskonna, kuid siinkohal tuleb arvestada sellega, et naishääletajad läbivad tihti vanenedes ühe spetsiifilise protsessi, mida tuntakse ka tädistumise nime all...
Parim asi, mis hääletusretkel sinuga juhtuda võib, on saatusekaaslaste kõrge konsentratsioon teedevõrgustikus...

MOBIILNE TUDENG

Tudengid on harva isiklike transpordivahenditega varustatud, aga kui selline ime peaks juhtuma, et mõni tudeng hangib endale auto, siis jagab ta suure tõenäosusega oma rõõmu ka teistega, eelkõige kaastudengitega... Eriti head pealevõtjad on lihtsa loogika järgi just mõne loodusteadusliku eriala inimesed ning seda juba puhtalt sellepärast, et loodusinimestel on suurem tõenäosus olla korraga mitme kategooria esindaja, nimelt võib olla mobiilse tudengi puhul tegu ka näiteks saatusekaaslase isikutüübiga indiviidiga... Kuidagimoodi pidi ta ju ka enne auto hankimist ringi liikuma...
Mobiilne tudeng on pea ainus juhitüüp, mille puhul sugu ei mängi mingisugust rolli, nais- ja meestudengid on võrdselt abivalmis ning siinkohal peaks ära mainima, et nende mõju on tunda ka siis, kui nad viibivad parasjagu kõrvalistmel... Tõeliselt hämmastav on see, et nad suudavad kõrvalistmel viibides isegi mõne tädi isiksusetüübiga juhi teepervel redutavaid hääletajaid peale võtma veenda... Aga seda muidugi ainult sellel juhul, kui tegu on lapsevanemliku seosega tädi ja tudengi vahel...
Mobiilne tudeng on ühtlasi kõige jutukam isiksusetüüp selles loetelus, temaga lihtsalt on millest rääkida ja ka see on tore, et sageli kipub hääletajetel mobiilsete tudengitega sama teekond olema... Kui on vaja näiteks Viljandi folgile hääletada, siis võib kindel olla, et mobiilsete tudengitega saab folgiplatsile küllaltki lähedale, sest tõenäosus, et nemad parasjagu samale üritusele ei lähe on nullilähedane...

KEHITUSMEES

Kehitusmehi kohtab samuti kõikjal Eestis ning siinkohal peaks vägagi selgeks tegema selle fakti, et vaatamata nimelise sarnasuse on kehitusmees väga harva ehitusmees, enamasti on tegu mingi muu loomaga, kuigi siinkohal on võimatu midagi kindlalt väita, sest mida sa ikka saad öelda inimese eriala kohta, kui ta sind peale ei võta ja jutu ei puhu ning see tema auto välimuses ei kajastu...
Kehitusmees on see tüüp, kes hääletajast mööda sõites autoroolis käsi laiutab või õlgu kehitab, miks ta niimoodi toimib, on aga mõistatuseks kõigile...

JÕGEVA TÄDI

Jõgeva tädi on nagu tädi ikka, ainult et eriti ebasõbralik ja ebasümpaatne ning nagu nimigi ütleb, võib teda kohata eelkõige Jõgeva lähistel... Tema puhul ei maksa imestada kui ta sinust möödudes mõne ebaviisaka käemärgi produtseerib või sinule lähenedes aeglustab, et panna sind arvama, et mine tea, äkki võtab peale, aga ei, sinuni jõudes paneb ta uuesti gaasi põhja, tüng, värdjas! Jõgeva tädi on kõige hullem juhul kui ta viibib autos üksinda, kaassõitja olemasolul on sunnitud ennast vaos hoidma ja tavalise tädi parameetridesse mahtuma... Jõgeva tädid on sageli võltsblondid...

YMCA SOHVER

Tuntud ka nimede "the village people driver" või "onu" all... Seda tüüpi autojuht esindab mõnda maskuliinset ametit ning sageli võib tema seljas kohata mõnda erialaspetsiifilist vormirõivast... Siia kuuluvad kõik need ehitusmehed, tuletõrjujad, preestrid, politseinikud, pintsaklipslased, rekajuhid ja sõjaväelased, kes on parasjagu üksiku hundi kombel solitaarselt teel Eestimaa teise otsa, et ajada tööasju või üle pika aja koju naasta... Tüüpilise Eesti mehena pole onu eriti jutukas ja hääletajaid võtab ta peale eelkõige igavuse ja/või üksilduse peletamiseks...
Selle autojuhi tüübi puhul on asendamatu melanhoolne faktor, nimelt võib heal päeval sellisel autojuhil välja lüüa mõni kehitusmehe või kõrvalehüppaja iseloomuomadus, kuid nukrus ja kurvameelsus on need toredad asjad, mis hoiavad teda hääletajasõbralikus konditsioonis... Üdini õnnetu juhitüüp, kuid teeb nii mõnegi hääletaja õnnelikuks...
Hääletusretkel on küllaltki tore kohata mõnda YMCA sohvrit, sest nemad on sellised inimesed, kes on teatud tingimustel võimelised hääletaja sihtkohta transportimiseks tegema suuri ringe või kõrvalepõikeid oma enda teekonnast...

MERILI

Võib vaielda, et Merili kuulub mobiilse tudengi kategooriasse, kuid siinkohal tuleb välja tuua mõned iseärasused... Esiteks, Merilil ei ole oma autot, ta on hoopis sage kõrvalistmenähtus, mis teeb tema iseloomustamise autojuhina küllaltki raskeks, sest alati tuleb arvestada ka reaalse autojuhi isiksusetüübiga, kuid mõnda asja on täiesti võimalik märgata...
Merili tüüpi isik suhtub küllaltki positiivselt hääletajatesse ning on võimeline autojuhti mõjutama mitmel erineval viisil... Eelkõige on ta suuteline veenma autojuhti peatuma... Kui autojuht ei ole esmapilgul piisavalt koostööaldis ja ei peatu, on Merili võimeline paari lähima kilomeetri jooksul autojuhi meelt muutma ning sundima teda lausa tagasi sõitma, et hääletajad ikka kenasti oma sihtkohale lähemale jõuaks...
Merili on tudenglikult jutukas ja tema välimuses võib märgata looduslapselikke detaile, kassikarvad kapsunil, kaktuseokkad särgivarukal, sidemesse mässitud jäsemed, värvilised triibud juustes või juuste patsiline formatsioon, kõik need on sagedased tundemärgid, mis viitavad faktile, et tegu on Meriliga...
Merili on parim asi, mis ühe hääletajaga juhtuda võib, kuid selline õnn on harv nähtus, sest Merilisid on Eestimaal imevähe ning enamus neist ei ole piisavalt tihti liikluskeerises, et hääletajaid abistada, küll on aga loota, et ükskord koidab päev, mil Maarjamaa Merilid saavad endale autod! See saab olema ilus päev kõigi hääletajate jaoks...
Subjekt on immuunne tädistumisprotsessidele...
Autojuhitüüpide seisukohast kuulvad ka nii mõnedki Kirked ja eeldatavasti ka Liisad, ehk isegi Annid Merilite hulka...

Tähtsad eksistentsiaalsed küsimused IV...

Läbi aegade on inimesi konstantselt vaevanud mitmed tähtsana kõlavad küsimused, sellised, mis käsitlevad selliseid probleeme nagu elu (äärmiselt problemaatiline asi, toim.), surm (siin ma isiklikult mingit probleemi ei näe, aga targad inimesed ikka arutavad, et mis pärast seda siis ikka juhtub, toim.) ja armastus... Siinkohal tahaks ära mainida just need küsimused, mis mind vaevavad, äkki teab keegi teist vastust...

• Kas on olemas veel paradoksaalsemat nähtust kui eneseabirühmad?
• Kui murul ei tohi kõndida, siis kuidas ilmuvad mõnedesse kohtadesse keset muru sildid, mis väidavad, et murul ei tohi kõndida? Või kui murul kõndimise keeld jõustub hetkel kui sinna lisandub silt, siis kuidas selle sildi paigaldaja legaalselt muruväljalt lahkub...
• Kui isik, kes on kuulutatud kadunuks ja kelle kohta käiva info kohta on välja pandud mingissugune rahaline preemia, võtab oma otsijatega ühendust, siis miks ta raha ei saa?

Nipernaadist pole enam palju puudu...

Oleks ma veel parasjagu lits mees kah, siis oleksin Nipernaadi valmis, sest viimasel ajal ongi ainult mööda Eestit saanud ringi kolada...

Kõigepealt kattis maateaduse välipraktikum juba suurema osa Eestist ära ning pärast praksi sai Abjas matustel käidud... Jaanipäeva paiku viis tee aga läbi mitmete huvitavate kohtade Saaremaale, kus pidasime väikese bioloogilise seltskonnaga (Mina, Silver, Kertu, Oskar, Liisa ja Katri, toim.) suvist pööripäeva... Lisaks meie kuueliikmelisele seltskonnale oli seal veel samaväärselt Nõokaid, kes jällegi tõestasid, et jah, ükski teine kool selliseid peoloomi ei produtseeri...

Kadakarontidest lõkke kokku ajamist ja sellele järgnevat vahukommi- ja vorstigrilli täiendas imeline atmosfäär... Pilvitu taevas, päikeseline päev, sume hämarik, öö laskumisega kaasnenud tuulevaikus ja tervet ööpäeva hõlmanud sääsedefitsiit - lihtsalt imeline... Nägin oma esimest korralikku päikeseloojangut, sest ega kui päike merele ei lasku, siis pole asi päris õige...

Meres sai ka üle pika aja jälle ringi kahlata, suht kaua sai seal sees hulbitud ja peab mainima, et lained kohtlesid mind nagu Bond oma lemmikjooki... Ühe sõnaga, ma sain raputatud, mitte segatud... Looduslähedase maigu andis kogemusele ka see, et enne ja/või pärast ujumist sai tegeleda sellise asjaga nagu the méthode naturelle, mis tuleb välja pole miski muu kui väljend, mida traceur´id, eelkõige prantsuse soost noodsamused või siis võõramaalased, kes tahavad lahedad olla ja prantsusekeelseid väljendeid kasutada, kasutavad selleks, et tsiviliseeritult kirjeldada tegevust, mis koosneb metsikus looduses ringi jooksmisest ja primaatide häälitsuste tegemisest...

Saaremaavallutuse parim osa oli muidugi ilmselgelt tagasisõit, mis algas nagu üks korralik noortekomöödia kunagi, nimelt auto võttis kätte ja riknes, tähendab läks rikki, täpsemalt siis tekkis pisikene mootoririke, võll viskas võllanalja, ning meid teavitati, et juhul kui me oma elusid väärtustame, siis me kas jätame auto sinnapaika või hakkame tsivilisatsiooni poole kulgema kiirusel 30 km/h, muidugi tegelt asi nii tõsine ei olnud ja ming hetk saime loa suurendada oma kulgemiskiirust 60ni... Kurb on ainult see, et midagi väga koomilist selle sõidu peal ei juhtunud, kindlasti Oskariga juhtus midagi piinlikult naljakat kui ta vahepeal üksinda mõnda rasvaahvi (Mehaanikut, toim.) otsimas käis, kuid ega selliseid seiku ju ei jagata pärast seltskonnaga... Mõnevõrra naljakas lugu oli muidugi see, et me ütlesime praamijärjekorras telefoni otsas kõlkudes Maarjale ja Karlile, et neil pole eriti mõttet nii suure järjekorraga sinna trügida, nagukuinii nad enam üle ei saa, aga noh, lõpuks said nad veel meiega sama praami peale kuigi hakkasid sadama poole liikuma alles siis kui meie olime juba päris tükk aega järjekorras istunud...

Ülejäänud liha, lambaliha soolevorstikesed, sai ja leib ning mõned muud toiduasjad (ja ühtlasi ka taarahunnik, toim.) said kenasti endaga Tartusse veetud ja nende põhjal sai järgneval päeval üks korralik afterparty püsti pandud... Tegime Silveri hoovi lõkke (linnas on muidu lõkke tegemine keelatud, toim.) ja grillimine võis alata, Oskar ja Kertu tõid vahukomme ka juurde, sest grillimise juures peab ikka parasjagu vahukommi olema... Ai, neid sai ikka mehemoodi süüa, mina olin meie neljases (ja mitte eriti näljases, toim.) seltskonnas selle koha pealt esirinnas... Tulikuum vahukomm jääkülma õunakeedise sisse kasta ei olnud nii hea gurmaaniline kogemus kui algselt tundus, aga kogemus sellegipoolest...

Grillimise juurde sai ka natukene kesvamärjukest soetatud, täpsemalt hankisime Silveriga Selverist 10 pudelit õlut... Maksime sentides... Esimene müüja nõudis, et me peaks kinni ühest väheräägitud poereeglist - korraga tohib sentides maksta ainult arve, mis on väärt umbes 15 krooni... Seega sai külastatud päris mitut teenindava personali esindajat ja peab mainima, et nende reaktsioonid korralikult korrastatud teibituuninguga sendipatakatele olid äärmiselt erinevad... Pulli igatahes sai...

Täiendav lisamärkus: Nüüd (30. juuni) sai veel vanaisaga Kanepis ning Gertsu ja Priituriga Pühajärvel ka käidud, nipernaatlus missugune...