Kummikarude maavälisest päritolust...

Kas te olete kunagi lähemalt silmitsenud kummikaru näopiirkonda? Eriti just nagu nägu ei meenuta, veel vähem karu oma... Nad on pigem tsipa humanoidset sorti elukad, mis iseenesest on natukene hirmuäratav, sest väikseid magusaid humanoide süüa ei ole minu meelest just kõige parem mõte... Kui neid ültse süüa, siis tuleb kasutada Hell-Volhard-Piir tehnikat ehk siis kõige pealt tuleb lõikehammaste poolt indutseeritud giljotineeriva ambutatsiooniga eemaldada "karu" pea ja seejärel võib alles asuda ülejäänud keha kugistamise juurde... Mäluda tuleb igal juhul korralikult, vastasel juhul võib asi halvasti lõppeda...

Täna pärast orgaanilist laadi keemiat sai Anni, Mare ja Silveriga Füüsika maja snäkiautomaati rüüstatud, kõigil oli sente kaasas (eriti Silveril, kel oli neid väikse kaasavara jagu, toim.) ning meie rüüsteretk oli küllaltki produktiivne, saagiks langesid meile siis järgnevad produktid:

• 1 pudel "Sprite´i", mille jäänuktaara pärast Treffneri pudelikasti rändas...
• 2 šhokolaadibatoonikest, noh, tehniliselt 3 batooni, sest üks neist kahest batoonist oli "Twix", mis tuleb kahes osas... "Snickers´it" oli ka tore üle pika aja snikerdada...
• 1 magusa täidisega sarvesaiake... See on lausa hämmastav, kui erinev oli pakendi peal olev pilt sellest, mis sees vastu vaatas...
• 2 pakki Kummikarusid!!!
  

Kui kummikarud söödud ja mõnda aeg arvutis goblin-tegelinskeid killitud (Oblivion on üks gigamegahää mäng, toim.), siis sai ka üle pika aja jälle (eelmine aasta, umbes samal ajal, sai esimest korda loengut pidada, toim.) Treffneris bioloogia olümpiaadikursust anda, täpsemalt siis andsin loengut teemal protistide ja selgrootude zooloogia binaarne nomenklatuur ja süstemaatika... Issake, ma ei suuda seda ise ka uskuda, aga mind konspekteeriti! Mind pole keegi mitte kunagi varem konspekteerinud, no olgu, Kirke kõrval loengus istudes on vahepeal saanud tema konspekti kirja ka mõni minu mõttetera, aga ikkagi, see oli täna esimene kord kui mind, ja ainult mind, korralikult konspekteeriti... Päris tore tunne on, tunnen ennast kuidagi targa ja tublina... Tänane päev oligi täis selliseid väikseid egobooste, väikseid nüansse, mis panid mind hetkeks arvama, et äkki ma olen isegi ehk natukene asjalik ja täiskasvanulik... Võiks siia paar näidet tuua, sest nimekirjade tegemine on ka väga täiskasvanulik asi, mida teha... Ehk siis egoturgutusnimekiri:

• Jõudes Treffnerisse ootas mind ees suur ümbrik, mille peal oli kirjas v.a. Meelis Brikker... Just nimelt, väga austatud Meelis Brikker... Lahe :D
  
• Selles ümbrikus oli ports õppefilme ja -mänge (nende hulgas veeringlust käsitlev õppemäng "Rändur Tilk", toim.), mis mõeldud algkoolile ja varasele põhikoolile ning nende juures oli kirjake, mis vihjas sellele, et kui ma kunagi õpetajaks hakkan, siis mul läheb neid ehk vaja... Ehk siis mu vana bioloogiaõpetaja on ikkagi seda meelt, et minust võiks saada/peaks saama just nimelt tema tema elukutsekaaslane...
• Lapsed kuulasid mind vaikselt, viibides samaaegselt täiesti ärkvel ja näitasid üles märke sellest, et nad võib-olla ehk isegi natukene austavad mind... Mõni vähemalt, no, okei üks austas vähemalt... Natukene...

Heh, päris hea, ma ütlesin just selle rahva kohta lapsed... Tegelt olid nad kõik vanuses 16-19 ja üks tütarlaps, nimeks Kai, oli (ja on, toim.) koguni 5 päeva vanem kui mina... Kaiga koos sai gümnaasiumit alustada, aga siis ta oli ühe aasta vahepeal Austraaliamaal lamburusid küttimas... Lammas+Känguru=Lamburu, Austraalias on nad suureks probleemiks, kuradi hübridisatsioon...

Nii, egas hetkel midagi rohkemat kirjutada polegi, aga tahaks postituse lõpetada luuletuseda... Luuletusega, mis nägi ilmavalgust eelmises orgaanilise keemia seminaris... Ega see hea luuletus pole, lihtsalt minu esimene ja siiani ainuken... Hoiatan, seal on väike riim! Profid (Silver, Raul ja Paul... Emm, ehk siis Paul-Erik Rummo, toim.) ei talu riime, ma olen täheldanud... Okei, lõpetus luuletusega...

Kovalentsus see on unelm,
polaarsus ilma valitseb.
Üks on teisest muudkui võrdsem,
ainult prooton kahetseb.