Mõned ööd on akadeemilised...

Või vähemalt nii räägitakse... Minul pole küll õrna aimugi, mida peaks tähendama fraas "Akadeemiline Öö", aga sai hiljuti ühel seda nime kandval üritusel käidud... Märkmepaberi peale üllitatud meeldetuletus oli mul juba pea kuu aega monitori peal olnud ning iga jumala kord, kui keegi isik külla sattus, siis ta ei jätnud küsimata, et mis kuradi asi see Akadeemiline Öö veel on... Nüüd ma oskan vastata, täitsa tore asi on... Teoorias oleks ma ka enne oskanud vastata, sest teoorias ma juba ükskord käisin ühel sellisel üritusel, lihtsalt tookord ei teadnud ma ürituse nime, millel viibisin...

Tegu oli siis ühe igati toreda üritusega, mille raames kogunes kokku üks paras ports Treffneri loodusklasside endiseid ja praeguseid õpilasi... Seejärel vallutas eelmainitud rühmitus koolimaja, mida suudeti enda kontrolli all hoida hommikuni, mil saabusid abiväed, eelkõige matemaatikageeniuste näol... Järgmisel päeval oli koolimajas nimelt mata olümpiaad ning enne lahkumist saime nendele matageeniustele loodetavasti ka natukene vaatamisväärsusi pakkuda, sest paljud meist jalutasid koridorides ringi uniste nägudega, kandes magamiskotte ning krõmpsutades porgandit... Kahju, et mul jänkususse pole, ma oleks nendega meeleldi ringi tatsanud seal...

Meie invasioon oli küllaltki tagasihoidlik tegelt, keegi surma ei saanud ja materjaalset kahjugi oli kahjuks kahtlaselt vähe... Mingis mahus ja hulgas sai siiski koolimajale kahju tekitatud, aga see oli enamasti emotsionaalne kahju... Suurim kannataja oli antud aktsioonis muidugi keemiaklass, mille tehnilisi seadmeid pilastati pannkookide küpsetamiseks, kuid praktiliselt sama traumeeriv võis see üritus olla ka võimlale ja saunale... Jah, sauna jaoks oli see üritus kohe kindlasti jube... Võimlas sai üks korralik saalihokilahing maha peetud, tuli kindlasti kasuks, sai üle pika aja trenni teha, pealegi polnudki juba ammu saanud Oskarit peksta... Asi on selles, et tüüp mängib liiga hästi saalihokit ja siis juba gümnaasiumi ajal oli ainukene vastasvõistkonna võidulootus see, et mul ehk õnnestub ta maha niita või oimetuks joosta... Jah, ma olen selline inimene, kes muutub sporti tehes hästi vägivaldseks, veelgi vägivaldsemaks kui tavaolekus... Aga see oli omal ajal ikka pigem kasulik omadus, sest siis mind ei valitud meeskonda viimasena, vaid pigem esimeste seas, et vastasmeeskonda ei satuks... Kõik tahtsid ju tegelt ellu jääda...

Kaldusin nüüd teemast tsipa kõrvale, pidin hoopis ööst rääkima... Akadeemiline Öö sisaldas veel ühte korraliku eepilist Aliaselahingut, mitmetunnist saunatšilli ja filminurka ning muidugi kõigi Roheliste lemmiktegevust, söömist, jah, söömist oli ohtralt... Enne üritust käisime poes kah nii umbes kuueteistkümnekesi, meie arutelusid olid teise poe nurka kuulda... Mingi tüüp tuli meiega mölisema kah, aga temast sai kiiresti jagu, ta oli selline ohutu tsiviilmölakas, pahura penskari tõutunnustega...

Nüüd peaks jõudma selle ürituse kõige suurema boonuse juurde, jah, just nimelt jõuan selleni, et me olime öösel koolis ja võisime teha pea kõike, mida hing ihaldas, teatud piirides muidugi... Kõigest ei tahaks siin rääkidagi, aga näiteks sai kolada kohtades, kuhu kooliajal muidu ei sattunud, näiteks uurisime õpetajate vannituba, pettumus oli see, et seal polnud mullivanni nagu teadjamad koolisiseste linnalegendite vestjad pajatavad... Mina tegelesin natsa ka parkouriga, omas võtmes muidugi, aga jah, koolis on palju toredaid ronitavaid ja hüpatavaid takistusi...

Natukene rohkem kui ühe sõnaga, oli tegu toreda üritusega ning loodetavasti see tõesti kordub kunagi nagu Kai, Mare ja Kadriga sai spekuleerida... Oleks tore, kui korduks, sest noh võimla mattide peal treppidest alla sõitmine jäi tõesti proovimata...

Selle postitusega on nüüd ühel pool, järgmise korrani... Olge siis tublid ja tehke palju spontaansusi, aga mitte liiga palju ja mitte selliseid liiga spontaanseid ning ausalt öeldes oleks kõige parem, kui kõik spontaansused enne ikka kenasti läbi mõeldud ning korralikult plaanitud oleks...