Jeerum, viimased paar nädalat olid ikka täitsa kohutavad, nii palju oleks pidanud õppima... Mõned õppisidki, aga mina, mida mina tainas tegin, käisin proovides, tegelesin zombimänguga ja löin niisama aega surnuks, ise samal ajal piineldes mõtte käes, et kurat, õppima peaks!
Viimasel ajal on trendiks saanud see, et viimasel õhtul enne eksamit saab natukene tuupida, kõik tarkuseraasukesed kenasti alla kugistada ja siis need järgmisel hommikul eksamipaberile oksendada, aga jah, see ei saa teps mitte tervislik olla, pealegi ei seedi nii kõike kenasti ära ja lõpptulemuseks on veelgi sügavam tainastumine...
Viimane ehk siis Ökoloogia eksam sai potentsiaalselt suht metsa keeratud, eelneval õhtul sai kolmeni orienteerumas käidud ja õppimiseks jäi ainult kaks tundi järgmisel hommikul, vahetult enne eksamit... Ootan põnevusega tulemusi...
Seega kavatsen ma teha ühe sellise uusaasta stiilis lubaduse ja vanduda, et järgmiseks eksamiks ma õpin ja õpin rohkem kui tavaliselt ja ehk isegi mitte viimasel hetkel! Voh nii! Heh, muidugi tuleb silmas pidada, et ega keegi oma uusaastalubadustest eriti nagu kinni ei pea...
Oh, seda ka, et võtke teatavaks - Banaani-karusmarjajogurt on kuradi hea!
Tuesday, April 28, 2009
Daamile ikka viina ei pakuks...
Daamid... Vot, neile kõlbab ainult see kõige putham piiritus!
Selline äärmiselt tõene ja üllas mõte on sees viimases näiteprojektis, kuhu ma kogemata kombel kaasa lööma sattusin... Okei, nii kogemata see vast polnudki, sest mind isegi kutsuti telefonitsi seal esinema ja puha, aga ikkagi, seda ei juhtu tihti, et ma mingi uue rolli saan, eriti nüüd, kui näiteringiga ametlikult asi ühelpool...
Igatahes, esinemine on pühapäeval Gen-klubis, ainult, et tõenäoliselt ma sinna rahvast kokku ajada ei saa (kahjuks, mulle ju ikka täitsa meeldib kohe, kui keegi tuttav näeb, kuidas ma ämbrisse astun, pealegi, mida rohkem on tuttavaid publiku seas, seda vähem on võõraid publiku hulgas, mida vähem võõraid, seda parem, võõrastepuudus mõjub lavakrambile pärssivalt, toim.), sest seal on kõik kohad mingeid Treffneriste täis, jube mõelda lausa, aga see on natsa loogiline kah, tegu on vist ju Treffneri näiteringide kevadpäevadega...
Lõpetuseks meelislause mulle määratud repliikide hulgast...
Kutsuge baleriinid! Baleriinid meeldivad kõigile, neil on vähe riideid seljas...
Selline äärmiselt tõene ja üllas mõte on sees viimases näiteprojektis, kuhu ma kogemata kombel kaasa lööma sattusin... Okei, nii kogemata see vast polnudki, sest mind isegi kutsuti telefonitsi seal esinema ja puha, aga ikkagi, seda ei juhtu tihti, et ma mingi uue rolli saan, eriti nüüd, kui näiteringiga ametlikult asi ühelpool...
Igatahes, esinemine on pühapäeval Gen-klubis, ainult, et tõenäoliselt ma sinna rahvast kokku ajada ei saa (kahjuks, mulle ju ikka täitsa meeldib kohe, kui keegi tuttav näeb, kuidas ma ämbrisse astun, pealegi, mida rohkem on tuttavaid publiku seas, seda vähem on võõraid publiku hulgas, mida vähem võõraid, seda parem, võõrastepuudus mõjub lavakrambile pärssivalt, toim.), sest seal on kõik kohad mingeid Treffneriste täis, jube mõelda lausa, aga see on natsa loogiline kah, tegu on vist ju Treffneri näiteringide kevadpäevadega...
Lõpetuseks meelislause mulle määratud repliikide hulgast...
Kutsuge baleriinid! Baleriinid meeldivad kõigile, neil on vähe riideid seljas...
Kiidulaul kollasele termosele...
Viimane neljapäev (tead, see oli vist Volbriöö, toim.) sai veelkord oma tudengistaatusest mõnu tunda ja linna peal pidu panna, kuigi jah, alguse sai õhtu hoopis väikesest salsalaksust, nimelt otsis Anni kedagi, kes temaga salsat läheks õppima... Kõik olid äärmiselt entusiastlikud selle koha pealt, aga kuidagimoodi õnnestus mul olla see üks õnnelik, kes kaasa võeti... Ja kui ma ütlen entusiastlikud, siis ma mõtlen seda, et kõigil olid kas muud plaanid või tõmbasid nad lihtsalt kodupoole uttu, kedagi peale minu tegelt ei olnudki valikus ja ega minagi asja alguses ohtra pealehakkamisega vastu võtnud, aga tegelt oli üritus enam-vähem tore isegi...
Oi, salsa on ikka päris porno tants, ikka kohe päris siivutu... 60-minutlise sessiooni vältel õnnestus mul oma näkku erinevate tantsusammude juurde kuuluvate kallistuste ja põsemusidega kokku koguda umbes poole millimeetri paksune puudrikord... Ma arvan, et kui nad oleks meile rohkem kui tunni aja jagu samme näidanud, siis oleks asi juba otsapidi Kamasutra olnud... Aga õnneks lõpetati õigel ajal... Tuleb välja, et edasi õppimine on tasuline, aga pole ka ime, sellised teenused tavaliselt ongi...
Kui porno tantsitud, siis kobisime Krooksu ja kohtasime seal Liisat (Kübarsepa Liisat, toim.) ning tema enam-vähem ustavat sõbratandemit Lauri-Martinit, kes olid teel Püssi pulli tegema ja/või taltsutama, see viimane oli täpsemalt Martinil plaanis, kes osales seal toimunud pullitaltsutamise meistrikatel... Seda, kas pull taltsaks sai, seda me ei näinud, sest me siirdusime hoopis Pirole jooma ja oi, milline jook meil kaasas oli...
Kollasest termosest sai aeg-ajalt rüübata rummi mangomahlaga (Anni lemmikalko + Anni lemmikmahl, toim.), mis esialguses tundus hea mõte olevat, aga tagantjärgi peab mainima, et kokteil on enam kui oma osade summa ja see summa oli enam kui võigas... Kokku sai segatud selline alkomehu, et anna olla... Joomistempo oli meil ka huvitav, Anni rüüpas pidevalt natukene ja siis kui tops minuni jõudis, siis ma tegin korraga otsa peale, et Anni liiga palju rummi ära ei nooliks, tal on rummiga mingi värk, ma ei tahtud ka päris ilma jääda... Kiidulaulu väärib kollane termos oma olemuse geniaalsuse tõttu, aga jumala eest mitte selle tõttu, mis parasjagu ta sisutäide oli...
Õhtu jooksul sai pisteliselt paar korda ka ökoloogidega suheldud (ma tean nüüd, kus nad pesitsevad! Värisege ökoloogid, toim.) ja üllatus-üllatus ka mõne pisipedagoogiga trehvas kokku... Meriliga koos sai tulemöllu vaadata, mis oli muidugi mõista üdini hale, aga noh, tore ikkagi, et nad üritavad... Merili tegi sellest põhjaliku fotoseeria kah... Ja ühtlasi tuli välja, et need blondiinid, kes ökoloogide poolt Pirolt üles korjatud said, olid Katja ja Merili kursaõed, kinder suprise!
Õhtu lõppes, tegelt, enam väga õhtu ei olnud, pigem nagu hommik, hmm... Hommik lõppes sellega, et trimpasime minu salakohas rummi kokaga, mille me Statoilist hankisime, palju parem kui varasem alkomehu... Ma ei ütle, kus mu salakoht on, aga see on äge koht ja kui te head lapsed olete, siis ma viin teid ka sinna kunagi!
Oi, salsa on ikka päris porno tants, ikka kohe päris siivutu... 60-minutlise sessiooni vältel õnnestus mul oma näkku erinevate tantsusammude juurde kuuluvate kallistuste ja põsemusidega kokku koguda umbes poole millimeetri paksune puudrikord... Ma arvan, et kui nad oleks meile rohkem kui tunni aja jagu samme näidanud, siis oleks asi juba otsapidi Kamasutra olnud... Aga õnneks lõpetati õigel ajal... Tuleb välja, et edasi õppimine on tasuline, aga pole ka ime, sellised teenused tavaliselt ongi...
Kui porno tantsitud, siis kobisime Krooksu ja kohtasime seal Liisat (Kübarsepa Liisat, toim.) ning tema enam-vähem ustavat sõbratandemit Lauri-Martinit, kes olid teel Püssi pulli tegema ja/või taltsutama, see viimane oli täpsemalt Martinil plaanis, kes osales seal toimunud pullitaltsutamise meistrikatel... Seda, kas pull taltsaks sai, seda me ei näinud, sest me siirdusime hoopis Pirole jooma ja oi, milline jook meil kaasas oli...
Kollasest termosest sai aeg-ajalt rüübata rummi mangomahlaga (Anni lemmikalko + Anni lemmikmahl, toim.), mis esialguses tundus hea mõte olevat, aga tagantjärgi peab mainima, et kokteil on enam kui oma osade summa ja see summa oli enam kui võigas... Kokku sai segatud selline alkomehu, et anna olla... Joomistempo oli meil ka huvitav, Anni rüüpas pidevalt natukene ja siis kui tops minuni jõudis, siis ma tegin korraga otsa peale, et Anni liiga palju rummi ära ei nooliks, tal on rummiga mingi värk, ma ei tahtud ka päris ilma jääda... Kiidulaulu väärib kollane termos oma olemuse geniaalsuse tõttu, aga jumala eest mitte selle tõttu, mis parasjagu ta sisutäide oli...
Õhtu jooksul sai pisteliselt paar korda ka ökoloogidega suheldud (ma tean nüüd, kus nad pesitsevad! Värisege ökoloogid, toim.) ja üllatus-üllatus ka mõne pisipedagoogiga trehvas kokku... Meriliga koos sai tulemöllu vaadata, mis oli muidugi mõista üdini hale, aga noh, tore ikkagi, et nad üritavad... Merili tegi sellest põhjaliku fotoseeria kah... Ja ühtlasi tuli välja, et need blondiinid, kes ökoloogide poolt Pirolt üles korjatud said, olid Katja ja Merili kursaõed, kinder suprise!
Õhtu lõppes, tegelt, enam väga õhtu ei olnud, pigem nagu hommik, hmm... Hommik lõppes sellega, et trimpasime minu salakohas rummi kokaga, mille me Statoilist hankisime, palju parem kui varasem alkomehu... Ma ei ütle, kus mu salakoht on, aga see on äge koht ja kui te head lapsed olete, siis ma viin teid ka sinna kunagi!
Ööorientatsioonihäired...
Ma ei suuda ikka veel uskuda, et mul õnnestus peaaegu 8 kuud olla üliõpilane, aga samas mitte olla teadlik iga päevaga lähenevast tudengite kevadpäevade mäsust... Gümnaasiumi ajal sai ikka linna peal vaatamas käidud ja kaetud kuidas tudengid endal margi täis teevad, aga mitte ei saa aru, kuidas ma selle peale ei tulnud, et ma saan nüüd ise endal sellesamuse täis teha...
Ühesõnaga, tudengipäevad hiilisid märkamatult ligi ja nüüd jäigi nendeks korralikult ettevalmistamata, õnneks asi päris lootusetu ei ole, vähemalt ühel margi-täis-tegemise-üritusel sai osaleda... Kahjuks või õnneks just sellel margi-täis-tegemise-üritusel, kus keegi eriti ei näe, kui tainas sa parasjagu oled ehk siis ööorienteerumisel (öösel ei ole eriti publikut ja pealegi on see väga mobiilne üritus, toim.) ja oi, tainas sai ikka oldud küll! Aga nii peabki! That´s what being young is all about...
Meeskonna kokku ajamine oli keeruline (Järgmine aasta Sa ei pääse! Ja kui ma ütlen "Sa", siis ma ilmselgelt mõtlen Annit, Kirket, Silverit, Katjat ja Katut, toim.), aga kuidagimoodi sai hakkama ning lõppkokkuvõttes võis "libalammaste" koosseisuga täitsa rahule jääda... "Libalammaste" meeskonna moodustasid peale minu veel Liisa (Küps, toim.), Kristiina, Merili ja Ryan, kes tuleb välja on Silveri hüva semu mudilaspõlvest (suurem osa mu sõpradest on nagukuinii sealtkandist, aga raisk, nüüd hakkab statistika lähenema ka sellele, et puhtalt juba enamus mu tuttavatest on sealt eestisopist, mis värk on, mitte ei saa aru, toim.) ning varasematest haridusetappidest...
Me olime tublid, saime kehva koha tõenäoliselt, aga tublid me olime... Sai ikka oma pool linna läbi käidud ja hei, teiste meeskondadega sai natsa koostööd kah teha, see on alati tubli olemuse näitaja! Liisa ja Kristiina oli ratastega ja tegelesid kaugemate linnanurkadega, meie üritasime nendega sammu pidada ja noppisime samal ajal teele jäävaid lähemaid punkte, saime terve tähestiku jagu punkte kokku, okei, peaaegu, sest U, vana raibe, jäi Aruküla koobastest kogumata... Mõnigad orienteerumisprobleemid olid meil ka ühel hetkel, aga mida sa ikka loodad, kui kaart minu käes on... Esinesid mõnigased orienteerumishäired Lepiku tänava kandis...
Aga järgmine aasta saame me kõik punktid kätte ja kui ma ütlen "me", siis ma mõtlen ennast ja vähemalt nelja teie seast, kallid lugejad... Nüüd ma tean juba varakult kevadepäevade peale mõelda... Be warned!
Ühesõnaga, tudengipäevad hiilisid märkamatult ligi ja nüüd jäigi nendeks korralikult ettevalmistamata, õnneks asi päris lootusetu ei ole, vähemalt ühel margi-täis-tegemise-üritusel sai osaleda... Kahjuks või õnneks just sellel margi-täis-tegemise-üritusel, kus keegi eriti ei näe, kui tainas sa parasjagu oled ehk siis ööorienteerumisel (öösel ei ole eriti publikut ja pealegi on see väga mobiilne üritus, toim.) ja oi, tainas sai ikka oldud küll! Aga nii peabki! That´s what being young is all about...
Meeskonna kokku ajamine oli keeruline (Järgmine aasta Sa ei pääse! Ja kui ma ütlen "Sa", siis ma ilmselgelt mõtlen Annit, Kirket, Silverit, Katjat ja Katut, toim.), aga kuidagimoodi sai hakkama ning lõppkokkuvõttes võis "libalammaste" koosseisuga täitsa rahule jääda... "Libalammaste" meeskonna moodustasid peale minu veel Liisa (Küps, toim.), Kristiina, Merili ja Ryan, kes tuleb välja on Silveri hüva semu mudilaspõlvest (suurem osa mu sõpradest on nagukuinii sealtkandist, aga raisk, nüüd hakkab statistika lähenema ka sellele, et puhtalt juba enamus mu tuttavatest on sealt eestisopist, mis värk on, mitte ei saa aru, toim.) ning varasematest haridusetappidest...
Me olime tublid, saime kehva koha tõenäoliselt, aga tublid me olime... Sai ikka oma pool linna läbi käidud ja hei, teiste meeskondadega sai natsa koostööd kah teha, see on alati tubli olemuse näitaja! Liisa ja Kristiina oli ratastega ja tegelesid kaugemate linnanurkadega, meie üritasime nendega sammu pidada ja noppisime samal ajal teele jäävaid lähemaid punkte, saime terve tähestiku jagu punkte kokku, okei, peaaegu, sest U, vana raibe, jäi Aruküla koobastest kogumata... Mõnigad orienteerumisprobleemid olid meil ka ühel hetkel, aga mida sa ikka loodad, kui kaart minu käes on... Esinesid mõnigased orienteerumishäired Lepiku tänava kandis...
Aga järgmine aasta saame me kõik punktid kätte ja kui ma ütlen "me", siis ma mõtlen ennast ja vähemalt nelja teie seast, kallid lugejad... Nüüd ma tean juba varakult kevadepäevade peale mõelda... Be warned!
Thursday, April 23, 2009
Üheksad on saatanast...
Täna õnnestus uudiseid sirvides huvitava kirje otsa sattuda... Tuleb välja, et Priit tegeleb Itaalias Pille lõbustamise kõrvalt ka ikka oma põhitööga - pokerdamisega!
Tartu pokkerimängija teenis Itaalias 200 000 krooni
Itaalias toimunud rahvusvahelise pokkerifestivali EPT San Remo põhiturniiril tuli Tartust pärit Priit Brikker 1178 osaleja seast 64. kohale, olles läbi aegade esimene eestlasest pokkerimängija, kes EPT põhiturniiril auhinnarahani jõudnud.
Ebaõnne tõttu turniirilt välja kukkunud Brikker teenis tulemusega ligi 200 000 krooni auhinnaraha, samas kui homme lõppeva turniiri esikoht toob võitjale sisse üle 23 miljoni krooni.
Pääsme San Remo turniirile sai Priit Brikker auhinnaks eelmise aasta lõpus toimunud pokkeriblogijate MMi teise koha eest. Meistrivõistluste korraldajaks oli pokkerisait PokerStars ja selles osalemine oli kõigile blogijatele tasuta. Auhind võimaldas Brikkeril osa võtta sel laupäeval alanud 89 miljoni kroonise auhinnafondiga EPT San Remo põhiturniirist kõrvuti maailma nimekaimate pokkerimängijatega.
PokerStarsi toetusel korraldatava EPT San Remo põhiturniiri teise võistluspäeva jõudis kokku 478 mängijat ning Priit Brikkeril oli esimese võistluspäeva järel vaid 11 200 žetooni.
Teine turniiripäev oli talle aga väga edukas ning eestlane lõpetas selle juba 172 200 punktiga, mis andis üldises paremusreas koguni 13. koha.
Kolmandat võistluspäeva alustati 124 mängijaga, kellest 112 esimest said auhinnaraha. Pärast paaritunnist võistlust kolmandal päeval õnnestus Brikkeril kõik oma žetoonid mängu saada emandatepaariga vastase kahe üheksa vastu, mis tähendab ligi 80-protsendilist võidutõenäosust.
Fortuuna keeras aga Tartu noormehele selja ja lauale tulnud kolmas üheksa tähendas Brikkerile turniir lõppu 64. koha ja 200 000-kroonise auhinnarahaga.
EPT ehk European Poker Tour on tänavu oma viiendat hooaega tähistav pokkeriturniiride sari, mis läbib ühe hooaja jooksul erinevaid Euroopa linnasid. Käimasoleval 2008/2009 hooaja etapid on toimunud sellistesse Euroopa linnades nagu Barcelona, London, Budapest, Varssavi, Praha, Deauville, Kopenhaagen, Dortmund ja nüüd San Remo.
28. aprillil Monte Carlos algav EPT suurfinaal on järgmine ja ühtlasi EPT viienda hooaja viimane etapp.
***
Pean mainima, et ma olen tsipa uhke... Way to play cards, dude!
Sunday, April 12, 2009
Kevadine ideorevitalisatsioon...
Kevadeti on meie majapidamises ikka sellised lood, et koos tänavaäärsete igikeltsa sees mumifitseeritud ja oma lõhnaomadused säilitanud koerafekaalidega sulab lume alt välja ka paras ports talvel kuhjatud ideid, projekte ja plaanikesi, mis siis silmipimestavalt sirava kevadpäikese käes taaselustuvad...
Projekt number 1.
See oli juba päris mitme aja eest, kui Brikker-Dreyersdorffide klann, tõenäoliselt koos Häldur-Meldur duoga, Egiptimaal käis (Ei, mitte Harry Egipti maakodus, mis on ka muidugi tõenäoliselt äge koht, vaid hoopis seal vaaraolaipadest kubisevad liivamülkas... Kes Egipti Harryst midagi kuulnud pole, see häbenegu, toim.) ja sealt ühe originaalse Ahmed Thabeti akrüülmaali minu jaoks siiamaile smuugeldas (Toda tüüpi võib häbenemata mitte teada, kes see ikka jõuab kõiki Egiptuse turu- ja nurgakunstnikke oma sotsiaalsfääris hoida, toim.), jah, see oli juba suht kuude eest, aga alles tänu aprillipäikse psühhedeelsele mõjule sai see lõpuks kodukootud raamistuse, mis ammu plaanitud oli... Nüüd tuleb sellele öisele püramiidivaatele toas ainult veel sobiv koht leida ja valma!
Projekt number 2.
See oli umbes 16 aasta eest, kui ma avastasin, et vanaisa-vanaema hiiglasliku stagnatsiooniaegse puhvetkapi otsas pesitseb üks antiikkitarre, aga enne eelmist nädalavahetust polnud kunagi selle peale tulnud, et võiks selle lõpuks alla kiskuda ja seda brutaalselt amatöörmuusikainstrumendina kasutada... Nüüd siis olen ühe kitarri võrra rikkam, sest pärast puhastust ja näppimist rändas eelmainitud keelpill koos oma kohvriga, mis palistatud veneaegse kehvakvaliteedilise sinist karva kunstvelvetist voodrimaterjaliga , minu magamistuppa, kuhu ta nüüd tõenäoliselt pikaks ajaks seisma jääb, vähemalt niikauaks kui teatud anarhistlike kalduvustega rännuseiklushimuline kitarrisõber oma Kesk-Euroopa läbuturneelt naaseb ja mulle hüva nõu annab kitarride restaureerimise, häälestamise ja naabrite akustilise piinamise valdkonnast...
Projekt number 3.
See oli peaaegu 4 aasta eest, kui ilmavalgust nägid esimesed konseptuaalsed kabjahoobid projektist, mis veebruari alguseks oli muteerunud "Zombimänguks" ja suikeseisundisse settinud, aga nüüd sai ta jälle välja kraamitud, sest kaua sa ikka ühte mängu teed, raisk... Loodetavasti saab see üllitis selle semestri lõpunädalateks valmis, sest pärast seda tähtaega on kindlasti raske leida taimetoitlastest ja ka rännuseiklushimulisi zombielukaid, kellega koos maailmavallutusplaane ellu viia täringute ja mängulaua abil... "Pseudoaliase" peaks ka kunagi valmis tegema, heh, hobitegevusi mul ikka jätkub...
Projekt number 4.
See oli juba päris mitme minuti eest, kui ma jõudsin järeldusele, et peaks mõne normaalse projekti ka üles sulatama, või veel parem, genereerima! Selle päikse all, ükskõik mis kuine ta ka parasjagu poleks, on ju alati neid asju, mis tegelt ka vajavad korda saatmist...
Projekt number 1.
See oli juba päris mitme aja eest, kui Brikker-Dreyersdorffide klann, tõenäoliselt koos Häldur-Meldur duoga, Egiptimaal käis (Ei, mitte Harry Egipti maakodus, mis on ka muidugi tõenäoliselt äge koht, vaid hoopis seal vaaraolaipadest kubisevad liivamülkas... Kes Egipti Harryst midagi kuulnud pole, see häbenegu, toim.) ja sealt ühe originaalse Ahmed Thabeti akrüülmaali minu jaoks siiamaile smuugeldas (Toda tüüpi võib häbenemata mitte teada, kes see ikka jõuab kõiki Egiptuse turu- ja nurgakunstnikke oma sotsiaalsfääris hoida, toim.), jah, see oli juba suht kuude eest, aga alles tänu aprillipäikse psühhedeelsele mõjule sai see lõpuks kodukootud raamistuse, mis ammu plaanitud oli... Nüüd tuleb sellele öisele püramiidivaatele toas ainult veel sobiv koht leida ja valma!
Projekt number 2.
See oli umbes 16 aasta eest, kui ma avastasin, et vanaisa-vanaema hiiglasliku stagnatsiooniaegse puhvetkapi otsas pesitseb üks antiikkitarre, aga enne eelmist nädalavahetust polnud kunagi selle peale tulnud, et võiks selle lõpuks alla kiskuda ja seda brutaalselt amatöörmuusikainstrumendina kasutada... Nüüd siis olen ühe kitarri võrra rikkam, sest pärast puhastust ja näppimist rändas eelmainitud keelpill koos oma kohvriga, mis palistatud veneaegse kehvakvaliteedilise sinist karva kunstvelvetist voodrimaterjaliga , minu magamistuppa, kuhu ta nüüd tõenäoliselt pikaks ajaks seisma jääb, vähemalt niikauaks kui teatud anarhistlike kalduvustega rännuseiklushimuline kitarrisõber oma Kesk-Euroopa läbuturneelt naaseb ja mulle hüva nõu annab kitarride restaureerimise, häälestamise ja naabrite akustilise piinamise valdkonnast...
Projekt number 3.
See oli peaaegu 4 aasta eest, kui ilmavalgust nägid esimesed konseptuaalsed kabjahoobid projektist, mis veebruari alguseks oli muteerunud "Zombimänguks" ja suikeseisundisse settinud, aga nüüd sai ta jälle välja kraamitud, sest kaua sa ikka ühte mängu teed, raisk... Loodetavasti saab see üllitis selle semestri lõpunädalateks valmis, sest pärast seda tähtaega on kindlasti raske leida taimetoitlastest ja ka rännuseiklushimulisi zombielukaid, kellega koos maailmavallutusplaane ellu viia täringute ja mängulaua abil... "Pseudoaliase" peaks ka kunagi valmis tegema, heh, hobitegevusi mul ikka jätkub...
Projekt number 4.
See oli juba päris mitme minuti eest, kui ma jõudsin järeldusele, et peaks mõne normaalse projekti ka üles sulatama, või veel parem, genereerima! Selle päikse all, ükskõik mis kuine ta ka parasjagu poleks, on ju alati neid asju, mis tegelt ka vajavad korda saatmist...
Saturday, April 4, 2009
Pilastagem kauneid kunste...
Käsikaudu kobamisi
sattus näppu mul
pudel meeleheidet.
Meeltest heites kõik muu
ta lahti korkisin,
meeleheite magus neste
rõõmust kuiva kurku karastas.
Seda nautisin ja jõudes mööda
ahtast kaelast, läks meeleheide laiemaks.
Etiketi servast edasi ei joonud,
ehk paistis põhi liig kauge
või ehk soovin veel kunagi
värskendada karget meelt
kange meeleheitega,
kuigi ega vahet poleks,
kapis pudelit paar veel - kunagine külakost.
sattus näppu mul
pudel meeleheidet.
Meeltest heites kõik muu
ta lahti korkisin,
meeleheite magus neste
rõõmust kuiva kurku karastas.
Seda nautisin ja jõudes mööda
ahtast kaelast, läks meeleheide laiemaks.
Etiketi servast edasi ei joonud,
ehk paistis põhi liig kauge
või ehk soovin veel kunagi
värskendada karget meelt
kange meeleheitega,
kuigi ega vahet poleks,
kapis pudelit paar veel - kunagine külakost.
Friday, April 3, 2009
Tähtsad eksistentsiaalsed küsimused II...
Läbi aegade on inimesi konstantselt vaevanud mitmed tähtsana kõlavad küsimused, sellised, mis käsitlevad selliseid probleeme nagu elu (äärmiselt problemaatiline asi, toim.), surm (siin ma isiklikult mingit probleemi ei näe, aga targad inimesed ikka arutavad, et mis pärast seda siis ikka juhtub, toim.) ja armastus... Siinkohal tahaks ära mainida just need küsimused, mis mind vaevavad, äkki teab keegi teist vastust...
- Kui lääne maailmas on titede jaoks spetsiaalsed väiksed lusikad ja kahvlikesed, kas siis seal Hiina ja Korea kandis on väikelaste söögiriistadeks hambaorgid?
- Kas see on tõsi, et Hitler tegi sellepärast enesetapu, et sai gaasiarve kätte?
- Kas Kirkel ja Hitler on veel midagi ühist peale selle, et mõlemad taimetoitlased?
- Kui väidetakse, et seitse kümnest keskealisest või vanemast mehest kannatavad eesnäärme healoomulise suurenemise käes, kas see tähendab siis, et ülejäänud kolm naudivad seda?
- Kui lõhestunud isiksusega inimene ähvardab ennast ära tappa, kas see on siis pantvangisituatsioon või mitte?
- Miks enne surmamõistetule surmava süsti andmist see süstal steriliseeritakse?
- Kui oliiviõli saadakse oliivide brutaalsel lömastamisel spetsiaalse pressi vahel ja raps läbib sama protsessi selleks, et temast saaks rapsiõli, siis miks beebiõli tootmine keelustatud pole?
Subscribe to:
Posts (Atom)
