Ega pole kerge Piiri pidada...

Aasta 2008 läheb ajalukku kui üks väga hea aasta, nimelt pole mul kunagi olnud nii toredat sünnipäevapidu ega nii lahedat aastavahetust kui see aasta...

Sünnipäevapeole kutsusin see aasta gigamegapalju inimloomi, tegu oli ju ikkagi minu juubeliga, tuli üks suurem pidu maha pidada... Mõni jättis tulemata kah, aga päris paljud tulid ikka jaole ja hea, et tulid, täitsa tore punt rahvast oli koos, tähendab mitu toredat punti lausa, sest täielikku seltskondlikku integratsiooni ei toimunud, aga ega see polnudki eesmärk... Tervet sünnipäevaaruannet ei jõua ma siia teps mitte trükkida, aga küll mainiks ära mõned mainimisväärsused, siia alla lähevad ka aastavahetuse märkimisväärsused:

• Kasutusele võeti uus pindalaühik, nimelt torso pea ja kätega, mida ma siin antud hetkel ei oskagi ruutmeetritesse teisendada, aga ütleme nii, et kui laua peale mahub veel ühe torsojagu võileibu, siis läheb nende valmistamiseks veel umbes veerand tundi...
• Vaarika-kohupiimatort on üks väga hea üllitis, eriti kui ta veel lusikatega koljukujuliseks tuunida...
• Ka pärast väikest guugeldust pole mul õrna aimugi, mida tähendab selline sõna nagu Lumpen...
• Veterinaariatudengi ja inim-meditsiinitudengi omavahelist vestlust ei maksa pealt kuulata, kui te just ei soovi migreeni...
• Kassitoome näol on tegu maailma suurima Trou-de-loup´iga...
• Ornitoloogid kardavad, et jobukakud võivad hakata ristuma hädavarestega... Või veel hullem, pasknäärid sitavarestega...
  

Veidi ülemeelik pensionieelik...

Nii, ma olen nüüd vana, kell on juba päris tükk aega näidanud 28. detsembri varajasi hommikuminuteid, seega olen ametlikult (aga mitte mitteametlikult, toim.) jõudnud oma elu kolmandasse dekaadi...

Algus just väga suurejooneline ei olnud, kui kell kukkus, siis ma kuivatasin parasjagu nõusid, aga ega eelmisedki dekaadid eriti grandioossed polnud, nendegi jooksul sai ikka päris mitu korda nõusid kuivatada, aga muidugi, sai ka muid asju tehtud, lõbusaid asju, toredaid asju, asjalikke asju, viimaseid muidugi vähe... Üleüldiselt võib aga esimese kahe kümnendiga täitsa rahule jääda, elu on vahel päris tore, inimesed ka...

Ma loodan, et see kolmas tuleb vähemalt sama hea, kui mitte parem! Kõigepealt tuleb muidugi sünnipäev üle elada, mis ei pruugi just kerge olla, sai ikka päris palju inimesi kokku kutsutud ja ma tegelt ei talu suuremaid rahvamasse kui neli-viis inimest, aga ma olen optimistlik, sest ega ma kutsusin ainult toredaid inimesi sinna... Ma tunnen hämmastavalt palju toredaid inimesi, ka mõnda lahedat ja/või muhedat tean, nood sai ka kutsutud...

Selleks korraks kõik, kuid peagi on tulemas sünnipäevaraport ja ühtlasi viimane postitus see aasta, sest kaheksa postitust saab siis selle järgmisega täis... Iga kuu, kaheksa blogipostitust! See oleks mu valmislubadus, kui ma kuhugile kandideeriks...

Harjumaal on üksildane...

Oleks loogiline kui tal oleks, sest vaesekesel on ainult üks alev... Tore alev küll, Aegviidu nimeline... Nimi viitaks iseenesest sellele, et temaga koos on tore aega viita, aga ikkagi Harjumaal võib vahel kurb hakata, teistel maakondadel on kõigil rohkem aleveid...

Nii, jõululaupäev on nüüd edukalt üle elatud ja peab mainima, et asi ei olnudki nii kohutav, kui ma arvasin, vastupidi, väga tore päev oli... See möödunud jõuluõhtu on vist kõige meeldivam õhtu minu kahekümneneljandate detsembrite hulgas... No, muidugi, seda erilist jõulutunnet ei olnud, mis väiksena sees oli, aga ega seda tunnet enam kunagi vist tunda saagi...

Gerit oli ka esimest jõulu meie pool, põgusalt küll, ainult tunnikese, enne kui oma pere juurde läks, aga ikkagi tore, et ta söendas meile tulla, vaatamata sellele, et me oleme teda kohutanud hirmulugudega sellest, kui igavad meie perekondlikud üritused on... Tavaliselt on kah, ikka kohe päris igavad, sellised, kus söömine ja joomine on ainuke meelelahutus, aga see kord oli erandiks, kuidagi väga lõbus oli, kõik olid jutukamad ja paremas tujus... Ma arvan, et selle põhjustas see, et ma ise pole see aasta väga hullus jõulustressis ja tajun asju positiivsemalt ja pealegi sai kambakesi lauamänge mängida, mõned mängud teevad lihtsalt tuju heaks... Ma sain Priidult ja Gertsult jõuludeks ühe kolmest klassikust ehk siis "Eesti mälumängu" ja siis täitsa tore oli terve perega proovimäng läbi viia... Nuppe oli täpselt parasjagu, meid 6 tükki oligi... Oi, ma olen tainas, tuleb välja, et eriti siis, kui küsimus puudutab valdkondi Geograafia ja Loodus, mis tehniliselt peaksid olema minu kõige tugevamad valdkonnad, aga ei, ülejäänud valdkondadega joppas, aga neid kahte arvasin seal pool päeva, lõpuks olin eelviimane... Vanaisale tegin pähe vähemalt... Ekstreemselt napilt... :D

Hiljem sai vennaga poole kuueni üleval istuda ja arvutimänge mängida, selline teguviis on ka minu maailmapildis lahterdatud igati positiivsete ja nauditavate nähtuste hulka... Ehk siis jah, igati tore jõululaupäev oli, vaatame, kuidas ülejäänud jõulupäevad kulgevad...

Häid jõule kõigile, eriti sulle, kes sa siin praegu seda lauset loed...

Annelinlik epohh...

Eile sai suhteliselt oskuslikult imiteeritud tüüpilise Annelinna nooruki päevaplaani, nii eksperimendi korras, lihtsalt et vaadata, kuidas selline elu kah on... Annelinlikud asjad, mis eile said teostatud olid siis järgmised:

• Korstnamoodi suitsemine... (Jah, sellele osale ekperimendist on Silveri blogis pühendatud natukene suurem sissejuhatav osa, sellest ma enam lähemalt ei räägi...)
  
• Maha sülitamine... (Käib selle esimesega kaasas, korra või kaks sai proovitud...)
• Vandumine... (Selline softcore vandumine oli... Ehk siis: pagan, jobu ja nea mind/sind!)
• Tuus kõnnak... (Paar sammu sai proovitud... See ei olnud kena vaatepilt...)
• Sulejope ja/või kapuutsi kandmine... (Vend koristas oma riidekappi ja ma sain palju second hand nänni, sealhulgas ka siis selle sulejope...)
  
• Kriminaalsete ideede arutamine... (Näe, lapsed kelgutavad, võtaks kelgu ära? Või siis, näe, liiklusmärgid seal posti otsas on kah head ümargused, kelgutaks nendega?)
  
• Tänaval niisama hängimine...
  
• Kiirtoidu söömine... (Lisajuustuga poepitsa on küll hea ja nõuab mingil määral valmistamisoskust, aga kiirtoidu valdkonda kuulub ta sellele vaatamata...)
  
• Kuuli saamine... (Jah, ma sain eile kuuli kirja, täpsemalt sain isegi kaks kuuli kerre, kas just kerre, sest nad põrkasid tagasi, aga kuule ma sain... Ühe õlapiirkonda ja teise kintsu, õnneks olid need kuulid väiksed, valged ja plastikust... )
• Venekeelsete filmikatkendite vaatamine...
  

Ekperimendiga võib iseenesest rahule jääda... Esines küll teatud libastumismomente, millal sai kõrvale kaldutud eksperimendi eeskirjast, näiteks konid sai kõik kenasti prügikasti pandud, väga ebaannelinlik käitumine, aga üldiselt võib katset edukaks pidada...

Oleks peaaegu unustanud, tahtsin lõpetada ühe mõistatusega: Mõista, mõista, mis see on... Hall härg, hangus sarved, võtab sauna sarvile, kihelkonna kukile?

Suitsiidipühad peagi käes...

Käes on jällegi aasta kõige hirmsam osa, lähenemas on jõulupühad ja ootusärevus muudkui kasvab... Jõulud on ju teadupoolest see ajavahemik, mille jooksul juhtub kõige rohkem õnnetusi... Mõrvade ja enesetappude arv kasvab ka statistika sõnul mitmekordseks... Üritus, mis algab jõulupeona, võib sageli lõppeda ühe või enama mõrva ja/või enesetapuna... Tore, kui seegi aasta saab üle elatud, varasematel aastatel on õnne olnud... Ja siis on veel need päkapikud...

Kummaline lugu, ma lõpetasin päkapikkudesse uskumise umbes 15 aastat tagasi, aga juba viimased päris mitu päeva on mul päkapikud käinud, tõsiselt, ärkan üles ja kae nalja, mingisugune maius vedeleb laua pääl... Natukene hirmuäratav, mind on alati häirinud need hetked, kui tuleb välja, et olendid, asjad ja nähtused kelle-mille eksistentsi ma enam ammugi ei usu, on päriselt olemas... Ei tea, kas nad tõesti piiluvad mind akendest ja põrandapragudest, nii nagu legendid pajatavad? Väiksed pervod, raisk... Ehk leidub nende vastu mingi peletava efektiga substants... Vampiirid kardavad küüslauku, jumal teab mis põhjusel, aga kardavad, äkki kardavad päkapikud ka midagi... Ma proovin täna õhtul soolaga, too hoiab enamus paranormaalseid nähtusi eemal kuuldavasti... Ei julge nagu magama minnagi, eriti kuna ma tean üht-teist päkapikkude elutsüklist...

Ahjaa, see eelnevalt mainitud statistika, mis väidab, et jõulude ajal on kõige rohkem enesetappe aasta lõikes, on tegelt möga... See oli pikka aega selline tore lahe fakt, mida vestluste sisse põimida, aga nüüdseks on tõestatud, et see on põhimõtteliselt linnalegend, kahjuks... Üheksa statistikut kümnest väidavad, et jõulude ajal on enesetapjate arv umbes sama, mis jaanipäeva paiku... Kümnes statistik tegi kahjuks enesetapu ja tema arvamust enne uuringu lõppu teada ei saanud, kuid üks on kindel, temagi enesekillimispõhjus polnud seotud jõuludega, talle hoopis jõudis kohale, et ta on statistik ja ega see juba on piisav põhjus enese lõpetamiseks...

Raha siia, muidu integreerin teie diferentsiaali..

Kummutaks meelsasti selle legendi, et seitsmendal päeval jumal puhkas, ei puhanud ta midagi, seitsmes päev oli hoopis see päev, kui ta üritas puhata ja oma loomingut imetleda... Umbes kaks sekundit läks aega ja ta märkas, et see tema kontraptsioon ei kukkunud päris hästi välja... Kuna jumal on iseenesest noh, jumal, siis viga temas ei saanud olla, sest jumal on ju ideaalne, küllap oli keegi süsteemi sisemiselt sassi ajanud... Siis tekkis dilemma, kas seda tainakarja, kes asja vussi keeras karistada või asja ise parandada... Vanamees pobises natukene ja matemaatika saigi... Kelle jaoks karistus, kelle jaoks maailmanähtusi seov universaalne süsteem, selle kohta on vastakaid arvamusi, ma ise kuulun sinna matemaatikavastaste hulka... Minu poolest võiks kaks pluss kaks täitsa vabalt iga kord suvaline arv olla ja miks ta peab alati arv olema? Kaks pluss kaks on kollane on ka täitsa tore võrdus...

Jah, matemaatika ei ole tore asi, liitmise ja lahutamise piires täitsa kasulik vahepeal, ka jagamisest ja korrutamisest on vahest harva head sündinud, aga kui asi läheb keerulisemaks, siis matemaatika lõpetab kasulikuks olemise... Kui asi jõuab nii kaugele, et vaja sõna "kõrgem" sinna matemaatika ette, siis on asi ikka püsti hull...

Selle eelneva teksti kirjutasin ma enne matemaatika kontrolltööd, mis nüüdseks on juba ammu selja taga... Ka mu hinnang matemaatikale on jõudnud vahepeal tõusta, aga mitte märkimisväärselt... Ignoreerida fakti, et ma just märkisin selle ära...

Pole jälle tükk aega midagi kirjutanud ehk siis kogunenud on päris palju erinevaid sündmusi, mida võiks kirjapildis säilitada, blogi ongi ju pseudointeraktiivne digitaalne mäluasendaja... Nii mõtleme... Hmm, õppida on viimasel ajal palju saanud ja kui ma ütlen õppida, siis ma ilmselgelt mõtlen seda, et on Silveriga palju Magicut mängida saanud... Natukene on päris õppimist kah esinenud ja ükspäev sai läbus käia... Oi, oli läbu alles, kell seitse sain koju alles (7.00 AM, toim.)
Tegu oli siis Moonika sünnipäevaprallega ja päris tore oli üle pika aja tema seltskonda näha ja enda vana gümnaasiumipunti (Protofantastilist nelikut, toim.) samuti... Monna teeb head sööki, muide, päris palju sai ülearu söödud...
Sünnipäevapeo tegi eriti toredaks peaaegu-vaat-et-isegi-ettekavatsetud horrorinurk, ehk siis kusagil 5 paiku, kui kõik teised olid juba lahkunud, ära kustunud või oma nurka tõmbunud, siis vaatasime sünnipäevatüdruku ja Liinaga (Monna sõbranna, selline parimat sorti, toim.) ühte jubedamat sorti filmikest, mis kandis nime "Tumedus" ("The Dark", toim.) ja rääkis ühe lustliku loo kõmrikeelsete paganate teistpoolsusest ja sellest, kuidas osad seal oma viimast rahupaika teps mitte ei leia... Seal filmis oli päris mitu toredat lambastseeni, see tegi tuju kohe päris heaks... Põlevate silmadega lambad - nunnu; Mõrtsuklambad - veel armsam; Lammaste massiline enesetapp - hindamatu!
Pärast oli tore läbi pimeda annelinna kodupoole vantsida ning täpselt siis kui ma astusin koridori, kustus seal pirn (põles läbi, toim.), ühest pirnist poleks nagu midagi, aga astusin järgmisesse tuppa ja järgmine pirn tegi sama triki, see oli lihtsalt judinaidtekitav, aga heas mõttes...

Unenäod olid vähemalt toredad pärast, lambaid kahjuks ei näinud, hoopis hiiglaslikke maaaluseid raamaturiiulite ja salapäraste ustega palistatud katakombe, mis asusid kõikjal Tartu all ja mööda mida minnes oli näiteks võimalik TÜ Raamatukogust Tartu vanglasse või vanasse lihakombinaati minna... Viimane võeti see suvi maha iseenesest, selle järgi ma sain aru, et tegu oli unega, sest seda ma iseenesest täitsa usun, et raamatukogu all midagi kahtlast on, ma olen väiksena seal hoidlates natukene ringi saanud roita ja seal on sügavamad keldrikorrused täitsa olemas, kus võiks potentsiaalselt nii mõnigi kahtlane käiguke oma alguse saada või lõpu leida...

Tänase möla moraal on siis see, et kõik on omavahel seotud, kas siis läbi kahtlaste unenägude dimensioonis eksisteerivate maaaluste käikude, üldiste matemaatikale alluvate jõudude ja energia seostega või tänu inimsuhete võrgustikule...

3,1415926-3,1415926 teile kõigile! (bye-bye, toim.)

Partide söötmine nõuab loovust...

Eelmise nädala laupäeval sai käidud ühel kohutaval üritusel ning mis kõige kohutavam, selleks et sinna kohutavale üritusele sisse pääseda pidi lunastama pileti, mis oma hinnaklassi poolest oli võrdeline ligikaudu 80 pakki kiirnuudlite ehk siis ligikaudu 20 kerge lõunasöögiga... See pilet oleks mul siia pikaks ajaks vedelema jäänud, meenutama kohutavat õhtut, kuid õnneks sai konsulteeritud ühe varaste gildi liikmega, kes asitõendid originaalselt hävitas, nimelt pidi ta Hugo Treffneri gümnaasiumi 125. aastapäevaballi pääsme pisikesteks tükkideks hakkima, saiakuubikute sisse toppima ning partidele söötma...

On vähe asju siin ilmas, mis oleks jubedamad kui Treffneri igaaastased aastapäevaballid... Tõepoolest, veel hullemate asjade kokku lugemiseks piisab poole muteerunud käe sõrmedest... Kui arvestada seda, et keskmisel poolikul, muteerunud ja mutileeritud käel on umbkaudu kaks sõrmelaadset üksust, mida saab kasutada asjade loetlemiseks, siis peab tõdema, et neid hullemaid asju on tõepoolest vähe...
On ilmselge, et mulle meeldib teha nimekirju, seega on loogiline, et nüüd kohe tuleb jälle üks nimekiri, mis sisaldab endast mainimisväärseid õudusi Treffneri ballilt... Miks oli see ebapüha sündmus nii õudne:

• Rahvast oli vähemalt kahe väikeriigi (näiteks Monaco, toim.) populatsiooni jagu liiga palju... Vähe sellest, et kõik humanitaarikad ja reaalikad, kes vähegi selle kooli lõpetanud on, sinna ronisid, nad pidid kõik ka mingisuguse kaaslase kaasa tirima... Oehh, vaesed kaaslased...
• Nagu eelmises punktis mainitud sai, siis olid üritusel esindatud eelkõige humanitaarikad ja reaalikad, mis tähendab, et eriti palju suheldavaid inimesi ei olnud, mõni ikka oli, aga vähe ja hõredalt... Loodusklassi omad tundusid seda üritust vältivat... Tublid inimesed, respekt!
• Nii, eelmises puntkis sai mainitud seda, et polnud eriti palju inimesi kellega suhelda oleks saanud, aga see on tegelt puht teoreetiline probleem, sest suhtlemine oli nagukuinii välistatud, sest igal ajahetkel täitis ruumi kas vali ebamäärane muusika, mille järgi tantsimine pea võimatu, või paljupealise inimkarja mölamulin...
• Esinejate valik oli nimelt tehtud selline, et kõigil võimalikult ebameeldiv oleks, nimelt võis õhtu jooksul näha esinemas mitut sorti tsirkusefriike! Tsirkus on hirmus ja kõik sellega seonduv viib mõtted paratamatult nende deemonlike olendite peale, kes seal elavad, teate küll, need klounid... Jubedad elukad, kuidas on võimalik toredat õhtut veeta, kui iga hetk tuleb karta, et järgmiseks esinejaks võib olla mingi klounikari...
• Ürituse struktuur oli selline, et saaks rikastelt vilistlastelt võimalikult palju pappi välja peksta, mitte otseselt peksta, aga nii ümber nurga välja pressida... Noh, esiteks müüdi seal kõvasti alkoholi sisaldavaid karastusjooke, saalis oli kohutavalt palav ja tantsimine võib vahepeal niisamagi higile võtta ja kosutust otsima sundida, ilmselgelt teenis baar too õhtu kohe päris mitu raha... Teiseks, kui see, mis siin esiteks välja toodud oli, oli oma töö ära teinud, siis panustati sellele, et purjus inimesed on vähem helgemad ja rohkem heldemad kui need, kes ei ole vintis... Kraamiti välja mitmesugused korjanduskastid, õnneloosid ja tagatipuks ka mingisugune omapärane oktsjon... Purjus tainastele sai ikka kohe päris mitmete sadade kroonide eest kas või pudeli kraanivett või purgi õunamoosi pähe määrida...
• Kõige viimane punkt on kõige ilmekam, nimelt tuleb välja, et ma pidin seda nimekirja siin umbes neli korda tsenseerima, enne kui seda kõlbas paisata küberruumi, mine tea, äkki keegi loeb... Paljusid punkte ei kõlbanud ültsegi postitada, osad omadussõnad ja isikunimed tuli eemaldada jne...
  

Selleks, et mitte liiga negatiivne olla, siis tuleb ära mainida ka kõik positiivsed asjad... Igas situatsioonis võib tegelt midagi head leida, eksju? Treffneri balli head küljed:

• Sünnipäevatort oli täitsa hea...
• Sünnipäevatordijärjekord liikus kiiresti...
  
• Sünnipäevatorti serveeriti piisavalt suurte tükkidena...
• Sünnipäevatorti katva tarretisekihi sees olid vist valgesõstrad, mis iseenesest on täitsa huvitav kulinaarne valik... Samas need võisid ka lihtsalt pleekinud punased sõstrad olla, aga pole hullu, kook oli hea...
• Pärast ballikaaslasega (Moonika, toim.) lörtsises lumesajus külmetades pingi peal pool tundi autot oodata oli täitsa tore, sai lõpuks normaalselt suhelda...
  
• See asi on nüüdseks läbi, mis on kõige suurem pluss kogu asja juures... Muidugi, neil on see iga aasta, aga ega ma ei pea enam kunagi sinna minema... Ahh, keda ma petan, nagukuinii lähen... Ma olen nõrk... Pealegi, siis on mõnus pärast kiruda :D

Nii, ballist sai nüüd põhjalikult räägitud, aga ega see polnud ainukene kohutav asi selle nädalavahetuse kandis, oi ei, ka vanaema sünnipäev kujunes suhteliselt ebameeldivaks... Ma lootsin, et sellest tuleb selline pisikene vaikne perekeskne üritus, aga ei, keegi oli ka mingid sugulased sinna kutsunud...
Jah, sugulased ja pere on kaks erinevat asja... Sugulased on need, kes jagavad sinuga mingit ühist esivanemat (või on sinu esivanemad, toim.), aga kellega tegelikult mingit põhjust suhelda poleks... Pere moodustavad need inimesed, kes jagavad sinuga ühist esivanemat, aga mitte ainult ühist esivanemat, vaid ka mõnda eluetappi, majapidamist ja/või huvisid... Ehk siis pere moodustavad need inimesed, kellega suhtleks ka siis kui nad poleks puhtjuhuslikult su sugulased, siin on kasutatud sugulase normaalset definitsiooni, mitte minu muudendit...

Elu on ilus, aga ballid need on hirmsad, hirmsad, hirmsad... (Seda peaks lugema ühe tuntud laulu viisi meeles pidades... Kes laulu ära arvab, saab auhinna... Võib-olla... Eelmine kord, kui ma auhinda lubasin, siis ei saanud keegi nänni... Tüng!)

Positiivsemat spektripoolt esindab vastmöödunud nädalavahetuse juures eelkõige kõrgema matemaatika statistika osa kodune töö... Suht raske ette kujutada, et mata võib just see positiivne osa mingist ajaühikust olla, aga tuleb välja, et see on täitsa võimalik... Muidugi tuleb arvestada ka seda, et mata, nii nagu meil Silveriga matale lähenetud sai, sisaldab ka päris mitut maagiamatši (Magic the gathering, kaardimäng, toim.), võileivapausi (Kreveti ja lõhe maitseline merevaik rokib, toim.), rollimängulaksu (Oblivion, arvutimäng, üks parimaid, toim.) ning isegi üks film ("The One", toim.) sai Anni pool lõpetuseks ära vaadatud... Tore film oli, tema kirjeldamiseks tuleks välja mõelda mitmeid keerulisi lausekonstruktsioone, et oleks võimalik tegelasi eristada, aga eks nende universumitevahelist reisi käsitlevate filmidega tavaliselt nii ongi... Hea soundtrack oli tal kah, ainukene miinus selle filmi juures oli see, et ta tahtis, et me usuksime, et multiversumis on nii umbes 125 universumit, kahtlane, tõsiselt kahtlane, ikka täitsa lõpmatu arv universumeid on ja mitte lõplik lõpmatu arv, vaid lõpmatu lõpmatu arv... Kummuli kaheksa samaväärse alaindeksiga...

Lõpetuseks üks pildike minu uuest lemmikraamatust... Ma pean ära mainima, et peale piltide seal raamatus eriti sõnu ega midagi muud sellist eriti polegi...

Kummikarude maavälisest päritolust...

Kas te olete kunagi lähemalt silmitsenud kummikaru näopiirkonda? Eriti just nagu nägu ei meenuta, veel vähem karu oma... Nad on pigem tsipa humanoidset sorti elukad, mis iseenesest on natukene hirmuäratav, sest väikseid magusaid humanoide süüa ei ole minu meelest just kõige parem mõte... Kui neid ültse süüa, siis tuleb kasutada Hell-Volhard-Piir tehnikat ehk siis kõige pealt tuleb lõikehammaste poolt indutseeritud giljotineeriva ambutatsiooniga eemaldada "karu" pea ja seejärel võib alles asuda ülejäänud keha kugistamise juurde... Mäluda tuleb igal juhul korralikult, vastasel juhul võib asi halvasti lõppeda...

Täna pärast orgaanilist laadi keemiat sai Anni, Mare ja Silveriga Füüsika maja snäkiautomaati rüüstatud, kõigil oli sente kaasas (eriti Silveril, kel oli neid väikse kaasavara jagu, toim.) ning meie rüüsteretk oli küllaltki produktiivne, saagiks langesid meile siis järgnevad produktid:

• 1 pudel "Sprite´i", mille jäänuktaara pärast Treffneri pudelikasti rändas...
• 2 šhokolaadibatoonikest, noh, tehniliselt 3 batooni, sest üks neist kahest batoonist oli "Twix", mis tuleb kahes osas... "Snickers´it" oli ka tore üle pika aja snikerdada...
• 1 magusa täidisega sarvesaiake... See on lausa hämmastav, kui erinev oli pakendi peal olev pilt sellest, mis sees vastu vaatas...
• 2 pakki Kummikarusid!!!
  

Kui kummikarud söödud ja mõnda aeg arvutis goblin-tegelinskeid killitud (Oblivion on üks gigamegahää mäng, toim.), siis sai ka üle pika aja jälle (eelmine aasta, umbes samal ajal, sai esimest korda loengut pidada, toim.) Treffneris bioloogia olümpiaadikursust anda, täpsemalt siis andsin loengut teemal protistide ja selgrootude zooloogia binaarne nomenklatuur ja süstemaatika... Issake, ma ei suuda seda ise ka uskuda, aga mind konspekteeriti! Mind pole keegi mitte kunagi varem konspekteerinud, no olgu, Kirke kõrval loengus istudes on vahepeal saanud tema konspekti kirja ka mõni minu mõttetera, aga ikkagi, see oli täna esimene kord kui mind, ja ainult mind, korralikult konspekteeriti... Päris tore tunne on, tunnen ennast kuidagi targa ja tublina... Tänane päev oligi täis selliseid väikseid egobooste, väikseid nüansse, mis panid mind hetkeks arvama, et äkki ma olen isegi ehk natukene asjalik ja täiskasvanulik... Võiks siia paar näidet tuua, sest nimekirjade tegemine on ka väga täiskasvanulik asi, mida teha... Ehk siis egoturgutusnimekiri:

• Jõudes Treffnerisse ootas mind ees suur ümbrik, mille peal oli kirjas v.a. Meelis Brikker... Just nimelt, väga austatud Meelis Brikker... Lahe :D
  
• Selles ümbrikus oli ports õppefilme ja -mänge (nende hulgas veeringlust käsitlev õppemäng "Rändur Tilk", toim.), mis mõeldud algkoolile ja varasele põhikoolile ning nende juures oli kirjake, mis vihjas sellele, et kui ma kunagi õpetajaks hakkan, siis mul läheb neid ehk vaja... Ehk siis mu vana bioloogiaõpetaja on ikkagi seda meelt, et minust võiks saada/peaks saama just nimelt tema tema elukutsekaaslane...
• Lapsed kuulasid mind vaikselt, viibides samaaegselt täiesti ärkvel ja näitasid üles märke sellest, et nad võib-olla ehk isegi natukene austavad mind... Mõni vähemalt, no, okei üks austas vähemalt... Natukene...

Heh, päris hea, ma ütlesin just selle rahva kohta lapsed... Tegelt olid nad kõik vanuses 16-19 ja üks tütarlaps, nimeks Kai, oli (ja on, toim.) koguni 5 päeva vanem kui mina... Kaiga koos sai gümnaasiumit alustada, aga siis ta oli ühe aasta vahepeal Austraaliamaal lamburusid küttimas... Lammas+Känguru=Lamburu, Austraalias on nad suureks probleemiks, kuradi hübridisatsioon...

Nii, egas hetkel midagi rohkemat kirjutada polegi, aga tahaks postituse lõpetada luuletuseda... Luuletusega, mis nägi ilmavalgust eelmises orgaanilise keemia seminaris... Ega see hea luuletus pole, lihtsalt minu esimene ja siiani ainuken... Hoiatan, seal on väike riim! Profid (Silver, Raul ja Paul... Emm, ehk siis Paul-Erik Rummo, toim.) ei talu riime, ma olen täheldanud... Okei, lõpetus luuletusega...

Kovalentsus see on unelm,
polaarsus ilma valitseb.
Üks on teisest muudkui võrdsem,
ainult prooton kahetseb.

Õõvastav konsumeerimisekperiment...

Üks nendest inimvõimete piire laiendavatest... Eile hilisõhtune jalutuskäik, mis läks üle tänaseks varahommikuseks jalutuskäiguks, provotseeris jällegi midagi, mis kuulub ekperimentaalkulinaaria valdkonda, täpsemalt oli tegu konsumeerimisekperimendiga... Ma ei mõista, miks mul on vastupandamatu soov alati proovida konsumeerida toiduaineid viisil ja koguses, mis teiste poolt on just ekstreemselt ebameeldivaks või pea võimatuks tituleeritud... Üks on kindel, konsumeerimiseksperimentide puhul saab alati pulli... Vahel saab kõhu ka täis...

Jalutuskäik hõlmas ka selle aasta esimest liugu, universum ise andis meile mõista, et me peaks talvemõnusid, ja just sellisel viisil, nautima minema... Saigi siis Kassitoomel natukene musta prügikotiratsuga kelgutatud, egas ta just kõige lustlikum sõit ei olnud, aga egas Kassitoomel ongi nii, et ega seal ühekaupa mäest alla lastes täit efekti kätte ei saagi, seal on vaja ikka prügikott täies pindalas laiali laotada ja siis niipalju inimesi sinna peale mahutada kui inimlikult võimalik... Nostalgialaks: gümnaasiumiaegsed Kassitoome kelgupralled olid muhedad, tihti tõestati seda, et loodusklassi omi mahub palju ühele prügikotile ning sageli sai pärast tõestatud, et loodusklassi omi mahub palju ka Liisa diivanile teed jooma ja ennast soojendama...

Igastahes, suhkruasendajatega lagritsaasendaja ei ole mõeldud pakikaupa söömiseks, ma kardan, et võib-olla pole see ültsegi söömiseks mõeldud... Ma kahtlustan, et tegu oli hoopis naftatablettidega, mis elasid üle ekstreemselt vale pakenduse... Lehk oli igastahes vastav ning ma arvan, et kui keegi oleks mu hingehaisu tol hetkel, kui eksperiment läbi viidi, mõne tikuga stimuleerinud, oleks tulemuseks olnud midagi plahvatuslikku...
Üks hea asi selle lagritsavärgi juures, lisaks huumorihunnikule ja rõvetsemismõnudele, oli see, et kuigi paki peal oli tõenäoliselt kusagil kirjas, et see suurtes kogustes tekitab laksatatiivseid nähtusid, siis need jäid olemata/tulemata... Või oota, kas kõhulahtisusel võib-olla peiteaeg? Kui pikk peiteaeg?

Oksakeerutamine on kah lõbus ala, see peaks olümpiakavva kuuluma, aga ega meeleheitel kui spordialal on kah suurem lootus sinna saada... Seda keerutamise asja tuleb igastahes veel harjutada...

Smell you later!

Ood verivärskele sümbioosile...

Minu väiksele perekonnale tekkis täna natukene lisa, nimelt adopteerisin ma endale potilille... Ta on nüüd päris minu oma, meil on eriline suhe, väga-väga eriline suhe kohe... Selle suhte nimi on sümbioos! Mina laulan talle ja kastan teda ja tema on vastutasuks hästi kobe... Kui ma hommikul botaanikaaeda läksin, siis ei suutnud ma veel ette kujutada, et ma lahkun sealt palju rikkamana, nimelt ühe Haworthia fasciata võrra rikkamana...

Oehh, see botaanikalaks oli ültse täitsa tore, sai sinna kohale roomatud ja siis jagati meile mingid töölehed, mida me iseseisvalt täitma pidime... Eriti sinna midagi kirja ei saanud, aga toredaid asju sai hoopis paar tükki meelde jäetud, mõni tore taimenimi näiteks, jah, täitsa salvestud said mõned huvitavad botaanilised eksemplarid:

• Uimastav juustulill...
• Oksepähkel...
• Seebikoorepuu (Quillaja saponaria) jne...

Suurem osa troopikamajast sai läbi kammitud hoopis teise missiooniga kui ettemääratud taimede otsimine, nimelt otsisime me (Mina, Urmet ja Rudolf, toim.) kõikvõimalikke vilju ja muid söödavana tunduvaid osiseid ning pistsime nad nahka... Täpsemalt, Rudolf ja Urmet degusteerisid neid, mina olin rohkem vaatamise, naermise ning neile lõbusa kõhulahtisuse ja/või lustliku toidumürgituse soovimise rollis... Verist düsenteeriat mainisin kah... Potentsiaalsetest parasiitidest rääkimine mul kahjuks ununes...
See tuletab gümnaasiumikeemia laboriprakse meelde, Rudolf mekkis sealgi kõikide katseklaaside sisusid... Tal on kas raudne seedimine või on enamus kemikaale ja eksootilisi vilju hämmastavalt ohutud :/

Ka möödunud päevadel on pulli saanud, reedel sai pulli, laupäeval sai pulli, pühapäeval sai ka pulli... Tegelt pühapäeval sai hoopis forelli, aga see on juba üks teine jutt... Esimesed kaks pullipäeva olid siis vastavalt Kirke ja Rauli sünnipäevad ning see viimane, ehk siis forellipäev oli filmiõhtu Anni pool... Mõned mainimisväärused siis antud üritustebuketist:

• Twisteris sai kestvusrekordeid ületatud...
• Mu randmed on viimased neli päeva kahtlaselt palju ragisenud...
• Viimased kaks märkimisväärsust võivad olla omavahel seotud...
• Turbakook on gigamegasigahea ja tuleb välja, et see pole turbo-kook, nagu ma esialgu arvasin... Küpsisetordi turbonätsune alternatiiv oleks iseenesest täitsa huvitav, aga kahjuks on needsamused nostalgianätsud vist turult kadunud...
• Keskmine bioloog ei ole siidrisõber...
  
• Keskmine bioloog on banaani- ja lillkapsasõber...
• Banaani saab lusikaga süüa! Issand halasta...
• Tuleb välja, et ma olen lokkis... Ma arvasin alati, et ma ei ole, aga Kirke (Vaimne ema, toim.) nii möödaminnes mainis, et ma pärisin oma lokid isalt... Ta ei mõelnud küll mu bioloogilist isa, vaid pigem nagu sellist vaimset isa (Silver, toim.), aga ega mu päris isal on kah lokid...
  
• Jänesed on saatanast!!!
• Quentin Tarantinoga pole kõik päris nii korras kui võiks olla... Väga hulle filme teeb vana... Ehk siis need filmid on jubedad, aga heas mõttes...

Oehh, teate mu Haworthia on ikka nii sukulentne, ma olen uhke tema üle, väga uhke...
Elu on lill!

Mõttes mõlgub torbiklimune...

Eino, tõepoolest, kes neid nimesid välja mõtleb... Kas teie paneks oma lapsele nimeks torbiklimune, ei usu... Mingid kurjad zooloogid on aga kätte võtnud ja täitsa korralikule limusele sellise nime pannud, ma kujutan ette, et kõik teised molluskid narrivad teda riimvetes...

Täna on selgrootute zooloogias viimane töö, siis saab see õudus läbi, tähendab aine ise on lahe, ma olen sellesse ainesse suhtkoht armunud, ainult, et ladina keel ei ole mu arm... Terve eilse õhtu tuupisin molluskite, putukate, lõugtundlaste ja koorikloomade ladinakeelset nomenklatuuri, eriti lõbus nagu ei olnud, aga vahest jäi midagi meelde...

Häid lõpushännalisi (Branchiura)!

Ilma õllekõhuta päris ikka ei saa...

Peotantsus on meesterahval oluline roll oma partnerit juhtida ja toetada, aga tuleb välja, et ilma õllekõhuta on see väga raske... Kuidagimoodi ehk õnnestub, aga mitte nii hästi kui võiks...

Sai Katuga peotantsus käidud, varjunime Tanel all, rumbat ja rebaselonkimist õpitud, täitsa tore oli üle pika aja tantsida... Samuti nautisin ma fakti, et vaatamata oma pikkadele piinarikastele tantsukogemustele, juhtisin ma esimest korda elus, vähemalt selline mulje jäi, näe, kuidagimoodi õnnestus ka ilma kõhuta, varasemad tantsupartnerid on alati just ise tahtnud juhtida...

Lõpetan tänaseks rõõmusõnumiga... Kolmepunktikatk levib...

Mõnel käivad kosmilised sünnipäevakülalised...

Minu sünnipäevapidudele jõudmine pakub selle planeedi elanikelegi raskusi, mis siis veel armsatest inter- ja outergalaktilisetest humanoididest rääkida, nemad ei ilma kunagi kohale... Mine tea, äkki ei jõua kutse nendeni, üks on igas tahes kindel, Liisa sünnipäeval hoidsid nad silma peal...

Möödunud reede sai siis jah Liisa sünnipäeval käidud ning esimene aisting Kübarsepa residentsi jõudes oli järgmine: Issand, paradiis fooliumi peal! Terve laud oli kaetud fooliumiga, aga see pole veel midagi, terve foolium oli nimelt kaetud võileibadega ja mitte tavaliste võileibadega, oh ei, tegu oli gigamegasigaheade võileibadega, kiitus kokatädidele (Maarja ja Liisa, toim.)

Võileivakornukoopia võttis mind suhteliselt sõnatuks, kuid see polnud veel õhtu nael, asi läks pärast veel sürrimaks, nimelt sai pärast sünnipäeva Silveri ja Anniga üks pikk jalutuskäik Tartu kahtlastes parkides ette võetud ning selle tulemusena õnnestus meil seirata üht toredat uhvot, ehk siis tundmatut mitte-just-lendavat-vaid-pigem-nagu-taevas-asetsevat objekti... Minu elu esimene dokumenteeritud atmosfäärianomaalia... Täiendavaks teemakohaseks lugemiseks soovitan jällegi Silveri blogi, selle leiab endiselt eriti ägedate sägade rubriigist...

Pühapäev möödus natukene maisemalt, sai Kirke, Katu, Anni ja Silveriga jalutamas käidud, jällegi kahtlastes kohtades, mänguväljakutel ja pimedatel alleedel... Lauluväljakuni jõudsime koguni välja, sai natukene laulukaare all leelotatud, mina enamasti ei leelotanud, selle jaoks on meil omad inimesed, kõik teavad oma tööjaotust, eksole? Mina ei leelota, minu hoopis rikun ilusaid laule alternatiivsete sõnadega ära, nüüdsest alates on see minu püha kohus ja missioon!!!

Esmaspäev oli maagiapäev! Maagiapäevad on alati toredad päevad, eriti kui nad juhuslikult ka kellukesepäevad on... Päris mitu eepilist maagide lahingut sai maha peetud ja sai päris mitu kellukeseklaasi eepiliselt tühjaks tehtud, sellele järgnes muidugi eepiliselt tihe vetsukülastus, aga see on juba hoopis teine jutt...
Maagiaõhtu filmi- ja arvutimängukavaga tutvuda eelnevalt mainitud Silveri blogis... Egas kõike pole mõttet kaks korda kirja panna, oleme ökod, las tema kirjatöö jääb antud koha pealt figureerima, ma lihtsalt omaltpoolt lisan seda, et hää film oli...

Muid muljetusi:

• Küünlavalgus on mõnus...
• Tiimari teeküünlad on ladusad, neid saab hästi laduda...
• Rituaalid ja kombetalitused, mis nõuavad inimohvreid, ei lõppe kunagi hästi...
  
• Lillkapsas on hea...
• Isamaa-armastus on ka tore asi, mõistuse piirides muidugi...
• Selveris on kolm pakki peekoniküpsiseid kahe hinnaga!!!
• Juustu-maisi-nuudliroog on päris hea...
  

Nii, see on vist nüüd kõik selleks korraks, control+alt+delete teile kõigile...

See tuleb sinu kodukandi kinodesse...

Ning see ähvardab seda teha järgmise aasta maikuus, nägin kinos hoiatavat ingliskeelset uudisebulletini, masinad pidid jälle mässama hakkama... Tulevad hakkavad meid jälle termineerima, raisk!

Täna sai üle pika aja kinos käidud ja ohh kui mõnus oli... Tavaliselt häirib mind kinode juures see, et nad on pungil täis võõraid inimesi (või veel hullem - lapsi, toim.), kes siis kas omavahel räägivad, pilluvad kõrge kaarega popkorni või amelevad kusagil tagareas... Täna sellist seltskonda polnud, nimelt oli saalis vist üleültse tipphetkel seitse inimest, kellest kolm olime meie, ehk siis mina ja veel paar ägedat säga (Kirke & Silver, toim.)
Ja mis kõige parem, jalgade jaoks jätkus kah ruumi, mulle meeldivad need uued tühjad kinosaalid, mis on varustatud mugavate istmete ja ekstra jalaruumiga... Kunagi peab uuesti minema...
Film oli ka äge (Eagle Eye, toim.), ta oli nimelt nii kaootiliselt ja tempokalt kokku klopsitud, et sul peaaegu ei jätkunud aega märgata seda, et sisu oli kohmakas ja täiesti ebareaalne... Jah, ta tundus lausa peaaegu vaat et originaalne olevat, ilma, et ta oleks seda olnud, aga samas tänapäeval on suhtkoht võimatu midagi originaalset üllitada, jäin igati rahule...

Veel üks märkimisväärsus:
Mind nähti täna esimest korda mütsiga, mõne väitel läheb see päev ajalukku...

Hasta la vista, vombatid...

Palun üks endokraniaalne sifoon...

Tänane etendus oli siiani üks kõige rahvarohkemaid üritusi, kus ma käinud olen... Patjadest tuli päris mitu rida juurde tekitada, et kõiki ära mahutada... Tupsu (Leili, minu ema, toim.) käis kah vaatamas täna, tal tuli sõbrannaga (Kristel, toim.) selline hull mõte, et vaataks, mis see Valtsu seal laval siis teeb kah... Eilsel etendusel käisid vend (Priit, toim.) ja tema temakene (Gerit, toim.), neile täitsa meeldis see tükk, Tupsule vist väga ei meeldinud, aga samas, ega ta väga ei kurtnud kah, ainult minu diktsiooni kritiseeris, aga egas tal on õigus, et ma olen natsa pudikeel...

Eile oli veel üks tore rahvarohke üritus, mulle tegelt meeldis, mis on haruldane, sest tavaliselt hakkab mul rahvarohkes kohas lihtsalt pea valutama, aga jah eile oli tore maagiaõhtu, natsa rohkem maagiat (Magic the Gathering, kaardimäng, selline ulmeinimestele, toim.) oleks võinud olla ainult... Ja natsa rohkem Kellukest kah! Kui pelmeenid olid jumalate toit, siis peale rüüpasid nad just seda nostalgiamaigulist karastusjooki...
Ühtlasi tahan tänada neid, kes aitasid mu erinvate kallitüüpide kollektsiooni täiendada päris mitme uue kallitüübiga... Neile, kes aitasid välja töötada skizokalli ja massaažikalli (Anni ja Kadri, toim.), kuulub eriline au... Selle olengu kohta leiab rohkem infot Silveri blogi lugedes... Silveri blogi, nagu te teate, võib leida uurides paremat leheserva, täpsemalt eriti ägedate sägade rubriiki...

Smurfid on ühed kahtlased loomad...

Ja Donnie Darko on üks kahtlane film, väga kahtlane, aga selle sõna kõige paremas mõttes... Ta mitte ainult ei tutvusta meile smurfide eraelu varjatud tahke, vaid ta toob pähe ka paraja hunniku torededaid mõtteid, selliseid eksistentsiaalseid ja/või morbiidseid...

Ehk siis jah, paranormaalne puhkepäev (tuntud ka Halloweeni nime all, toim.) möödus täitsa toredasti, sai ära vaadata kaks filmi minu meelisfilmide hulgast... Esimesena läks siis käiku V nagu Veritasu (V for Vendetta), mida ma nägin juba jumal teab mitmes kord, aga ikkagi oli sama hea kui esmakordsel vaatamisel... Selles filmis on olemas kõik vajalik:

• Sügavamõttelised tsitaadid vabaduse, armastuse ja vägivalla teemal...
  
• Muhedad monoloogid, mis on ohtrate võõrsõnadega pikitud...
• Suured teravad noad, millega läbi vere ja soolikate tanstiskletakse...
• Vetsupaberile kirjutatud romantikamaiguline autobiograafia...
  
• Langevatest doominokividest kujundid...
• Ulmelised ekperimendid kinesteesia ja viraalsete biorelvade vallas...

Ah, pagan, see nimekiri jätkuks tegelt veelgi, aga mitte ei söenda teda liiga pikaks ajada, äkki siis räägin liiga palju filmi sisu ära või siis jätan temast liiga skizo mulje ja vähendan niimoodi inimeste hulka, kellega koos ma saan seda veelkord uuesti vaadata...
Kui see film sai vaadatud, siis tuli mängu Donnie Darko... Tavaliselt mulle ei meeldi filmid, mida ma päris täpselt ei mõista, aga see film, no, see film on lihtsalt hurmav... Ja soundtrack on tal kah sigavinge, ma kuulan seda just parasjagu, kohe kui Anni poolt koju sai jõutud, sai ta guugeldatud ja alla laetud... Lisaks selle palakesele, mis meie Halloweeniõhtu võõrustajannat kummitab on seal veel üks paras ports mõnusaid retromaigulisi pehmemat sorti rokkpalasid ja kontrastiks hirmuäratavalt kõlavaid instrumentaalseadeid, mis tekitavad judinaid lausa... Mis tuletabki meelde seda, et Kuuba Katsi (Katrini, toim.) sünnipäevakaardi peale tuleb raudpoltkindlalt see metalse maskiga paratemporaalne pseudohumanoidjänes (Frank, toim.) joonistada...
Ekperimentaalkulinaaria valdkonnast sai ära proovitud küpsisepõhjaliste vahukommide ahjus grillimine... Njah, lõkke peal saab ikka etema roa, aga samas vahukomm on ikka vahukomm, ehk siis igas olekus hea...

Mu keha ei ole mu tempel...

Ma ei ole ilus ja unikaalne lumehelbekene, olen samasugune portsjon aeglaselt kõdunemise poole kulgevat orgaanilist massi nagu kõik teised...

Ehk siis see suur, et ma sõin jällegi rämpstoitu, tegelt ma söön seda veel preagugi kirjutamisega samaaegselt, nuudlid ja pakisupid lähevad ju ikka sinna rämpstoidu valdkonda, eksole? Neljapäev hakkab juba vaikselt nuudlipäevaks kujunema, õnneks on olemas palju ilusaid ja unikaalseid nuudliretsepte, vahest siis ei viska just nii ruttu koppa ette, sest paratamatult selle tunni ajaga, mis ma saan neljapäeviti loengute vahel kodus veeta, ei jõua midagi peenemat valmistada ja oht on suur, et mingi hetk võib nuudlitest küllastuda... Ah, keda ma petan, nuudlitest ei saa mul kunagi villant! Tänane retsept, mille ma siia mälu emuleerimise eesmärgil kirjutada kavatsen, kujutas endast siis järgmist:

2 pakki kiirnuudleid, soovitatavalt neid kollaseid pakendiga, mille nime ma ei oska kirjutada...
1 pakk kana püreesuppi, sellist saiakuubikutega... Kana püreesupis teadupoolest kana ei ole, nii et retsept sobib ka taimetoitlastele...
1/2 teelusikatäit oliiviõli, sellist ekstra süütut, jah see on siin puhtalt selle pärast, et retsepti peenemaks teha...
Paar näpuotsatäit sidrunipipart...

Mudi nuudlid pakendit avamata ära, kui puudub vastav oskus, siis las Anni õpetab, tal see käpas... Seejärel ava nuudlipakk ning eemalda maitseaine- ja õlipakikesed nuudlimassist... Eemalda maitseaine- ja õlipakikesed oma köögist või topi nad kraanikausi all asuvasse prügikasti, sest jah, 98% tõenäosusega asub see seal, ükskõik, kelle pool rooga parasjagu ei valmistata... Nüüd oled valmis asuma raske osa juurde, keeda üks ports vett, nii umbes 100 kraadini Celciuse järgi, õige temperatuur on väga oluline... Senikaua kuni vesi keema minemisega tegeleb, hangi endale üks kauss, selline keskmiste mõõtmetega, kuhu võib seejärel puistada kahe nuudlipaki väärtuses nuudlipuru ja pakisupi sisu... Ekstrasüütu oliiviõlitilk on järgmine, talle omakorda peaks järgnema sidrunipipralaks... Kui vesi valmis, siis saab selle saadud segule peale kallata, ettevaatlikult, tasa ja targu, et ei pritsiks või, et vett liiga palju ei saaks, nuudlid peavad olema kaetud, aga ideaalis peaksid nad enamiku vedelikust enda sisse tõmbama... Ja valmis ta ongi...

Head isu!

Paranormaalne puhkepäev on lähenemas...

Ma olen kuulnud, et on üks päev aastas, kus kõik kurjuse jõud, deemonid, vampiirid, zombied ja muud grotesksed peletised ronivad tagasi oma urgudesse, kääbastesse, haudadesse või mülgastesse ning võtavad aega veidi elu üle järgi mõelda ja puhata oma tavalisest väsitavast kuritegevusest... 31. oktoobril olevat igat sorti paranormaalne tegevus ennekuulmatu, sest see oleks lihtsalt liiga klišee, monstrumitel võib küll sageli olla puudu mõni jäse, südametunnistus, hing ja/või aju, aga mingit sorti eneseväärikus neil siiski on...

Jällegi on siis lähenemas minu meelistatuim mittekristlik kommertspüha, mida meie maal küll veel eriti au sees ei peeta, aga mine tea, ühel päeval võib ehk isegi juthuda selline pull, et ka maarjamaal hakatakse linna peal kostümeeritult ringi jooksma ja võhivõõrastelt ähvarduste abil maiustusi nuiama... Ja kuna õige halloweenikostüüm peaks teoorias olema suhteliselt hirmuäratav, siis pole välistatud, et kunagi võib tõepoolest näha küla pääl ringi kekslemas trobikonda jänesekostüümides tegelinskeid, kes kõik kommi kerjavad, või porgandit, või mida iganes nende hing ihaldab... Mul on igastahes kindel plaan eelmainitud püha juba see aasta kas või kuidagimoodigi pidada... Jänesekostüümi mul kahjuks pole, seega peab leppima vähem stiilsemate vahenditega... Mõttes mõlkus nimelt üks korralik õudukamaraton, no vähemalt ühe õuduka peaks ikka ära vaatama, mis tuletabki meelde, et just tõmbas mu arvutike ära sellise imelise filmikese nagu Vale Pööre 2, enne ülehomset seda siis vaatama ei hakka, sest see poleks sünnis, aga jah, see saab igal juhul jube olema...

Mõnele kõrvitsale peaks kah nuga andma...

Vanasti käisid inimesed šimpansidega kinos...

Enam need asjad nii ei käi... Täna evolutsiooni mehhanismustes räägiti, et inimesed ja šimpansid läksid 5,4 - 6,3 miljonit aastat tagasi lahku, päris pikk ja vaevaline lahkuminek oli väidetavalt, aga hea otsus minu meelest, tegu ei saanud just kõige elutervema suhtega olla...

Oh, täna sai üks padjasõda maha peetud, enne etendust, tore oli, nii etendus kui ka padjasõda... Pani mind jällegi endale silma neidsamuseid läätsi igatsema, neid tehislikke, mingid töntsid orgaanilised läätsed seal mul juba on, aga kehvad teised... Prillid olid ka garderoobis parasjagu kui mäsuks läks... Kuidas sa ikka inimesi padjaga loobid, kui sa päris täpselt ei näe, keda sa pillud... Eemale põikamine on kah ilma nägemismeeleta raskendatud...
Aga tead, see padjasõda ei olnud ikka päris see õige asi, esiteks toimus see vägagi avalikus kohas ja teiseks oli mängus ainult üks padi... Üks korralik padjasõda hõlmab n+1 patja, kus n on padjasõjas osalejate arv, kusjuures n on suurem kui või võrdne kolmega, äärmisel juhul kahega... Samas peab see õige padjasõda toimuma suletud uste taga, mitte et padjasõja juurde mingid nilbused kuuluks, ei, õige padjasõda on ikka sünnis, aga lihtsalt kõik peavad ennast piisavalt vabalt tundma ja pärast peab tekkima võimalikult kummaline tunne, kui n=2, siis võib asi ka tõepoolest natsa nilbe olla tegelt, aga see on juba hoopis teine jutt... Pärast korralikku padjasõda peaksid peast läbi käima järgmised mõtted: "Oot, mida me just tegime?"; "Emm, sai vist natsa üle pingutatud..."; "Mina enam ei joo!"; "Sai alles püherdatud!" jne... Piinlik vaikus sobib ka ideaalseks helisaateks pärast padjasõja lõppu...

Keegi võib su iga hetk ära süüa...

Vähemalt filmides on see oht olemas... Ameerika kolkalinnakesed ja metsasalud on väidetavalt kannibale täis... Kannibalismus vohab...

Tuleb välja, et on olemas selline film nagu Vale Pööre 2 (Wrong Turn 2: Dead End, toim.)!!! Oh issand, kas esimene osa polnud juba piisavalt jube? Emm... "Jube" siis halvas mõttes, sest teoorias on nagu tegu õudukaga ja needsamused horrorfilmid peakski ju keskmisest natsa jubedamad olema, aga see film oli lihtsalt hale, esimene osa siis... Käesolevaga teen endale väikese üleskirjutuse, et selle filmi järje tõmbamine ja vaatamine (ja põhjalik mõnitamine) meelest ei läheks... Poleks ma täna enne etendust Markusega õudusfilmidest rääkima sattunud, poleks vist nii pea teada saanud, et selline üllitis päevavalgust näinud on... Respekt! Neid inimesi tuleb austada, kellega on võimalik vestelda õudusfilmide nadist tasemest... Etendus ise läks kah täna kuidagi paremini ku eile, publik oli mõnus ja nalja sai rohkem...

Over and out...

Jääkarud on tehniliselt roomajad...

Ma olen näinud kuidas nad Discovery Channel´i, National Geographic´u ja Animal Planet´i saadetes vahepeal natukene jää peal hülgele külje alla pugemise eesmärgil roomamist harrastavad... Täits tõsi, ma vannun...

Millest ma tegelt tahtsin rääkida oli see, et täna oli ka tore päev, pelmeeni sai... Pelmeenid on teadupoolest ju jumalate toit, mitte selle kristlikku äbariku oma, vaid nende vanakreeka omade oma, kahju, et nad nüüdseks juba välja surnud on, lõbusaid lugusid on nende kohta kuulda olnud... Tõelised peoloomad...
Ühtlasi olen õnnelik, sest iga päevaga saan üha rohkem aru, mida Struwe tänava rahvas räägib, praeguseks hetkeks olen omandanud osalise ülevaate erinevatest nimisõnadest, mis nende vestlustes figureerivad... Näiteks, on mul juba natsa aimu sellest, mida nad mõtlevad, kui nad kasutavad väljendeid "uba" või "juurikas"...

Lõpul on algus ja see on juba läbi saamas...

Nii, kõige esimeses postituses sai ära mainitud küülikute kuri maailmavallutusplaan, aga ma siin praegu hakkasin mõtlema, et tegu pole vist enam mingisuguse plaaniga, vaid asi on juba tehtud, jänesed on maailma üle kontrolli saavutanud ja tuleb nentida, et me oleme juba päris ammusest ajast nende käpa all olnud... Okei, vaatame asjale selle nurga alt, et kes maailma enne küülikuid valitses? Noh, ainukene loogiline vastus oleks, et kes see muu kui jumal teda ikka valitses, nii mõnigi religioon kinnitab seda väidet, eriti kristlus... Jänesed on aga peaaegu igas aspektis taevasest isast üle, viimasel ajal on nad ta eriti korralikult seljatanud... Siin on lihtne selgitav nimekiri, ehk siis:

JÄNESED ON JUMALAST VÕIMSAMAD, SEST...

1) Jumala olemasolus kahtlevad paljud, kuid peaaegu kõik on veendunud, et jänesed on olemas...
2) Chuck Norris jänestega tüli ei nori! Jumalaga on tal seevastu pidevalt mingi kana kitkuda või räim rookida või kährik kohitseda või vombat vahatada... Olete ju lugenud neid kilde küll... Ahjaa, ma leian, et fraas "meil/neil/teil/mul on sinuga üks kana kitkuda" on kuidagi nõmedaks muutunud, peaks midagi uut asemele võtma, valik on teie, kuigi ma kaldun sinna vombati vahatamise poole...
3) Varasemalt kristlikud pühad on asendatud küülikukummardamisega... Lihavõtted olid vanasti nagu natukenegi Jeesuse sünni-, surma- ja taassünnilooga seotud, aga nüüd on tegu lihtsalt pühaga, kus kõik, isegi väiksed lapsed maast-madalast kummardavad küülikute šokolaadist puuslikke ja ikoone... Lihtsalt jube! Aga muide, siit tuleb ka see välja, et nad vist kasutavad tibusid oma minionitena... Igal kurigeniaalsel ülemrassil on ju vaja oma orjastatud rassimassi...
4) Jumala käest ainult nõutakse kogu aeg midagi... Jumal tee seda ja Jumal tee toda! Jänestelt ei oota keegi midagi... Neid pigem lausa poputatakse, ümmardatakse koguni... Teeme selle punkti selgemaks väikese loetelusisese loeteluga, elate üle vast nii suure hulga loetelusid, aga jah, selline see elu juba on, selline loeteluline...

• God, please shoot me!
• Oh, dear lord, let me get out of this alive...
• God save us all...
• God bless!

• Hei, jänku, sa porgandit tahad?
• Väikest kapsalehekest ehk?
• Heina! Jänku, mul on sulle värsket heina!!!
• Oh, kuule jänenen, las ma koristan need pabulakesed sul sealt ära...
  

5) Tänapäeval ei ole jumalal enam kohta laste kasvatamises, jänkumuinasjutud on seeeest lastetoas vägagi kuum kaup, juba varasest noorusest puutume kokku küülikute ülemvõimu alatu propagandaga... Need nunnud muinasjuturaamatud, mis sageli püüavad pilku oma karvaste kaante ja nunnude tegelinskitega, võrduvad tegelikult nende Leninit ülistavate üllitistega, mida nõukogude kirjanikud pidid üllitama...
6) Jäneseid on lihtsalt arvuliselt rohkem, ja tead mis? Neid tuleb muudkui juurde... Jumal seevastu eriti nagu ei sigi, noh oli see kamm Neitsi Maarjaga, aga peale seda pole vanamees eriti nagu näitsikutega sehkendada... Vähemalt meie andmetel... Üks on igastahes kindel, tema perre pole rohkem lapsi sündinud, me muidu oleks midagi kuulnud ju... Ahh, kahju, et tal see esimene (ja siiani ainukene) vasikas aia taha läks...
7) Pidevalt tehakse nimekirju, et näidata seda, et Jumal on kellesti või millestki kehvem, kas või siis sellest eelmainitud Chuck Norrisest... Jäneste kohta pole keegi veel sellist nimekirja julgenud koostada, ehk pole see ültsegi võimalik, sest jah, neil eriti nõrkusi nagu ei ole...

Kui asi nüüd kokku võtta, siis jah, jäneste ülevõim on ilmselge, jumalast asja pole ja häbi meile, kes me sellele kohe pihta ei saanud... Maailm on neil kenasti enda käpa alla saadud, esimene faas nende plaanist on läbi saamas, mida nad edasi plaanivad, seda näitab ainult aeg... Ehk on oodata mõnd apokalüptilist kataklüsmi, kes teab... Kui midagi selgub, annan teada... Senikaua, pidage vastu! Kui Hitleri ja muude despootlike türannide hirmuvalitsuse suutis inimrass üle elada, siis vahest prevaleerime ka küülikute raudse rusika haardes...

Kui ma oleks jalanõu, siis milline?

Tuhvel vist...
Heh, selgus, et sellel blogil võib veel nii mõnigi funktsioon olla/tulla, nimelt mul koitis, et teda saab kasutada omalaadse päevikuna, et kõik meeldivalt veedetud päevad meelest ei läheks... Muidu lähevad kõik toredad päevad meelest ja mälusoppi jäävad ainult need nadid, mu mälu kipub negatiivset kuidagi paremini talletama...
Igastahes, jah, tänane päev oli vägagi meeldiv, 10st pallist saaks ta ehk koguni 4, ja ta saab siin ka kohe detailselt dokumenteeritud...
Päev algas suhteliselt meeldivalt, nimelt leidsin esimeses loengus, milleks oli siis organismuste mitmekesisus, ühe toreda sõna, mida pole elu jooksul piisavalt ohtralt kasutada saanud... Seda viga annab veel õnneks parandada! Prevaleerima, voh, siuhkene änksa sõna... Ma ei saa sinna midagi parata, mulle lihtsalt meeldivad võõrsõnad, isegi siis, kui ma neid absoluutselt kirjutada ja hääldada või vahel isegi kokku veerida ei suuda... Ahjaa, päeva alguse tegi see ka mõnusaks, et sai ikka üks korralik unesuutäis haugatud, magasin kella 11ni...
Teine loeng, ehk siis evolutsiooni mehhanismused oli ka igati positiivne, vaatamata sellele, et õppejõul on käpas selline kaduv kunst nagu monotoonsus ja egas ta vist ise kah seal ruumis eriti viibida ei tahtnud... Aga ega sellest polnud midagi, eks see loeng oligi rohkem nagu taustaks, tegelikult kujutab see loeng endast võimalust joonistada mitmesuguseid mutante konpektiserva ja/või rääkida Silveriga eksistentsiaalsetel teemadel, täna sai näiteks pastakaga üks zombie paberile manatud ning universumi, aine ja elu olemust lahatud... Zombie rändas hiljem Kirkele, sest need libasurnud, raiped, hoiavad ikka kokku ju, ühistel huvidel on hämmastav siduv jõud, antud juhul on siis see ühendav asjaolu ajunälg, tuntud ka hallollusehimu nime all...
Nii, ja pärast esimest kahte loengut tuli kolmas loeng, päeva nael, see, mida sai juba ammu oodatud - kõrgemas matemaatikas oli nimelt kontrolltöö... Täitsa lõbus oli, ehk ei läinud ka kõige kehvemini, heal juhul võiks isegi sellise hinde saada, millele vastav täht seostub mingit sorti hepatiidiga...
Pärast loengut kohe Genialistide klubisse ja lavale, neli etendust on nüüd selja taga, viis tükki jääb veel... Täna me väikestviisi sakkisime, ei kukkunud kuidagi eriti hästi välja või ehk oli publik natsa uimane, aga pole hullu, aega on veel paremini kah mängida... Täna sadas laval lund vähemalt!!! Ehk siis, jah, rekvisiidiks olnud hundinui leidis oma otsa ja seda soppa olid kõik kohad täis... Kirke ja Katu käisid vaatamas, see oli tore, muidugi, kas see ka neile tore oli, see on iseasi, ma nimelt kuulsin, et kiišud ja jänesed olevat neid ahistanud, Kirkel oli pärast terve pluus jänesekarvu täis... Vahest nad ei saanud lapsepõlvetraumat, loodame...
Pärast etendust tiriti mind kohe koogile, Struwe kommuunis pidi nimelt kooki saama, ega sai kah, täitsa hää kook oli kah kusjuures, vaatamata sellele, et meisterkokkadeks oli lennuakadeemia omad, täpsemalt siis Taivo ja Tanel (nimesid me siin endiselt ei muuda, toim.), kummaline lausa, kui palju tulevasi lennukimehhaanikuid Struwe tänaval teretulnud on, aga ei kurda, seltsis on ikka segasem, isegi füüsikutega on saanud toredalt aega veeta, jah, isegi füüsikutega...
Kitumisrubriik: Katu tegi haiget! Aga, jah, heas mõttes, elab üle, tuleb lihtsalt meelde jätta, et naiskorvpalluritega ei maksa tüli norida, saad veel kere pääle kah... Sellest eksiarvamusest sain kah lahti, et ma kõdi ei karda... Kui Kirke ja Katu ribisid lugema hakkavad, siis värisevad ka kõige kõdikartmatumad... Ehk, siis mu kõdikartmatuse eranditetabelike sisaldab nüüdsest kolme nime... Muidu ma kõdi ei karda, aga seda, mida Monna, Kirke ja Katu kõdiks peavad, seda ma kardan küll, jah mitte vähe...
Imagot sai kah üks ring mängitud, see on endiselt üks väga vasakule seltskondlik lauamäng, tore ajaviide, kuid hakkavad ilmnema esimesed tüdimusnähud, kõik küsimused on vähemalt kaks-kolm korda läbi mängitud, peaks äkki ise uusi juurde mõtlema... Näiteks:

Kujuta ette, et ... oleks enesetapumeetod, siis milline?
1) röster kaisus mullivanni hüppamine...
2) enda unearteri läbi närimine...
3) pirokunni territooriumil taara kogumine...
4) kahe liitri domestose kurgust alla kummutamine...
5) veeninüsimine roostes okastraadijupiga...
6) getos neegrite mõnitamine...

Jap, selle peale tuleb veel mõelda...

Blogigenees!!!

See oli üks igav pühapäevane õhtupoolik, kui Meelis ütles: "Saagu blogi!"Ja blogi saigi... Tuleb välja, et internetiavarustes on jumala mängimine kuradi kerge, natukene isegi liiga kerge, võib igasuguste lollustega hakkama saada... Võib mingi blogi kokku keerata või juuduubeldada mõne toreda teeme ise kodus lõhkeaineid ja/või püssirohtu tüüpi video, võib isegi hankida mingi Texase osariigi kolkalinnakese katoliikliku koguduse preestripaberid, aga jah, see on juba üks teine jutt, käesolev lollus on see eelmainitud blogigenees ju...
Igastahes, jah, jällegi on sündinud üks blogi... Neid tuleb viimasel ajal nagu seeni, täpsemalt pilvikuid, pärast vihma, aga pole hullu, toredad asjad teised, mitte pilvikud, vaid blogid, kuigi tegelt pilvikutel pole kah midagi viga, vahvad loomad teised...
Blogi sai alguse paarist väga lihtsast mõtteeosest:
1) On ju tore omada kohta, kus oma grafomaaniat leevendada...
2) Siin saab paljastada küülikute vandenõu maailm üle võtta... Emm, sellest mõnes hilisemas postituses, senikaua olge ettevaatlikud ja hoiduge eemale metsades, lemmikloomapoodidest ja inimestest, kes arvavad, et küülikud on nende lemmikloomad - tegelt on lood vastupidised...
3) Kõigil lahedatel inimestel on blogi olemas - ma tahan ka hulka kuuluda... Egas ma ei saa ju ainukene tegelinski fantastilisest nelikust olla, kellel oma blogi pole, ennekuulmatu!!! Ehk siis jah, on küll tore oma sõprade blogist aeg-ajalt oma nime leida, aga poole toredam on samaga vastata... Alustame, siis kohe peipäkkiga - Anni, Kirke ja Silver (nimed ei ole muudetud, toim.), võtke teatavaks, et see on teie süü, et ma sellise blogimeelsusega hakkama sain...
Nii, blogi sünnilugu ja tematagune motiivibukett on nüüd lahatud, egas siis enam midagi, tänaseks unemaale... Lõbutsege!