Mind nii väga kummitab üks seninägemata asi... Juba lapsestsaati kummitab see ikka nägemata asi, et mis juhtub siis, kui kinos üks korralik kokauputus teha... See muidugi ka, et milline näeb välja ühe viieaastase orava luukere, aga see on juba hoopis teine jutt...
Kui Kirke ütles mulle, et davai, ta on nüüd rikas ja me läheme temaga koos kinno vaatama filmi, mille nimeks "Julie ja Julia", siis oli mu esimene reaktsioon: "Issand jumal, lesbiliste sugemetega romantiline komöödia!" Okei, jah, esialgu ma arvasin tegelt, et ühe puhul nendest kahest on tegu prantsuse tüübiga, sest noh, neil on vahel plikanimed (E. Marie Remarque oli mees, toim.), aga olles saanud teada, et mõlemad naisterahvad on, siirdusin kohe tolle ehmatunud reaktsiooni juurde... See on siinkohal märkimisväärne puhtalt sellepärast, et vennaraas reageeris täpselt sama moodi nagu mina, kui ta sellest filmist kuulis...
Film rääkis lõppkokkuvõttes hoopistükis toidublogide ja kokaraamatute kirjutamise säravatest telgitagustest, mis just kuigi säravad polnud, aga kuradi palju häid toite paisati küll ekraanile, et söögiisu peale ajada... Ma olin oma istme külge praktiliselt liimitud! Enamasti sellepärast, et Coca-Cola kipub kuivades küllaltki kleepuv olema, aga ega film oli ka parasjagu hea...
Järgmine kord kui Kirxiga kinno läheme, siis proovime ära, mis juhtub siis, kui kinopõrandat fanataga leotada... Mind juba täitsa huvitab see, milline karastusjook omab kõige rohkem liimainelist potentsiaali... Pealegi, on neil seal Ekraanis nii toredad töötajad, keda saali moppi käsitsema kutsuda on lausa lust ja lillepidu...
Meelespea nr. 1. : Kinos olles proovi alati midagi uut ja suhtle vabalt isikutega, kelle koha peal sa istud või kes peavad sinu tagant koristama...
Monday, September 28, 2009
Naljanurk I...
Nii, kuna ma ei oska siia selle kuu alla enam midagi kirjutada, siis tuleb siia paras ports fillernalju... Irooniline on see, et veebilehekülg, kust need killud välja kaevandatud on, väidab, et need on lühikesed naljad... Yeah... Kummaline on ka see, et nende meelest parimad naljad on usuteemalised, mitte just kõik, osad on ka nilbed...
***
A guy dies and is sent to hell. Extremely frightened because of that, he is very surprised when he arrives; beach, palm trees, sun is shining, happy people around in shorts and bikinis. Behind the next corner there are people eating great food and there's some cool music playing.
After some time of wondering, a man in an expensive suit approaches him and says: "Hi, you must be the new one. Welcome to hell, I'm the devil. As you're gonna spend eternity here, make yourself comfortable and have a drink. If anything bothers you, always feel free to ask me."
The guy still doesn't really understand what's going on, this is not what he expected. But finally he decides to inspect the area. Everywhere he goes, there are people laughing and having a great time, there's games, party and fun all around. Then he arrives at a steep cliff that divides the paradise hell from an area underneath, and there is hell as we know it: demons torturing the doomed, there's fire and the smell of brimstone.
Shocked, he runs to the devil and says "Devil, how can that be? Here, we have the sweet eternity and down there people are tortured and burned! How can that be?!"
The devil laughs and says "Oh, that. That's the Catholics - they want it that way."
***
A man, who smelled like a distillery, flopped down on a subway seat next to a priest. The man's tie was stained, his face was plastered with red lipstick, and a half-empty bottle of gin was sticking out of his torn coat pocket. He opened his newspaper and
began reading.
After a few minutes the disheveled man turned to the priest and said, "Say, Father, what causes arthritis?"
"Mister, it's caused by loose living, being with cheap wicked women, too much alcohol, and a contempt for your fellow man."
"Well, I'll be damned," the drunk muttered, returning to his paper.
The priest, thinking about what he had said, nudged the man and apologized.
"I'm very sorry, I didn't mean to come on so strong. How long have you had arthritis?"
"I don't have it, Father. I was just reading that the Pope does."
***
Mary Clancy goes up to Father O'Grady after his Sunday morning service, and she's in tears. He says, "So what's bothering you, dear?"
She says, "Oh, Father, I've got terrible news. My husband passed away last night."
The priest says, "Oh, Mary, that's terrible! Tell me, Mary, did he have any last requests?"
She says, "That he did, Father..."
The priest says, "What did he ask, Mary?"
She says, "He said, "Please, Mary, put down that damn gun...""
***
A man is out walking in New York when he sees a girl being savaged by a fierce dog. He fights off the dog by beating about the head with a stick and saves the girl's life.
The girl's mother rushes over to him: "Thank you, thank you, you are a hero, tomorrow all the newspapers will have headlines about Brave New Yorker Saves the Life of Young Girl"
"But I'm not a New Yorker," the man says.
"Oh, then it will say in all the newspapers Brave American Saves Life of Young Girl," says the mother.
"But I'm not an American," the man says.
"What are you then?" asks the mother.
"I'm an Iranian," the man says.
The next day he sees the newspaper headlines:
Islamic Extremist Kills American Dog.
***
***
A guy dies and is sent to hell. Extremely frightened because of that, he is very surprised when he arrives; beach, palm trees, sun is shining, happy people around in shorts and bikinis. Behind the next corner there are people eating great food and there's some cool music playing.
After some time of wondering, a man in an expensive suit approaches him and says: "Hi, you must be the new one. Welcome to hell, I'm the devil. As you're gonna spend eternity here, make yourself comfortable and have a drink. If anything bothers you, always feel free to ask me."
The guy still doesn't really understand what's going on, this is not what he expected. But finally he decides to inspect the area. Everywhere he goes, there are people laughing and having a great time, there's games, party and fun all around. Then he arrives at a steep cliff that divides the paradise hell from an area underneath, and there is hell as we know it: demons torturing the doomed, there's fire and the smell of brimstone.
Shocked, he runs to the devil and says "Devil, how can that be? Here, we have the sweet eternity and down there people are tortured and burned! How can that be?!"
The devil laughs and says "Oh, that. That's the Catholics - they want it that way."
***
A man, who smelled like a distillery, flopped down on a subway seat next to a priest. The man's tie was stained, his face was plastered with red lipstick, and a half-empty bottle of gin was sticking out of his torn coat pocket. He opened his newspaper and
began reading.
After a few minutes the disheveled man turned to the priest and said, "Say, Father, what causes arthritis?"
"Mister, it's caused by loose living, being with cheap wicked women, too much alcohol, and a contempt for your fellow man."
"Well, I'll be damned," the drunk muttered, returning to his paper.
The priest, thinking about what he had said, nudged the man and apologized.
"I'm very sorry, I didn't mean to come on so strong. How long have you had arthritis?"
"I don't have it, Father. I was just reading that the Pope does."
***
Mary Clancy goes up to Father O'Grady after his Sunday morning service, and she's in tears. He says, "So what's bothering you, dear?"
She says, "Oh, Father, I've got terrible news. My husband passed away last night."
The priest says, "Oh, Mary, that's terrible! Tell me, Mary, did he have any last requests?"
She says, "That he did, Father..."
The priest says, "What did he ask, Mary?"
She says, "He said, "Please, Mary, put down that damn gun...""
***
A man is out walking in New York when he sees a girl being savaged by a fierce dog. He fights off the dog by beating about the head with a stick and saves the girl's life.
The girl's mother rushes over to him: "Thank you, thank you, you are a hero, tomorrow all the newspapers will have headlines about Brave New Yorker Saves the Life of Young Girl"
"But I'm not a New Yorker," the man says.
"Oh, then it will say in all the newspapers Brave American Saves Life of Young Girl," says the mother.
"But I'm not an American," the man says.
"What are you then?" asks the mother.
"I'm an Iranian," the man says.
The next day he sees the newspaper headlines:
Islamic Extremist Kills American Dog.
***
Pipar sobib kõigega...
Neljapäeval sai pärast üliväsitavat biokeemia praktikumi siirduda Anni poole, et rüübata mõni lonks kosutavat lahustuvat kohvi ning mugida natukene tatraputru hapukoore ja maitseainetega, kuid tavalisest praksijärgsest kosutusest kasvas peagi välja midagi filmiõhtu (filmiks oli "Charlie Bartlett", soovitan psühholoogidele, toim.) sarnast... Nimelt ujus (või siis pigem kõndis, tegelt, toim.) peagi kohale Raul, kaasas palju kaloreid, täpsemalt siis paar pakki kartulikrõpse, mida sai kasutada nii mugimiseks kui ka vägivallatsemiseks... Muuseas päris eksfüüsik, et millal me Anniga oma uute blogipostitustega ühele poole saame ning ma arvan, et just praegu on see hetk, millal valmib järjekordne blogipostitus! Pidu-pidu jne...
Nädal möödus enamasti akadeemiliste ponnistuste vaimus, nimelt sai esmakordselt külastada õppekorralduse spetsialisti, tore tädi oli ning mul on nüüd ühes kolmeainepunktises aines üks ainepunkt juba kirjas, jah, ma ise ka päris täpselt aru ei saanud, kuidas see teoorias funkama peaks, aga ei kurda... Nii tore, kui vabaained imevääl õppekavasse imenduvad... Biokeemia täitis ka terve nädala õuduste ja piinaga, aga sellest pole vaja siinkohal pikalt rääkida, kõik teavad, et biokeemia on saatanast ning ma räägin sellest ainest isegi liiga tihti... Akadeemilised ettevõtmised ei takistanud mul sõpradega hängimist, nädala algust ma väga ei mäleta, kuid nädala lõpupoole läks asi päris lõbusaks... Kolmapäeval vihtusime Katja ja Kirkega pool ööd tantsu õpetajate tutvumispeol, mis, peab mainima, ei olnud just kõige ägedam pralle, aga kuidagimoodi saime hakkama... Kirkega sai kõrvaltoas natukene märatseda kah, mis on alati tore tegevus, mööblitükid lendasid... Muidugi, meid ei saa pidada vastutavaks, sest millised idikad balansseerivad oma mööblitükid keerukatesse teetõkke otsetarvet täitvatesse formaatsioonidesse, eriti veel ööklubis, kus teoorias on palju liikumist ja pole sugugi imestusväärne, kui keegi kogemata mõnda tooli riivab või lauda müksab või põrandat künnab...
Neljapäevast sai juba rääkida, seega on nüüd järg reede juures... Reede hommik algas pannkookidega! Kõik hommikud peaksid algama pannkookidega, nii on sünnis... Käisime Kaiga poes ja hankisime vajaliku toidkraami, poole shoppamise pealt ilmus kohale ka Mare ning kolmekesi siirdusime Kadri poole, kus valmistasime Kellukese-riivsaia pannkooke ja pirni-sidrunipipra-kohupiimakooki... Nämma! Kai õppis ühe teatud sõltuvust tekitava kaardimängu ka ära, mul on selle koha pealt hea tunne, kaassõltlasi pole kunagi liiga palju...
Laupäeval käisime Kirkega kinos, aga see saab kohe päris oma blogipostituse... Natukese aja pärast, hetkel peal minema jänest toitma ja remonti tegema!
Nädal möödus enamasti akadeemiliste ponnistuste vaimus, nimelt sai esmakordselt külastada õppekorralduse spetsialisti, tore tädi oli ning mul on nüüd ühes kolmeainepunktises aines üks ainepunkt juba kirjas, jah, ma ise ka päris täpselt aru ei saanud, kuidas see teoorias funkama peaks, aga ei kurda... Nii tore, kui vabaained imevääl õppekavasse imenduvad... Biokeemia täitis ka terve nädala õuduste ja piinaga, aga sellest pole vaja siinkohal pikalt rääkida, kõik teavad, et biokeemia on saatanast ning ma räägin sellest ainest isegi liiga tihti... Akadeemilised ettevõtmised ei takistanud mul sõpradega hängimist, nädala algust ma väga ei mäleta, kuid nädala lõpupoole läks asi päris lõbusaks... Kolmapäeval vihtusime Katja ja Kirkega pool ööd tantsu õpetajate tutvumispeol, mis, peab mainima, ei olnud just kõige ägedam pralle, aga kuidagimoodi saime hakkama... Kirkega sai kõrvaltoas natukene märatseda kah, mis on alati tore tegevus, mööblitükid lendasid... Muidugi, meid ei saa pidada vastutavaks, sest millised idikad balansseerivad oma mööblitükid keerukatesse teetõkke otsetarvet täitvatesse formaatsioonidesse, eriti veel ööklubis, kus teoorias on palju liikumist ja pole sugugi imestusväärne, kui keegi kogemata mõnda tooli riivab või lauda müksab või põrandat künnab...
Neljapäevast sai juba rääkida, seega on nüüd järg reede juures... Reede hommik algas pannkookidega! Kõik hommikud peaksid algama pannkookidega, nii on sünnis... Käisime Kaiga poes ja hankisime vajaliku toidkraami, poole shoppamise pealt ilmus kohale ka Mare ning kolmekesi siirdusime Kadri poole, kus valmistasime Kellukese-riivsaia pannkooke ja pirni-sidrunipipra-kohupiimakooki... Nämma! Kai õppis ühe teatud sõltuvust tekitava kaardimängu ka ära, mul on selle koha pealt hea tunne, kaassõltlasi pole kunagi liiga palju...
Laupäeval käisime Kirkega kinos, aga see saab kohe päris oma blogipostituse... Natukese aja pärast, hetkel peal minema jänest toitma ja remonti tegema!
Saturday, September 26, 2009
Pigem paitaks piraajat...
Oehh, jänesed on saatanast! Tõepoolest, võrreldes teiste loomakestega, on just nemad need, keda lihtsalt peab kõige verehimulisemaks ja julmemaks peletistetõuks pidama. Maod, nemad on toredad rahulikud ja sõbralikud loomad, vingervad sul natukene kaelas või käte vahel ja otsivad mõnda sooja soppi (taskud ja kaenlaalused on nende lemmikud, toim.), kuhu pugeda ning prussakad (või siis noh tarakanid, teate küll, need paaritollised, toim.) on lihtsalt vaikse loomuga, istuvad sul natukene käe peal ja ei mõtlegi midagi kurja korda saata, aga jänesed, need raiped hüppavad kohe kallale kui näevad.
Eile sai zooloogia muuseumis natukene madude ja tarakanidega mängida, päris huvitav oli, sel samal õhtul sai telefonitsi Annile antud lubadus, et hoolitsen nädalavahetusel tema jänku eest, pakkudes talle toitu, vett ja hella hoolt, aga ütleme nii, et mina toda peletist enam küll silitada ei julge, vähemalt mitt enne kui vanad haavad ära paranevad, hellast hoolest jääb ta ilma! Ma kardan juba ette seda hetke, kui ma pean talle jälle värske portsu ette panema, tüüp lööb kohe kihvad sisse või poksib natukene, sama ajal ka üritades puurist plehku panna. Võtan pudeli kloroformi kaasa vist.
Eile sai zooloogia muuseumis natukene madude ja tarakanidega mängida, päris huvitav oli, sel samal õhtul sai telefonitsi Annile antud lubadus, et hoolitsen nädalavahetusel tema jänku eest, pakkudes talle toitu, vett ja hella hoolt, aga ütleme nii, et mina toda peletist enam küll silitada ei julge, vähemalt mitt enne kui vanad haavad ära paranevad, hellast hoolest jääb ta ilma! Ma kardan juba ette seda hetke, kui ma pean talle jälle värske portsu ette panema, tüüp lööb kohe kihvad sisse või poksib natukene, sama ajal ka üritades puurist plehku panna. Võtan pudeli kloroformi kaasa vist.
Tuesday, September 22, 2009
Palmid parmudele!
Viimasel ajal olen ennast tundnud äärmiselt heategevuslikult meelestatuna, eile sai humanitaarabiprogramm "Anna käsi pingviinile" raames tuldud veelgi geniaalsemale abiprojektile - "Palmid parmudele!" Just nimelt, te ei loe valesti ja ma arvan, et see konsept peaks kergesti mõistetav olema...
Programm põhineb sellel teadmisel, et ühest korralikust palmist on võimalik ükskõik mida teha ja sealjuures terve nädala selle saadustest ära elada... Võtad puu maha ja saad tüvejuppide abil improvisatsioonilise hurtsiku üles ehitada, lehtedest saad katuse, lehe- ja niinekiududest kangast, ülejäänud puitosised ja juured jäävad lõkkematerjaliks ja süsivesikuterikkast säsist saab puupiiritust pruulida (ehk siis metanooli, kui väga veab, siis võib koguni etanool välja tulla, mis oleks tegelt veel parem, sest siis ei jää pimedaks ja ei sure piinarikast surma, toim.), kui tegu on datli- või kookospalmiga, siis on kõhutäiski garanteeritud! Suurepärased taimed... Muidugi, tavainimesel, isegi tudengil, pole olukord veel nii niru, et peaks ise kokku klopitud hütis elama ja puupiiritust jooma, seega sobib selline metoodika eelkõige a-sotsiaalsema elustiiliga, ükskõik kas tegu on vabatahtliku nihilistlik-anarhistliku protestparmlusega või tõelise ja traagilise elu hammasrataste vahele jäämisega...
Vanasti oli selline traditsioon, et esimesel koolipäeval tavatseti lapsi sundida üht puud istutama, tavaliselt oli selleks puuks mõni okaspuu, mina ise sain lehise mulda pista, kuid mõelge kui palju praktilisem oleks hoopis palm septembri alguses kasvama panna ja see õige aja saabudes õilsal eesmärgil abivajajatele langetada... Eesti oludes oleks selleks vaja spetsiaalseid kasvatushooneid, teatavaid palmikoole, mis võivad küllaltki palju maksma minna, kuid ega see majanduskriis ju mingi tõsine asi pole, lolluste jaoks tundub riigil veel igatahes raha jaguvat!
Programm põhineb sellel teadmisel, et ühest korralikust palmist on võimalik ükskõik mida teha ja sealjuures terve nädala selle saadustest ära elada... Võtad puu maha ja saad tüvejuppide abil improvisatsioonilise hurtsiku üles ehitada, lehtedest saad katuse, lehe- ja niinekiududest kangast, ülejäänud puitosised ja juured jäävad lõkkematerjaliks ja süsivesikuterikkast säsist saab puupiiritust pruulida (ehk siis metanooli, kui väga veab, siis võib koguni etanool välja tulla, mis oleks tegelt veel parem, sest siis ei jää pimedaks ja ei sure piinarikast surma, toim.), kui tegu on datli- või kookospalmiga, siis on kõhutäiski garanteeritud! Suurepärased taimed... Muidugi, tavainimesel, isegi tudengil, pole olukord veel nii niru, et peaks ise kokku klopitud hütis elama ja puupiiritust jooma, seega sobib selline metoodika eelkõige a-sotsiaalsema elustiiliga, ükskõik kas tegu on vabatahtliku nihilistlik-anarhistliku protestparmlusega või tõelise ja traagilise elu hammasrataste vahele jäämisega...
Vanasti oli selline traditsioon, et esimesel koolipäeval tavatseti lapsi sundida üht puud istutama, tavaliselt oli selleks puuks mõni okaspuu, mina ise sain lehise mulda pista, kuid mõelge kui palju praktilisem oleks hoopis palm septembri alguses kasvama panna ja see õige aja saabudes õilsal eesmärgil abivajajatele langetada... Eesti oludes oleks selleks vaja spetsiaalseid kasvatushooneid, teatavaid palmikoole, mis võivad küllaltki palju maksma minna, kuid ega see majanduskriis ju mingi tõsine asi pole, lolluste jaoks tundub riigil veel igatahes raha jaguvat!
Thursday, September 17, 2009
Suitsiid, suisa susisev...
Väikeses kinnises ruumis ei ole eriti mõistlik aerosoolvärvidega eksperimenteerida, iseenesest loogiline nõuanne, aga mina selle peale täna õigel hetkel tulla ei suutnud... Oleks ennast toksiliste aurudega peaaegu teise ilma saatnud, aga nüüd on aken lahti ja vaikselt hakkab hapnikupoiss kopsu tagasi pugema...
Kõige hullem on see, et oleks ma täna oma otsa leidnud, siis oleks kõik arvanud, et ma sain ühe väga loomingulise suitsiidiga ühele poole, sest täna sai nii mitmegi inimese käest eutanaasiat paluda... Muidugi siinkohal tuleb arvestada seda, et ma olin parasjagu biokeemia praktikumis ja minu meelest peaks olema selline reegel, et inimene ei vastuta selle eest, mida ta teeb või ütleb kaheksatunnise biokeemia praktikumi jooksul, eriti kui tal on kurk valus, nina kinni ja pea valutab nagu paisuks ajusagarate vahel hooghännaliste koloonia...
Muidugi, on täitsa võimalik, et siinkohal on tegu mingisuguse vandenõuga, sest eelmainitud aerosoolvärv, va kurja juur, jõudis minu kätte kummalistel asjaoludel, nimelt ma sain ta viimati Silveri poolt koju tulles niisama teemoonaks kaasa... Stoori oli selline, et säh, võta, see nagukuinii ei tööta enam, kuigi jah, värvi tundus veel omajagu sees olevat... Läksin koju, tegin värvipurgi paari minutiga korda (kasutades selleks kirjaklambrit! Kes on MCGuyver, ah?, toim) ja hajameelsusest värvisin ajalehejupi peale hundikujutise, aeglaselt, põhjalikult, värvirohkelt... Päris suduseks kiskus... Igatahes oli minu selline teguviis igati ettenähtav ja nüüd mul on tunne, et emme, Silver üritab mind jälle ära tappa!
Kõigepealt juhatab mu Kaarsilla kaarele, seejärel üritab mind parkourikatsetustega teise ilma saata, siis proovib mind mopeedirooli usaldades ellimineerida ja nüüd on siis käes need kõige salakavalamad nipid - mõrvakatsed profileerimise ja kunstitarvikute osava kombineerimise abil...
Jaa, paranoia on tore asi, eriti kui temasse huumoriga suhtuda...
Kõige hullem on see, et oleks ma täna oma otsa leidnud, siis oleks kõik arvanud, et ma sain ühe väga loomingulise suitsiidiga ühele poole, sest täna sai nii mitmegi inimese käest eutanaasiat paluda... Muidugi siinkohal tuleb arvestada seda, et ma olin parasjagu biokeemia praktikumis ja minu meelest peaks olema selline reegel, et inimene ei vastuta selle eest, mida ta teeb või ütleb kaheksatunnise biokeemia praktikumi jooksul, eriti kui tal on kurk valus, nina kinni ja pea valutab nagu paisuks ajusagarate vahel hooghännaliste koloonia...
Muidugi, on täitsa võimalik, et siinkohal on tegu mingisuguse vandenõuga, sest eelmainitud aerosoolvärv, va kurja juur, jõudis minu kätte kummalistel asjaoludel, nimelt ma sain ta viimati Silveri poolt koju tulles niisama teemoonaks kaasa... Stoori oli selline, et säh, võta, see nagukuinii ei tööta enam, kuigi jah, värvi tundus veel omajagu sees olevat... Läksin koju, tegin värvipurgi paari minutiga korda (kasutades selleks kirjaklambrit! Kes on MCGuyver, ah?, toim) ja hajameelsusest värvisin ajalehejupi peale hundikujutise, aeglaselt, põhjalikult, värvirohkelt... Päris suduseks kiskus... Igatahes oli minu selline teguviis igati ettenähtav ja nüüd mul on tunne, et emme, Silver üritab mind jälle ära tappa!
Kõigepealt juhatab mu Kaarsilla kaarele, seejärel üritab mind parkourikatsetustega teise ilma saata, siis proovib mind mopeedirooli usaldades ellimineerida ja nüüd on siis käes need kõige salakavalamad nipid - mõrvakatsed profileerimise ja kunstitarvikute osava kombineerimise abil...
Jaa, paranoia on tore asi, eriti kui temasse huumoriga suhtuda...
Ristteaduskondlikust Tuutorlusest...
Esimestel koolipäevadel sai püüdlikult üritada tuutorit mängida, istusin infopunktis (mis ei olnud eriti menukas, sest kohe meie kõrval Swedpanga või misiganespanga infopunktis jagati tasuta kiirnuudleid, selle vastu ikka ei saa, kiirnuudlid - jumalate toit, täpselt nagu pelmeenidki, toim.), mängisin giidi, jagasin näpunäiteid, kuid ei mingit edu, bioloogiarebased on liiga iseseisvad, et vajada mentorlust... Ühtlasi on nad niigi juba parajad parmud nagu seda on tõestanud tutuvumispidu ja iga teine sellelaadne üritus, seega ei pea neile isegi maksasäästmisnippe pakkuma, need oleks äärmiselt hiljaks jäänud... Aga õnneks on olemas psühholoogid!
Nimelt on selle aasta psühholoogiarebaste seas vähemalt üks tütarlaps, kes pole veel õiget ülikoolielu näinud ja tudenglusega kohanenud ja mina olen oma missiooniks võtnud teda koolitada ja juhendada sellel raskel haridusteel... Marel lasin seal keemias juba niigi paha peale minna (ja kui ma ütlen paha peale, siis ma mõtlen seda, et ta istub liiga tihti kodus ja õpib, vaene laps, toim.), nüüd tuleb eriti hoolikalt Kail silma peal hoida, et teda sama saatus ei tabaks, esialgu pole veel ohumärke märgata, aga eks sellised asjad juhtuvad järsku ja ega enne esimest sessi kõrvaltvaatajale asi kristallselgeks ei saa... Siis eraldatakse terad nendest teistest asjadest, mis mulle praegu meelde ei tule, aga Mare oskaks kindlasti nende jubinate valguliste ehitusüksuste struktuurvalemeid visandada...
Esimesed õppetunnid on juba läbitud, oleme läbi töödanud palju materjali tudengimenüü rubriigist (mida süüa, kus süüa ja kellega ning mis kõige tähtsam, kelle kulul?) ja edaspidi loodan teda koolitada kultuurivallas... Jaa, Kaist võib asja saada, kui kevadine sess ja/või öökülm ära ei võta...
Nimelt on selle aasta psühholoogiarebaste seas vähemalt üks tütarlaps, kes pole veel õiget ülikoolielu näinud ja tudenglusega kohanenud ja mina olen oma missiooniks võtnud teda koolitada ja juhendada sellel raskel haridusteel... Marel lasin seal keemias juba niigi paha peale minna (ja kui ma ütlen paha peale, siis ma mõtlen seda, et ta istub liiga tihti kodus ja õpib, vaene laps, toim.), nüüd tuleb eriti hoolikalt Kail silma peal hoida, et teda sama saatus ei tabaks, esialgu pole veel ohumärke märgata, aga eks sellised asjad juhtuvad järsku ja ega enne esimest sessi kõrvaltvaatajale asi kristallselgeks ei saa... Siis eraldatakse terad nendest teistest asjadest, mis mulle praegu meelde ei tule, aga Mare oskaks kindlasti nende jubinate valguliste ehitusüksuste struktuurvalemeid visandada...
Esimesed õppetunnid on juba läbitud, oleme läbi töödanud palju materjali tudengimenüü rubriigist (mida süüa, kus süüa ja kellega ning mis kõige tähtsam, kelle kulul?) ja edaspidi loodan teda koolitada kultuurivallas... Jaa, Kaist võib asja saada, kui kevadine sess ja/või öökülm ära ei võta...
Thursday, September 3, 2009
Ähmased vihjed uudishimu äratamiseks...
Viimasel ajal on olnud minu esmaseks prioriteediks Katja sünnipäevakingituse organiseerimine, okei, kas just see on olnud minu peamiseks prioriteediks on kaheldav, aga kohe kindla peale võib väita, et ma olen nautinud võimalusi talle märku anda, et teoksil on midagi kahtlast ja seda sama sõnumit peaks kandma ka see postitus siin...
Täna hommikul pidin ennast varakult üles ajama, sest pidin kell 9.35 kokku saama Heikiga, kes usaldusväärse ja kompetentse persoonina oli õigel ajal, õiges kohas, mind ootamas, käepärast kaup, mida ta mulle oli parasjagu kätte toimetamas... Nagu võibki arvata, siis on selle kauba näol tegemist ühe järjekordse artefaktiga, mis on asendamatu osa Katja kingitusest...
Ühtlasi lammutasin ära oma vana postkasti ja sealt sain veel ühe tüki Katja kingituse juurde, plaan hakkab juba vaikselt ilmet võtma, nüüd on ainult veel vaja tegeleda kinnisvaravaatlemisega ja me plaan saab ehk isegi reaalsuseks...
Nii julma ja ebaharilikku kingitust pole me veel kellelegi teinud, aga ma arvan, et Katja on seda vaeva igati väärt! Ehk siis tere, Katja, kui sa seda siin loed, siis tea, et sind on ootamas midagi brutaalset! Nii, kas sa oled juba piisavalt uudishimulik?
Täna hommikul pidin ennast varakult üles ajama, sest pidin kell 9.35 kokku saama Heikiga, kes usaldusväärse ja kompetentse persoonina oli õigel ajal, õiges kohas, mind ootamas, käepärast kaup, mida ta mulle oli parasjagu kätte toimetamas... Nagu võibki arvata, siis on selle kauba näol tegemist ühe järjekordse artefaktiga, mis on asendamatu osa Katja kingitusest...
Ühtlasi lammutasin ära oma vana postkasti ja sealt sain veel ühe tüki Katja kingituse juurde, plaan hakkab juba vaikselt ilmet võtma, nüüd on ainult veel vaja tegeleda kinnisvaravaatlemisega ja me plaan saab ehk isegi reaalsuseks...
Nii julma ja ebaharilikku kingitust pole me veel kellelegi teinud, aga ma arvan, et Katja on seda vaeva igati väärt! Ehk siis tere, Katja, kui sa seda siin loed, siis tea, et sind on ootamas midagi brutaalset! Nii, kas sa oled juba piisavalt uudishimulik?
Subscribe to:
Posts (Atom)
