Tähtsad eksistentsiaalsed küsimused IV...

Läbi aegade on inimesi konstantselt vaevanud mitmed tähtsana kõlavad küsimused, sellised, mis käsitlevad selliseid probleeme nagu elu (äärmiselt problemaatiline asi, toim.), surm (siin ma isiklikult mingit probleemi ei näe, aga targad inimesed ikka arutavad, et mis pärast seda siis ikka juhtub, toim.) ja armastus... Siinkohal tahaks ära mainida just need küsimused, mis mind vaevavad, äkki teab keegi teist vastust...

• Kas on olemas veel paradoksaalsemat nähtust kui eneseabirühmad?
• Kui murul ei tohi kõndida, siis kuidas ilmuvad mõnedesse kohtadesse keset muru sildid, mis väidavad, et murul ei tohi kõndida? Või kui murul kõndimise keeld jõustub hetkel kui sinna lisandub silt, siis kuidas selle sildi paigaldaja legaalselt muruväljalt lahkub...
• Kui isik, kes on kuulutatud kadunuks ja kelle kohta käiva info kohta on välja pandud mingissugune rahaline preemia, võtab oma otsijatega ühendust, siis miks ta raha ei saa?

Nipernaadist pole enam palju puudu...

Oleks ma veel parasjagu lits mees kah, siis oleksin Nipernaadi valmis, sest viimasel ajal ongi ainult mööda Eestit saanud ringi kolada...

Kõigepealt kattis maateaduse välipraktikum juba suurema osa Eestist ära ning pärast praksi sai Abjas matustel käidud... Jaanipäeva paiku viis tee aga läbi mitmete huvitavate kohtade Saaremaale, kus pidasime väikese bioloogilise seltskonnaga (Mina, Silver, Kertu, Oskar, Liisa ja Katri, toim.) suvist pööripäeva... Lisaks meie kuueliikmelisele seltskonnale oli seal veel samaväärselt Nõokaid, kes jällegi tõestasid, et jah, ükski teine kool selliseid peoloomi ei produtseeri...

Kadakarontidest lõkke kokku ajamist ja sellele järgnevat vahukommi- ja vorstigrilli täiendas imeline atmosfäär... Pilvitu taevas, päikeseline päev, sume hämarik, öö laskumisega kaasnenud tuulevaikus ja tervet ööpäeva hõlmanud sääsedefitsiit - lihtsalt imeline... Nägin oma esimest korralikku päikeseloojangut, sest ega kui päike merele ei lasku, siis pole asi päris õige...

Meres sai ka üle pika aja jälle ringi kahlata, suht kaua sai seal sees hulbitud ja peab mainima, et lained kohtlesid mind nagu Bond oma lemmikjooki... Ühe sõnaga, ma sain raputatud, mitte segatud... Looduslähedase maigu andis kogemusele ka see, et enne ja/või pärast ujumist sai tegeleda sellise asjaga nagu the méthode naturelle, mis tuleb välja pole miski muu kui väljend, mida traceur´id, eelkõige prantsuse soost noodsamused või siis võõramaalased, kes tahavad lahedad olla ja prantsusekeelseid väljendeid kasutada, kasutavad selleks, et tsiviliseeritult kirjeldada tegevust, mis koosneb metsikus looduses ringi jooksmisest ja primaatide häälitsuste tegemisest...

Saaremaavallutuse parim osa oli muidugi ilmselgelt tagasisõit, mis algas nagu üks korralik noortekomöödia kunagi, nimelt auto võttis kätte ja riknes, tähendab läks rikki, täpsemalt siis tekkis pisikene mootoririke, võll viskas võllanalja, ning meid teavitati, et juhul kui me oma elusid väärtustame, siis me kas jätame auto sinnapaika või hakkame tsivilisatsiooni poole kulgema kiirusel 30 km/h, muidugi tegelt asi nii tõsine ei olnud ja ming hetk saime loa suurendada oma kulgemiskiirust 60ni... Kurb on ainult see, et midagi väga koomilist selle sõidu peal ei juhtunud, kindlasti Oskariga juhtus midagi piinlikult naljakat kui ta vahepeal üksinda mõnda rasvaahvi (Mehaanikut, toim.) otsimas käis, kuid ega selliseid seiku ju ei jagata pärast seltskonnaga... Mõnevõrra naljakas lugu oli muidugi see, et me ütlesime praamijärjekorras telefoni otsas kõlkudes Maarjale ja Karlile, et neil pole eriti mõttet nii suure järjekorraga sinna trügida, nagukuinii nad enam üle ei saa, aga noh, lõpuks said nad veel meiega sama praami peale kuigi hakkasid sadama poole liikuma alles siis kui meie olime juba päris tükk aega järjekorras istunud...

Ülejäänud liha, lambaliha soolevorstikesed, sai ja leib ning mõned muud toiduasjad (ja ühtlasi ka taarahunnik, toim.) said kenasti endaga Tartusse veetud ja nende põhjal sai järgneval päeval üks korralik afterparty püsti pandud... Tegime Silveri hoovi lõkke (linnas on muidu lõkke tegemine keelatud, toim.) ja grillimine võis alata, Oskar ja Kertu tõid vahukomme ka juurde, sest grillimise juures peab ikka parasjagu vahukommi olema... Ai, neid sai ikka mehemoodi süüa, mina olin meie neljases (ja mitte eriti näljases, toim.) seltskonnas selle koha pealt esirinnas... Tulikuum vahukomm jääkülma õunakeedise sisse kasta ei olnud nii hea gurmaaniline kogemus kui algselt tundus, aga kogemus sellegipoolest...

Grillimise juurde sai ka natukene kesvamärjukest soetatud, täpsemalt hankisime Silveriga Selverist 10 pudelit õlut... Maksime sentides... Esimene müüja nõudis, et me peaks kinni ühest väheräägitud poereeglist - korraga tohib sentides maksta ainult arve, mis on väärt umbes 15 krooni... Seega sai külastatud päris mitut teenindava personali esindajat ja peab mainima, et nende reaktsioonid korralikult korrastatud teibituuninguga sendipatakatele olid äärmiselt erinevad... Pulli igatahes sai...

Täiendav lisamärkus: Nüüd (30. juuni) sai veel vanaisaga Kanepis ning Gertsu ja Priituriga Pühajärvel ka käidud, nipernaatlus missugune...

Kes ütles, et sünnipäev on ainult kord aastas...

Tupsul (kõik vast juba teavad, kes Tupsu on, toim.) oli sünnipäev! Tegelt oli see tal juba päris ammu (18. juuni), aga minu praksist tingitud puudumise tõttu sai sündmus hiljem järgi tähistatud (21. juuni), mis tähendas enamasti seda, et ma sain endale see aasta duubelsünnipäeva, sest terve pidu rääkisime praksimuljeid ja ega kingitusedki olid rohkem mulle orienteeritud... Tupsu sai meilt vennaga nimelt kingiks elektripliidi, kui selle kunagi vooluvõrku saab ühendada, siis ma pakun, et ma olen esimene, kes seal midagi vaaritama hakkab...

Peale reisimuljete sai põgusalt peatuda ka meie suvistel remondiplaanidel... Suve jooksul tuleb ära remontida köök, panna uus katus ja supilinna häärber täielikult korda teha... Sellest tuleb üks äraütlemata töökas suvi... Katus tuleb meil roheline, suht sürr, maja ise on ka roheline ja ma kardan, et lõpptulemuseks on see, et igasugused sateliitkaardid ja aerofotod hakkavad meie krunti lopsakaks kesaks pidama, pole välistatud ka see, et nad hakkavad lennukite hädamaandumisi selle ilusa suure tühja platsi peale suunama, oh yeah...

Pärast Tupsu sünnipäeva (22. juuni) toimusid meie suguvõsas kahed matused, aga nendest ma siin pikemalt kirjutama ei hakka...

Vasaratega põrguinglite vastu...

Tükk aega sai pead vaevata ja mõelda, et mispärast meil oli maateaduse välipraktikumi vasarat kaasa vaja, kuid nüüdseks on probleem saanud endale lahenduse... Need, kes arvasid, et vasar on kivide toksimise jaoks, eksisid rängalt, sest jah, seal kusagil Kallaste kandis selgus, et eelmainitud löökriistad on täitmas enesekaitse funktsiooni... Kui naaberparklasse kimas paraadijagu põrguingleid, siis käskis praksijuhendaja meil esmajoones ustavad tömprelvad välja otsida ja kõige hullemaks valmistuda... Kivari Kristi oleks meelsasti algavas sõjas tsiklirühmituse poolele üle läinud, aga õnneks jäi igasugune konflikt ära...

Maateaduse välipraks on nüüdseks siis läbi ja tundub, et ma enamasti pääsesin eluga... Paras ports vigastusi on küll ette näidata, aga siinkohal ekstensiivselt kurtma ei hakkaks, sest need tosin väiksemat sorti jäsemevigastust on kiired paranema... Pealegi põhjustas see praks ka päris tõsiseid õmblusinõudvaid vigastusi ja siinkohal tahaks avaldada oma kaastunned Nurkse Kristiinale ja loota tema peatset paranemist kerisevigastustest...

Kogu see kogemus läheb positiivsetele mälestustele mõeldud ajusoppi, muidugi, sai nähtud ka seda, kui tainad/lollid/kiuslikud/rumalad ikka purjus noorukid olla võivad, aga õnneks see oli ühekordne juhtumibukett, mis seda tõestas, enamus ajast oldi igati sümpaatsed ja tsiviliseeritud, aga jah, viimase päeva varahommik kiskus natukene sinna kärbestejumalikku kanti... Annil, Kirkel, Silveril vedas, et nad päris täpselt ei näinud milline loomaaed seal lahti oli, kuigi jah, Annil pätsati selle tralli jooksul telgist terve rummipudel (seal oli ainult ühe lonksu jagu kesvamärjukest sees, aga ikkagi, pudel oli terve, toim.) ära... Vaene Martin ütles ka ikka pärast, et muidu oli tore seltskond, aga kella viie paiku hommikul ei tasuks tema telki piiritust otsima tungida...

Positiivseid märkimisväärsusi oli kilode kaupa, lausa nii palju, et nad väärivad, jah, arvate õigesti, nimekirja!!! Positiivsed, neutraalsed või siis vähem negatiivsed märkimisväärsused:

• Meelis pidavat läti keeles valevorsti tähendama... Tore teada...
  
• Jalgupidi mõnusas niiskes turbasamblas ringi lasta on päris mõnus...
• Vihma just väga palju ei sadanudki...
• Kummalisi geoloogilisi uurimis-puurimisseadmeid on täitsa tore opereerida...
• Ma pole ainukene, kes arvab, et film "The Beach" omab gigamegasigavinget soundtracki...
• Eestis on kõrgelt arenenud vaatetornikultuur... Kõrguste vallutamine, hea konstruktsioon (Minupikkuse inimese jaoks, Silveri suguste lattide jaoks not so much, toim.), rohkelt huvitavat lisamaterjali, palju sügavamõttelisi sõnumeid käsipuudel jne...
• Konverentskõned rokivad, mobiiltelefonile pole paremat funktsiooni kui kambakesi rahvarohkes bussis Katriniga rääkimise võimaldamine...
  
• Ma tean nüüd, kus Homer (Simpson?) elab...
• Bensujaamas on ikka tore nõgesepläru tõmmata...
• Lõkke ääres on ka tore nõgesepläru tõmmata...
• Kuival heinamaal on ka tore nõgesepläru tõmmata, aga tundub kuidagi riskantne ja tõmbab palju tähelepanu ja kommentaare...
• Kristiina leidis, et minu tehtud hommikupudru on ikka see kõige õigem matkatoit... Muidugi, peab seda mainima, et minu pudru salarelv on Hedi, kes on üks kompetentsemaid püromaane, keda ma tean... Ilma õige lõkketa ikka päris ei saa... Kiitus ka ülejäänutele (Triin, Liisa ja teised, toim.), kes minu eest põhikokkamise ära tegid ja kiituse mulle jätsid :P
  
• Kotkas teab päris palju anekdoote...
• Erialade- või naaberriiklastevaheline lõimumine on keeruline, kuid võimalik...
  
• Ma ei olegi korvpallis just nii koba kui ma arvasin... Koba olen ma ikkagi, don´t get me wrong, aga mul oli veelgi madalam arvamus oma tõenäosusest korvi tabada...
• Lendava taldrikuga ma küll midagi korda saata ei oska... Kõik visked tulevad väga Roswellilikud välja...
• Pole suuremat naudingut kui bussi eesotsast lillakat printsessidega lastešhampa pudelit bussi tahaotsa taarakotti saata...
• Eelmainitud pudeliga Kristi sünnipäeva tagantjärgi tähistada oli ka tore... Ta sai ju meil vanaks ja puha...
• Veidi vintis endise klassikaaslasega saunas sügavamõtteliselt elust ja saatusest rääkida on äärmiselt vinge kogemus... Purjus Sven on äge inimene... Küllap ta on kainelt ka, aga millegipärast satub temaga alati just siis rääkima, kui ta parasjagu parajalt alkot konsumeerinud on... Kaine Sveniga ma eriti rääkinud ei ole :P
  
• Loobu-Tapa teeviit kuulub Eesti kolkaliikluse kullafondi...
• Loobu jões saunajärgset ujumist teha on täitsa huvitav kogemus, eriti sellepärast, et tee sinna on ebatasane ja jõepõhi ise täis teravaid kive... Lühinägelike lõks, mis muud... Pääsesin paari väiksema jäsemevigastusega...
• Meres on ka tore jalutada... Eriti kui igal pool rannas vedelevad kivistised ja muud geoloogilised geniaalsused...
• Kui sa LOTE-praksil inimest ei tunne, on ta suure tõenäosusega keskkonnatehnoloog...
• Kui Anni läheb metsa puid maha võtma, siis piisab pisikesest haamrist ja mets langeb...
• Kirke loeb liiga palju... Jutu järgi loeb Kotkas veelgi rohkem liiga palju... Saavad veel erudeerituks nii, jumal hoidku selle eest...
• Läbutamise kuulamisega kaugemalseisvast telgist sai ära harjuda... Hea une tagamiseks ka kodus peaks endale tegema spetsiaalse heliplaadi, kus peal on miksitud loomaaiahääli karaokeõhtu meluga... Jürkale tuleb kindlasti selline plaat sünnaks kinkida...
• Säästu Kange on oma olemuselt silopruul, see tal etiketi peal kirjas kah... Me teame küll, mida see "taimne mass" tähendab...
  
• Triin on supernaine, kui keegi vorsti tahab, siis läheb teine kohe metsa, püüab mingi eluka paljaste kätega kinni, nülib, hakib, topib vorstimaterjali soolde ja suitsetab ise ära ka...
• Jürka on hea telgikaaslane... Ei norska eriti ning ei kurda, et teised norskavad, ei muutu magades vägivaldseks (kunagi sain telgikaaslase, nimesid ärgem nimetagem, käest praktiliselt peksa, ju ta nägi halba und, toim.), ei lase ennast häirida sellest, et telgikaaslane pooles öös kohale uimab ja siis esmalt põhjalikult kolistab... Ühtlasi, tal on selle leivaküpsetamisega samad lood, mis Triinul vorsti treimisega...

Siit jäi veel kindlasti üht-teist välja, aga kui midagi meelde tuleb, siis saab seda postitust siin kommentaaridega täiendada... See oleks ka siis justkui nagu üleskutse teistele praksilistele...

Kunagi loodan ka praksil tehtud pilte enda valduses omada, aga sinna läheb natukene aega... Anni tegi vähe pilte, need saan kuidagimoodi ikka kätte, aga muidu pöördusin ka mõne teise sealse harrastusfotograafi poole palvega mind kunagi piltidega varustada, ei tea, kas sealt midagi tuleb, aga ma vähemalt püüdsin... Tüdruk peegelkaameraga (nimes pole päris kindel ja valeandmeid ei tahaks siin ka levitada, aga tundus sümpaatne olevat, kui kunagi ühendust võtab, siis teen talle siia väikse tänuavalduse, toim.) lubas ühendust võtta, kui pildid kuhugile riputab ning üks tüüp digiseebikarbiga (tema nime tean, Toomas oli, ka sümpaatne, aitas mul vett tassida sauna ja paar sõna sai juttu ka aetud, tal on huvitav puugivältimisstrateegia, toim.) sai ka oma kontaktandmetega varustatud... Minu visiitkaardiks oli jupp ruudulist paberit, kus peal meiliandmed, pisikene ja kerge kaotsi minema, aga ehk nad vaevusid mind meeles pidama... Elame näeme...

Kae imet, Kristeli (nüüd ma tean ta nime, toim.) käest saingi portsu pilte... Suur suur tänu inimesele!!! Nüüd loodan seda, et Toomas võtab ka ühendust... Kuigi statistika on selle vastu, mõlemad ikka minu pildipalvet meeles ei peaks :D

Äikesevihma korral purustada rutiin...

Kas teie teate, mida tuleb teha siis, kui halbadest ilmadest kopp ees ja riided märjad? Mina tean, siis tuleb ennast kokku võtta ja ühele korralikule ekstreemsupluse minna... Selleks läheb vaja ühte padukat, soovitatavalt äikseliste heli ja/või valgusefektidega, ujumisriideid, käterätti ja kilekotti/seljakotti, kus eelmainitud riideräbalaid hoida lootuses, et ehk nad jäävad kuidagimoodi kuivemaks kui su sokid...

See oli küll juba paar päeva enne maateaduste välipraksi kui sai Silveriga suurel sullal (Suur sulla on koondnimetus erinevatele lombikompleksidele või üleujutustele... Definitsioon pärineb Priidu suust, ta oli siis parasjagu neljane, kui ta vihma ajal ikka kilkas, et varsti saab välja suurt sullat kaema minna, toim.) käidud, aga geniaalsed asjad tuleb ikka blogisse kirja panna... Sai emajões teha üks korralik paigalujumistiir ja hiljem kaldalgi nautida veerõõme... Vihmase ilmaga on näiteks tore istuda pargipingil, jalad selles 20 cm sügavuses ookeanimõõtmetega lombis, mis pingi ette kogunenud on või siis kiikuda kiigel, aeg-ajalt ilma suuremate süümekateta kündes läbi selle veelgi sügavama lombi, mis koguneb tavapäraselt kiige alla... Eriti tore on emajõe ääres vihmasuplusel käia sellepärast, et seal on vajalikus koguses mänguväljakuid, et saaks oma kompsud kenasti mängumajadesse varjule panna...

Teel supluselt tagasi liikusime käterätid ümber kaela mööda Ujula konsumist (Muide, miks on see ujula tänav, seal pole ju ujulat, korvpalliplats, staadion ja kergejõustikuhall küll, aga ujulat pole seal küll kohanud... Wtf? Toim.) ning mingi tüüp, olles just oma bemmist (või mingist muust sellelaadsest madalama IQ tasemega juhte tõmbavast masinast... Ma eeldan, tegelt ei tea, mis auto oli, toim.) välja astudes lompi koperdanud, andis meile mõista, et kui me ei taha mingid märjad nõmedikud olla, siis me peaksime endale auto(d) ostma... See omakorda tuletab mulle seda meelde, et vend ostis uue auto (uue kasutatud auto, täpsemalt, toim.), Seat Toledo oli sel vist nimeks, numbrimärk oli mul ka mingi hetk meeles, aga hetkel ei tule meelde... Mitte ühtegi peidetud vaimukust see igatahes ei sisaldanud... Suksu ise on tumesinakat karva ja äärmiselt tagasihoidlik...

Mõned rebased on meelad...

Rebase all ei tohi siinkohal teps mitte mõista esmakursuslast, ei-ei, antud juhul on tegu natukene teistmoodi rebastega... Naasesin mõne aja eest Kadri sünnipäevapeolt, mis toimus Purtses (loe: pärapõrgus, toim.) ning rebased tundusid seal olevat läbivaks teemaks, vähemalt üks tüüp jahus terve õhtu meelastest, meeletutest, metsikutest ja maiastest rebasekutsudest...

Ühtegi päris rebast ei trehvanud, imetajatest olid kohal ainult inimloomad, üks koer ja üks taks, küll aga võis kohata mitmeid kohaliku lülijalgsete koosluse esindajaid... Toivo oli kohal, ka Peeter oli pidu panemas, Pillest ja Dimitrist rääkimata... Pille ja Dimitri lõime maha, nad olid parajad vereimejad, kuid Toivo lendab siiani kusagil kesa peal ringi... Õige loodusklassi inimene peab ju ikka igasugu mutukaid nimepidi teadma... Kõik sääsed on ju erineva iseloomuga...

Õhtu jooksul sai parasjagu jalgpalli ka tagutud/loobitud, mängisime senikaua kuni enam palli ei näinud... Mainimata ei saa jätta, et mängu tähtedeks olid Krõõt ja Kai, kes muide sai inka eksamil 90 punkti, tubli... Abiturentidel on parasjagu see eksamisõnumite periood...

Kui pallimängud läbi, siis siirdusime seltskonnaga (Kadri, Liina, Indrek, mina ja mingi tüüp, kelle nime ma ei tea, toim.) saunalavale, kus Liina meid mõnuga ükshaaval saunast välja küttis... Saunast ei olnud sugugi kaugel ka kohalik mullivann, mullid tuli lihtsalt ise juurde mõelda, mullitamise asmele vesi hoopis voolas seal... Neli-viis korda sai siis jões käidud... Äärmiselt mõnus kogemus... Peaaegu sama hea kui talvine saunajärgne lumepüherdus Ossu tagaaias... Indrek lubas, et kui ta veel nii külma vette ronib, siis saab ta portsu krampe ja upub ära, aga see jäi seekord pelgalt tühjaks lubaduseks... Tühjadest lubadustest rääkides, siis neid tegin ma õhtu jooksul päris palju, aga ma ei mäleta pea ühtegi... Õnneks ei mäleta neid ka need inimesed, kellele ma midagi lubasin (enamasti Kairit), ma kontrollisin...

Saunaskäigu sisse jäi ka üks äärmiselt huvitav ja ebapraktiliselt pikk telefonikõne... Liina ja Indrek helistasid mingitele klassikaaslastele, kes teises Eesti otsas pidu pidasid ja siis meil oli midagi sellist konverentskõne sarnast, telefonid olid valjuhääldi peal ning kõik kisasid, laulsid, rääkisid ja joodeldasid segiläbi, peale minu muidugi, mina ei räägi seda keelt, mida nemad, nad on humanitaarikad ju, raiped... Kadri (kes on loodusklasslane, toim) õnneks mõistab seda keelt natukene, ju see tuleb sellest, et ta kooriinimene, kooris käivad ikka ju need, kes kas oskavad laulda ja/või on humanitaarikad... Talle on sealt külge jäänud see lingo...

Täitsa tore pralle oli, ainult et jah, ma kardan, et ma veel päris mitu päeva ravin neid sääskede poolt peaaegu otsast järatud jäsemeid, mis parasjagu kohutavalt sügelevad... Jap, lõpetan kirjutamise ära ja kratsimine alaku!

Pole midagi ohtlikumat kui intelligentne kristlane...

Möödunud kolmapäev oli Kadri sünnipäev! Palju õnne veelkord tagantjärgi... Päev algas pisikese meisterdamisega, nimelt aitasin Kadril sünnipäevakutseid treida... Tal on nimelt plaanis üle pika aja üks korralik sünnipäevapidu maha pidada ning küllap ta leidis, et organisatoorsete tegevuste juures kulub alati mõni pedant ära (that would be me, toim.) ja peab mainima, et kutsed said kenad ja parasjagu pedantsed...

Sünnipäeva päevaplaan nägi veel ette ka ühte korralikku kinotrippi... Nimelt külastasime Mare ja Kadriga sedasamust kaneelinimelist kinokeskust Taskus, kus ma pea kõigi oma sõpradega käinud olen... Vaatamisele läks jällegi "Inglid ja Deemonid", film, mida ma alles käisin Priituri ja Gertsuga vaatamas, aga pole hullu, täitsa tore film, mitmekordsel vaatamiselgi huvipakkuv...

Meie kõrval istusid mingid füüsikud (üks neist oli Mare vend, kummagil polnud aimu, et teine tol päeval kinno läheb ja sattusid samma ritta istuma, Tartu on väike koht, toim.) ja nad olid esimese veerandtunni filmist naerust täiesti kõveras, ma kardan, et põhjuseks oli see, et film esitas paar päris toredat teooriat tuumafüüsika valdkonnast, mis olid pigem ilukirjanduslikud kui teaduslikud...

Kummaline oli muidugi ka see, et film kombineeris antimateeria kristlusega, sest jah, see on igati loogiline kooslus... Kui kusagilt kanister antimateeriat kaduma läheb, siis mina pöörduks ka esimesena just Vatikani poole... Ning see on ilmselge, et kurigeeniuslikud paavstiks saamise soovidega preestrid peaksid oma eesmärkide saavutamiseks abi otsima just nimelt CERN-i osakestekiirendi personali käest...

Tegemist oli järjekordse filmiga Dan Brown´i sulest ning peab mainima, et tüübil on kirikuga ikka tõsine kana kitkuda või koguni vombat vahatada... Ma pakun, et väiksena oleks tüüp eelistanud suviti viibida kunstiteemalistes laagrites, aga ei, ta vanemad toppisid ta igaks jumala suveks katoliiklikku kogukonda (tuntud ka lasteahistajate meka nime all, toim.) maailma "tõdesid" õppima...

Teoorias oleks muidugi pidanud kolmapäeval kinotamise ja meisterdamise asemel hoopis maateadust õppima, aga ilmad olid liiga ilusad ja mingit viitsimist ei olnud... Täitsa kummaline mõelda, et kolmapäeval oli veel megailus ilm... Nüüd on juba viimased 3 päeva päris korralik koerailm olnud, ja mitte tavaline koerailm, ei, märja koera ilm... Ehk koguni märja hundi ilm...

Neljapäev oli ka tore päev, samaväärselt tore või isegi natsa toredam, muidugi, toredust on raske kalibreerida või mõõta, kuid neljapäevased sündmused on Anni ja Silveri blogides juba mainitud, seega piiran selle blogipostituse pikkust ja lõpetan selle koha peal ära...

Maskuliinsuse epitoom...

Möödunud teisipäeval sai korda saadetud tegu, mis tõenäoliselt on ja ka jääb üheks mu mehiseimaks teoks...

Nimelt sai endal võhm kenasti välja jookstud ning eesmärgiks polnud midagi muud kui ühest spetsiifilisest poest spetsiifilise õlle ostmine enne kui kell 10 saab ning alkoholimüük peatub... Juba see on äärmiselt mehine, et seda spetsiifilist õllesorti (Pilkut, toim.) oli sellepärast vaja, et seda saab vähese raha korral kõige rohkem, odav ja hea... Asja teeb veel mehisemaks see fakt, et nii nagu eesti mehele kohane, sai tee peal jooksmisest neli-viis peatust tehtud, et hinge tõmmata... Lugu lõppes õnnelikult ja sellele katsumusele on möödaminnes vihjatud ka Silveri blogi ühes hiljutises postituses (lausekatke "loendamatud hängimised pilkuga" sisaldab endas tegelikult ühe ja poole käe sõrmedel kokku loetavaid lugusid ja vaatamata sellele, et mainitud on ta möödaminnes, moodustab selline hängimine äärmiselt suure protsendi ärkveloldud ajast, toim.), täpsemalt tänases pärastlõunases kiires nädalakokkuvõttes...

Mehisus ei lõppe veel sellega, nimelt sai teisipäeva hommik mööda saadetud tehes ehitustöid! Struwes sai kõrvaldatud üks igivana probleem, nimelt ei kõigu sealne köögikapp enam kunagi! Isegi maavärina ajal peaks ta ainult siis pikali käima, kui terve sein kokku kukub, sest, jah ta sai ikka päris põhjalikult sinna külge kruvitud... Ühtlasi toimus ka nagigenees! Ilmavalgust nägid kaks uut nagihakatist, mis olid teretulnud lisandiks Struwe köögitoimkonda, sest vana jänkunagi tundus alati äärmiselt ülekoormatud olevat...

See ei ole veel kõik! Maskuliinsust lisavad ka mitmed teised faktorid... Näiteks sai sel samal teisipäevasel päeval ka Parkouriga tegeleda (Üle pika aja... Raul oli ka kambas, samuti üle tüki aja, toim.) ning hei, elektrikidraga rokkisime kah! Rokkisime nii kõvasti, et verd lendas!

Yeah, me oleme ikka nii machod...