Sisutuse epitoom...

Temporaalne delokalisatsioon...

Ma vihkan veebruari... Veebruarid on nõmedad... Mis kuradi pärast seal nii vähe päevi peab olema? Mitte ei saa aru... Ainult 28 (noh, vahel 29, toim.) tükki, nõme, lihtsalt nõme... Okei, mis mind praegu ärritab on see, et ma oleks peaaegu oma eesmärgi iga kuu 8 blogipostitust teha nurjanud tänu sellele, et ma pole endale endiselt suutnud korralikku ajataju kasvatada... Ma olin nimelt täiesti veendunud, et selles kuus on veel päris mitu päeva tulemas, aga ei, veebruarid on salakavalad...

Õnneks on veebiruumis aja mõiste suhteline ja vaatamata sellele, et kell on kaks märtsikuus, lähevad kõik mu blogipostitused veel mõnda aega veebruari patta... Minu teooria on see, et universumile ei meeldi ka see kohutav süsteemitus ja ekstensiivne (mu lemmikvõõrsõna, tuleb välja, ma kasutan seda keskmiselt neli korda päevas ja haruharva õiges kontekstis, toim.) entroopia, mida ta hõlmab, käib talle endale ka pinda ja ta otsustas, et teeb mulle selle väikese heateo ja lubab mul säilitada mulle meelepärast ja organiseeritud blogihaldust...

Ehk siis jah, universum on kuri, aga õnneks ta on pedantlikult kuri! Tavaliselt tähendab see seda, et ta ei maga maha ühtegi võimalust, et inimesetele käru keerata, aga tundub, et talle meeldivad kindla struktuuriga pinnapealsed ja sisutud blogid...

Õlu teeb viisakaks...

Väidetavalt pidi akdeemiline organisatsioon koolitama tudengihakatisest härrasmehe, aga kui kasvatusmeetodiks on ainult õlu, siis ma pole päris kindel, et see eesmärk neil väga täidetud saab...

Ma olen mitu korda pidanud tõdema, et ma ei tea ühtegi Meelist peale enda, aga tänu eilsele õhtule on see tõdemus oma aja ära elanud, nimelt sain eile endale ühe meelistuttava... Eilne õhtu oli üleüldsegi väga viljakas ühekordsete sõprade pakkuja... Kõige põnevamad hetkelised sõbrad olid vaieldamatult Meelis ja Silver (Kellukesesõber kusjuures, toim.), kuid ka mõned Kristjanid tundusid olevat enam-vähem normaalsed tüübid...

Eile sai siis käidud sellisel üritusel nagu korporatsioon Vironia kevadisel külalisõhtul... Kuna igasugune korporatsioonielu on mu põhimõttekogumiga ranges vastuolus, siis ma seda just väga meeldiva õhtu alla lahterdada ei saaks, aga õnneks polnud asi kõige kohutavam...
Margo langes juba sügisel peapesu ohvriks ja liitus pea kohe pärast ülikooli sattumist, aga seda oligi arvata, et kui peaks eksisteerima kultus, mis kummardab õlut, siis tema on käpp... Verivärske liikmena leidis ta, et see on tema püha kohus ka mulle peapesu teha ning liituma veenda, aga jah, see tal nüüd küll ei õnnestu, aga las tüüp proovib veel...
Muidugi, külalisõhtule õnnestus tal mind veenda tulema, kaks korda isegi, sest motiveerituna ülevoolavast igavusest lahkusin ma esmakordselt umbes kella ühe paiku (pärast kolme õlut, toim.), kuid naasin umbes 20 minuti pärast (telefonid on saatanast, toim.), aga liituma ei suuda mind miski veenda...

Ma näriks endal unearteri läbi, kui ma peaks seal aktiivselt kohal käima hakkama ja paar õhtut nädalas selles seltskonnas mööda saatma (ning massiliselt õlut kaanima, toim.), ütleme nii, et eriti kellegagi rääkida ei olnud, ainult mõne teise külalisega sai vesteldud...
Näiteks Silveri, Kristjani ja Sveniga (gümnaasiumiaegne klassikaaslane, keskkonnatehnoloog, toim.), kes leidis, et tegu on äärmiselt sürri situatsiooniga, sest ta poleks kunagi suutnud ette arvata, et ta mingil õhtul istub minuga korporatsiooni õllalauas ja puhub juttu...

Õhtu tipphetk oli minu jaoks see, kui mul avanes ligipääs Kellukesele, oi, Kellukest ikka sai seal kaanitud küll... Tasuta Kelluke, nämma... See tähendab, minu jaoks tasuta, sest ma sain nagu aru, et õlu oli täitsa tasuta, aga muud joogid ja snäkid lähevad alati mingi liikme arve peale või midagi sellist... Õlu oli kõigile joomiseks, Kelluke oli ainult mulle, sest mul oli köögitoimkonnas tutvusi... Muidugi, ega keegi eriti vist ei olnudki huvitatud... Peale Silveri muidugi...

Hommikul kell seitse jõudsin koju, päris masendav, aga mul lihtsalt ei lubatud lahkuda... Kõige pealt läksin ma ise ära, aga kutsuti tagasi... Siis ma üritasin lahkuda siis, kui Sven oma sõpradega Annelinna poole lahkus, aga ei, mul ikka koju minna ei lubaks... Siis ma üritasin siis lahkuda, kui Silver oma sõpradega lahkus, eip, no can do... Lõpuks sain alles siis koju, kui Margol olid kõik rebasekohustused täidetud...

Nii, ega sel postitusel mingit mõttet tegelt ei ole, lihtsalt panin paar mälestust eilsest endale siia tallele...

Kaksteistsõrmiksoole hääl...

Südame häälest räägitakse kogu aeg igasugustes filmides ja imalates romaanides, aga mitte ei saa aru miks keegi kunagi teiste elundite vokaalsete võimete peale ei mõtle... Teoorias on seedeelundid ju hoopis häälekamad... Ja kõvasti musikaalsemad ka, vanasti oli iga teine pill mõnest seedeelundist treitud...

Nagu näha, siis mul pole siia midagi asjalikku kirjutada, aga millal see mind varem takistanud on... Hetkel on käsil ühe megapika nädalavahetuse viimane õhtukesekene ja peab mainima, et mitte midagi asjalikku ei õnnestunud korda saata ja midagi väga mainimisväärset pole... Ainukene tore asi selle puhkeseisaku juures oli see, et sai palju veebipõhiseid vestlusi läbi viidud vanade ja vähem vanade tuttavatega, tore vaheldus, ma tavaliselt eriti tihti sellisesse saatanlikku kohta nagu MSN (Masohhistide Sotsiaalne Narkootikum, toim.) just ei satu... Aga enam-vähem tore oli, kunagi uuesti... Päris mitmeks õhtuks ja ka üheks hommikupoolikus said plaanid tehtud ehk saab siia nendest siis kirjutada ka...

Näiteks Kadriga sai mõeldud, et võiks aliaseõhtu teha koos Mare ja Kaiga, sellise nagu meil vanasti toimusid... Rullbiskviidi ja mustasõstramorsiga... Kadri pidi Maret töötlema, sest too raibe muudkui õpib ja tuleb välja, et erinevat sorti keemiad on talle tähtsamad kui alias... Mitte ei mõista... Keemikud... Oehh...

Tasuta hallukad...

Unenäod on ju põhimõtteliselt hallukad, aga sa ei pea midagi tarbima ja enda tervist rikkuma, lithsalt sule silmad ja näed, kuidas Une-Mati segast paneb...

Viimased kolm päeva, või noh, õigemini viimased kolm ööd, on olnud vägagi produktiivsed sürride unenägude vallas... Iga jumala päev on vähemalt üks unenägu olnud, mis otse loomulikult on olnud äärmiselt kiiksuga, üks päev oli koguni 4-5 unenägu järjest, kahju, et ma päris kõiki ei mäleta, mäletan ainult seda, et neid nägin... Mõnda mäletan kah...

Ühes unenäos oli tegu ühe toreda õhtusaunaga Räpinamaal, ainult, et tegu polnud teps mitte tavalise saunaõhtuga, vaid sellisega, kus saun oli ekstrakuum ja kõigil olid riided seljas (Tundub, et ma alateadlikult tsenseerin oma unenägusid, toim.) ning mõni leidis lausa, et peaks kuuma teed kah keetma rüüpamiseks...

Teises unenäos õnnestus mul ühe supilinna puitarhitektuuri hiilgava näitehäärberi aias kaevates komistada ühe toreda eluka peale, mis meenutas sajajalgset, ainult et tal oli kahtlaselt vähe jalgu, nii umbes kümme... Loomake sibas minema ja mina läksin tuppa, antud juhul siis sinna häärberisse, mis meenutas kohe väga neid õudusfilmide maju, mis on suured, mahajäetud ja asuvad kusagil linna servas, tavaliselt künka otsas, ning millel on suur metsistunud aed... Tuppa minek polnud vist nii hea mõte, sest seal oli üks politseimundriga meesterahvas inimesi puremas parasjagu, väga kahtlane... Mina jäin ellu, olles kusagil kõrge korruse toas varjus, aga seda ei saa öelda nii mõnegi mu tuttava kohta, kes said allkorrusel enda luude peale kenad hambajäljed...

Ja pagan, ma alles ärkasin ja siin seda postitust alustades oli mul veel üks värske unenägu meeles, aga nüüd lihtsalt ei tule meelde, pole midagi teha, peab kahe näiteunega piirduma... Kurb, mul on tunne, et too tänane oli eriti sürr...

Heh, nüüd peaks mõnda loengusse ka ronima, mul pidi teoorias pikk päev olema, loengud kella kaheksast kella kaheksani, aga hetkel tundub, et maksimaalselt on nüüd võimalik saavutada loenguplaan kella kahest kella kaheksani...

Ekstreemesmaspäevlus...

Eilne esmaspäev oli üks väga ekstensiivselt ekstreemne esmaspäev, algasid mõned uued ja eriti ekstreemsed õppeained nagu biokeemia ja -füüsika ning eile sai ekstreemspordiga ka tegeletud... Sellise toreda ekstreemspordiga nagu jooksmine... Kui te arvate, et tegu ei ole ekstreemspordiga, siis te eksite suuresti, tegu oli, vähemalt antud juhul, ekstreemse ekstreemspordiga... Nimelt sai joostud pimedas... Joostud sai maantee servades ning mingi olluse peal, mida peab vist kiilasjääks defineerima, libe ta igatahes oli, aga me pidasime vapralt vastu...

Mõte sai alguse sellest, et Annil (Anni Saarma, mitte Anni Aasa, olen mitmeannipidaja, toim.) tuli spontaansushoog vist peale, ning ega mul spontaansused meeldivad, saigi jooksma mindud ja vestlusteemad tulid ka toredad, rääkisime otseloomulikult kõigest ülikooliga seonduvast, aga ekstensiivselt sai kaetud ka armide ja kehavigastuste teema... Annil on ikka mehiseid vigastusi olnud, respekt...

No pain, no gain...

Taaskäitlemine elukardetav...

Tuleb välja, et vähem arenenud infrastruktuuriga maades on mingid seadused, mis kategooriliselt keelavad tegeleda taaskäitlemise ja ümbertöötlemisega, sest alles hiljuti vahistati üks tüüp selle eest, et ta tegi vanast kasutust sodist midagi uut ja kasulikku, täpsemalt tegi ta seepi... Seep on ju ikkagi tsiviliseeritud ühiskonna alustala... Tal on nüüd vist isegi mingi võimalus endale surmanuhtlus kaela saada, mitte ei mõista, hea ja andekas inimene minu meelest, tõsine ökonaut...

Ahjaa, te vist ei tea, mis loost ma räägin... Kui teate, palju õnne, te olete laia silmaringiga haritud inimesed, kes kahjuks raiskavad oma aega uudiseid kuulates, kui ei, siis palju õnne, te olete intelligentsed inimesed, kes teavad, et ennast laias maailmas toimuvaga kursis hoida pole mingit mõttet... Igatahes, ükspäev oli lehes selline artikkel:



Okei, jah, tüüp keetis laipu, eriti eetiline just ei ole, aga muidu oleks nad ju lihtsalt kuhugile sohu visatud ning seal ikka väetist vaja pole... Ja tegelt on see pealkiri väga eksitav, tüüp ei keetnud laipadest seepi, ta hoopis lagundas neid seebikiviga, mis annab veega koos väga tugeva aluselise kemodestruendi, ainult hambad jäävad alles, mingit seepi tegelt protsessi käigus ei teki... Kahjuks, sest siis see oleks tegelik taaskäitlemine, aga praegugi ei saa ma aru, mis ta valesti tegi, ta funktsioneeris ju omalaadse sanitarina, vangi tuleks need tüübid panna, kes need laibad tekitasid, minu meelest vähemalt...

Eetika on ülehinnatud, inimesed võiks ikka praktilisemalt mõelda, rasvaimukliinikujääkidest võiks vähemalt seepi teha... Hmm, äkki oligi selle tüübi näol tegu Paberi tänava seebikompanii töölisega?

Segmenteeritud amatöörremondist...

Päris mitmel vaheaja äripäeval sai siis vennaga jätkata oma segmenteeritud amatöörremonti ühes imeilusas supilinna häärberis ning peab mainima, et asi eriti ei edene, kui me samas tempos jätkame, siis saab asi valmis selleks ajaks, kui peaks uuesti remonti tegema hakkama...

Igatahes, päris ilma edusammuteta see üritus ikka ka pole, näiteks said ahjud endale uued tahmatopid, vähemalt ehituspood nimetab neid plekkluugikesi ahju seinas niimoodi... Ise mätsisin, täitsa uhke tunne... Minust võib veel niimoodi pottsepp saada, muid ahjuparandus töid olen ka teinud seal juba päris mitme saamata jääva tunni- ja/või päevapalga ulatuses...

Vaheaja raames on saanud ka muid asju teha, kuigi vähe... Teha, tõmmata ja isegi visata, jah, sai läbutatud, mainiks lihtsalt selle ära, et üks päev sai koguni inimkonnale heategu tehtud ja kaks pudelit viina ära hävitatud Anni ja Silveriga... Nüüd jääb alaealistel nolkidel ja vägivaldsetel abikaasat ja lapsi peksvatel stressis perekonnapeadel kaks pudelit joomata, äkki päästis meie joomisaktsioon lausa mõne inimelugi... Loodame, sest muud rahuldust ma sellest vodkalaksust ei saanud, ma suht jälestan viina...

Veel mõned mainimisväärsused:

• Jaapani filmid on väga... Emm... Omapärased...
  
• Kuubikukujulises valgustatud seintega ruumis üles ärgates, tasuks paanikasse sattuda, sealt elusalt te sealt ei pääse...
• Vanasti laoti ahjud kuivatatud leivakäärudest ja mördiks kasutati riivsaia ning muna segu, vähemalt nii tundub, kui pead supilinna küttesüsteeme lappima...
• Nuudlid on head...
• Ka kokteili juues kulub pealevõtukas marjaks ära...
• Nuudlid on ideaalne joomingutoit, nuudlid ja küpsised...
• Küpsised on head... Eriti rosinaküpsised või siis need Soomemaised täpilsed küpsised, mis väidetavalt neegripisaraid sisaldavad...
• Talvevaheaja plaanide nimekirjast on kolm tükki täidetud, kahjuks rohkem vist neid täita ei saa...