Mõni päev lihtsalt on selline, et mustikad vahivad igalt poolt vastu... Juulikuus oli selliseid päevi päris mitu, aga üks päev paistis eriti silma... Täpset kuupäeva ei suuda ma enam meenutada, aga selle päeva lõpuks olid mustikad mu ajusopid lõplikult vallutanud, silmad sulgedes nägin vaimusilmaski mustikaid...
Hommik algas vara, liiga vara, ma kardan, et enne kukelaulu, kuigi tänapäeval on võimatu öelda, millal see ajahetk täpselt on, sest kukkesid eriti ei kohta, isegi loomaaias mitte, teps mitte ei mõista miks... Varasele äratusele järgnes päris mitu tundi metsas mustikaid korjates, mustikaid sai kokku üle 15 kilo, mis tähendab, et individuaalseid marju oli tuhandetes...
Suurem osa mustikaid sai maha ärida ja hei, pappi ikka sai natukene, kuid ka koju sai vedada parasjagu marju... Mis tuli ka ära puhastada, tüütu töö, üks tüütumaid, millega ma kokku olen puutunud... Asja ei saa isegi mõistusega võtta, mustikaid nimelt ei allu alati füüsikaseadustele... Müstika... Mustikamüstika...
Katrini pool sai samal õhtupoolikul mustikakooki teha, mis oli omaette imeloom, sest see koosneb põhimõtteliselt ainult sojajahust, suhkrust ja margariinist, katteks kõvasti mustikaid ja hunnik vahukomme... Joogipooliseks koogi kõrvale oli pudel punast veini, mis etiketi järgi sisaldas mustikaid, tere-tore... Maitse järgi poleks küll aru saanud, maitses nagu sisaldaks ta pigem võililli ja koaalasappi...
Tagatipuks vaatasime ka filmi, mis mustikatest kaugemale ei jõudnud, nimeks oli sellel "Minu mustikarva ööd" ja minu üllatuseks oli see parem film kui ma algselt arvasin...
Loo põhimõte on see, et kui keegi peaks mulle enne selle aasta lõppu midagi mustikaid sisaldavaid pakkuma, siis ma hakkan karjuma!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Anna jah mulle ideid. Muh-hah-haa.
Post a Comment