Kuulsin just suurimast teadussaavutusest sellel sajandil, mis on lihtsalt piiritu oma lõpmatult otsatus geniaalsuses - nimelt avastasid sõltumatud šveitsi teadlased ühiku, millega saab mõõta lollust. Just nimelt, te kuulsite (või lugesite, juhul kui teil pole seda peent nägemispuudega inimestele mõeldud arvutit, mille kohta eeldatavasti aeg-ajalt mõnest ekstreemselt krobelisest ajalehest mingit head juttu kompida võib, toim.) õigesti - lollust saab nüüd mõõta!
Lolluse ühikuks määrati "kõblas", ühik, mis võib esmapilgul meenutada ehk isegi mõnda eestikeelset sõna, aga tegelikult on ilmselgelt tegu mingi peene šveitsikeelse oskussõnaga, mille puhul on lihtsalt o-d vaja niivõrd rõhutada, et ta on otsapidi õõstunud...
***Üks kõblas on võrdne lolluse hulgaga, mis kulub ühekilose kivi liigutamiseks ühe meetri võrra vales suunas ***
Võib tekkida küsimus, et kuidas saab erinevaid lolle tegusid ja mõtteid, mis meie planeedil ja eeldatavasti ka terves universumis (ma usun, et ebaintelligentset elu leidub ka teistel planeetidel, toim.) aset leiavad teisendada lihtsaks valesuunaliseks kiviliigutamiseks, aga kui te ise selle peale lähima viie sekundi jooksul ei tule, siis te olete lihtsalt kolme kõpla jagu rumalad. Ma võin vihjeks öelda seda, et kivi liigutamine vales suunas on teadupoolest üks kõige ürgsemaid lolluse vorme ja suurem osa teadlasi arvavad, et lolluse konsept sai alguse sellest kui päris mitu jääaega tagasi üks koopainimene leidis, et selle suure kivi koopasuu ette veeretamise asemel võiks ta seda teisele poole, täpsemalt enda peale, liigutada...
Hetkel käivad katsed selgitamaks välja, kas inimlollus on tõepoolest piiritu või saab teda ehk isegi hoomata... Ma ise hindan, et totaalne summaarne inimlollus on tsirka kümme kõblast per kärss, aga vaatab, mis tulemusega šveitsi laborirotid välja käivad...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Noh, juhul, kui valesid suundi on ainult üks, on kõik väga lihtne, võtame projektsiooni liigutatud kivi vektorist tolle vale suuna vektorile, siis antud märgiga pikkus ongi antud lollusehulk. (märk on ilmselgelt oluline, kuna ilmselt tasub vale suund defineerida kui täpselt vastupidine suund õigele suunale, või vastupidi, ja kui märk tuleb negatiivne, siis on ilmselgelt tegu negatiivse lolluse ehk siis tarkusega)
Kivi on mõistagi hea lihtne kujund, ma üldistaks seda energiakulu projektsiooniga valele suunale üleüldse - probleem aga tekib siis, kui vaatame keerukamat mudelit, kus valesid suundi võib olla mitu ja õige suund ei pruugi neist ühelegi vastupidine olla, veel hullem, teda ei pruugi üleüldse olemas olla. Siis on ilmselt mõistlik defineerida igas punktis igale suunale vastav valesuse määr. Sel puhul läheb aga vist rakendustega raskeks. Mõistlikum oleks vist mingi vahepealne mudel, kus suuna valesust saaks läbi mingi funktsiooni mõõta, säilitades vastuoludeta süsteemi - sul noid artikleid viidata ei ole, kus neid uuringuid tehti?
Post a Comment