Õlu teeb viisakaks...

Väidetavalt pidi akdeemiline organisatsioon koolitama tudengihakatisest härrasmehe, aga kui kasvatusmeetodiks on ainult õlu, siis ma pole päris kindel, et see eesmärk neil väga täidetud saab...

Ma olen mitu korda pidanud tõdema, et ma ei tea ühtegi Meelist peale enda, aga tänu eilsele õhtule on see tõdemus oma aja ära elanud, nimelt sain eile endale ühe meelistuttava... Eilne õhtu oli üleüldsegi väga viljakas ühekordsete sõprade pakkuja... Kõige põnevamad hetkelised sõbrad olid vaieldamatult Meelis ja Silver (Kellukesesõber kusjuures, toim.), kuid ka mõned Kristjanid tundusid olevat enam-vähem normaalsed tüübid...

Eile sai siis käidud sellisel üritusel nagu korporatsioon Vironia kevadisel külalisõhtul... Kuna igasugune korporatsioonielu on mu põhimõttekogumiga ranges vastuolus, siis ma seda just väga meeldiva õhtu alla lahterdada ei saaks, aga õnneks polnud asi kõige kohutavam...
Margo langes juba sügisel peapesu ohvriks ja liitus pea kohe pärast ülikooli sattumist, aga seda oligi arvata, et kui peaks eksisteerima kultus, mis kummardab õlut, siis tema on käpp... Verivärske liikmena leidis ta, et see on tema püha kohus ka mulle peapesu teha ning liituma veenda, aga jah, see tal nüüd küll ei õnnestu, aga las tüüp proovib veel...
Muidugi, külalisõhtule õnnestus tal mind veenda tulema, kaks korda isegi, sest motiveerituna ülevoolavast igavusest lahkusin ma esmakordselt umbes kella ühe paiku (pärast kolme õlut, toim.), kuid naasin umbes 20 minuti pärast (telefonid on saatanast, toim.), aga liituma ei suuda mind miski veenda...

Ma näriks endal unearteri läbi, kui ma peaks seal aktiivselt kohal käima hakkama ja paar õhtut nädalas selles seltskonnas mööda saatma (ning massiliselt õlut kaanima, toim.), ütleme nii, et eriti kellegagi rääkida ei olnud, ainult mõne teise külalisega sai vesteldud...
Näiteks Silveri, Kristjani ja Sveniga (gümnaasiumiaegne klassikaaslane, keskkonnatehnoloog, toim.), kes leidis, et tegu on äärmiselt sürri situatsiooniga, sest ta poleks kunagi suutnud ette arvata, et ta mingil õhtul istub minuga korporatsiooni õllalauas ja puhub juttu...

Õhtu tipphetk oli minu jaoks see, kui mul avanes ligipääs Kellukesele, oi, Kellukest ikka sai seal kaanitud küll... Tasuta Kelluke, nämma... See tähendab, minu jaoks tasuta, sest ma sain nagu aru, et õlu oli täitsa tasuta, aga muud joogid ja snäkid lähevad alati mingi liikme arve peale või midagi sellist... Õlu oli kõigile joomiseks, Kelluke oli ainult mulle, sest mul oli köögitoimkonnas tutvusi... Muidugi, ega keegi eriti vist ei olnudki huvitatud... Peale Silveri muidugi...

Hommikul kell seitse jõudsin koju, päris masendav, aga mul lihtsalt ei lubatud lahkuda... Kõige pealt läksin ma ise ära, aga kutsuti tagasi... Siis ma üritasin lahkuda siis, kui Sven oma sõpradega Annelinna poole lahkus, aga ei, mul ikka koju minna ei lubaks... Siis ma üritasin siis lahkuda, kui Silver oma sõpradega lahkus, eip, no can do... Lõpuks sain alles siis koju, kui Margol olid kõik rebasekohustused täidetud...

Nii, ega sel postitusel mingit mõttet tegelt ei ole, lihtsalt panin paar mälestust eilsest endale siia tallele...

Kaksteistsõrmiksoole hääl...

Südame häälest räägitakse kogu aeg igasugustes filmides ja imalates romaanides, aga mitte ei saa aru miks keegi kunagi teiste elundite vokaalsete võimete peale ei mõtle... Teoorias on seedeelundid ju hoopis häälekamad... Ja kõvasti musikaalsemad ka, vanasti oli iga teine pill mõnest seedeelundist treitud...

Nagu näha, siis mul pole siia midagi asjalikku kirjutada, aga millal see mind varem takistanud on... Hetkel on käsil ühe megapika nädalavahetuse viimane õhtukesekene ja peab mainima, et mitte midagi asjalikku ei õnnestunud korda saata ja midagi väga mainimisväärset pole... Ainukene tore asi selle puhkeseisaku juures oli see, et sai palju veebipõhiseid vestlusi läbi viidud vanade ja vähem vanade tuttavatega, tore vaheldus, ma tavaliselt eriti tihti sellisesse saatanlikku kohta nagu MSN (Masohhistide Sotsiaalne Narkootikum, toim.) just ei satu... Aga enam-vähem tore oli, kunagi uuesti... Päris mitmeks õhtuks ja ka üheks hommikupoolikus said plaanid tehtud ehk saab siia nendest siis kirjutada ka...

Näiteks Kadriga sai mõeldud, et võiks aliaseõhtu teha koos Mare ja Kaiga, sellise nagu meil vanasti toimusid... Rullbiskviidi ja mustasõstramorsiga... Kadri pidi Maret töötlema, sest too raibe muudkui õpib ja tuleb välja, et erinevat sorti keemiad on talle tähtsamad kui alias... Mitte ei mõista... Keemikud... Oehh...

Tasuta hallukad...

Unenäod on ju põhimõtteliselt hallukad, aga sa ei pea midagi tarbima ja enda tervist rikkuma, lithsalt sule silmad ja näed, kuidas Une-Mati segast paneb...

Viimased kolm päeva, või noh, õigemini viimased kolm ööd, on olnud vägagi produktiivsed sürride unenägude vallas... Iga jumala päev on vähemalt üks unenägu olnud, mis otse loomulikult on olnud äärmiselt kiiksuga, üks päev oli koguni 4-5 unenägu järjest, kahju, et ma päris kõiki ei mäleta, mäletan ainult seda, et neid nägin... Mõnda mäletan kah...

Ühes unenäos oli tegu ühe toreda õhtusaunaga Räpinamaal, ainult, et tegu polnud teps mitte tavalise saunaõhtuga, vaid sellisega, kus saun oli ekstrakuum ja kõigil olid riided seljas (Tundub, et ma alateadlikult tsenseerin oma unenägusid, toim.) ning mõni leidis lausa, et peaks kuuma teed kah keetma rüüpamiseks...

Teises unenäos õnnestus mul ühe supilinna puitarhitektuuri hiilgava näitehäärberi aias kaevates komistada ühe toreda eluka peale, mis meenutas sajajalgset, ainult et tal oli kahtlaselt vähe jalgu, nii umbes kümme... Loomake sibas minema ja mina läksin tuppa, antud juhul siis sinna häärberisse, mis meenutas kohe väga neid õudusfilmide maju, mis on suured, mahajäetud ja asuvad kusagil linna servas, tavaliselt künka otsas, ning millel on suur metsistunud aed... Tuppa minek polnud vist nii hea mõte, sest seal oli üks politseimundriga meesterahvas inimesi puremas parasjagu, väga kahtlane... Mina jäin ellu, olles kusagil kõrge korruse toas varjus, aga seda ei saa öelda nii mõnegi mu tuttava kohta, kes said allkorrusel enda luude peale kenad hambajäljed...

Ja pagan, ma alles ärkasin ja siin seda postitust alustades oli mul veel üks värske unenägu meeles, aga nüüd lihtsalt ei tule meelde, pole midagi teha, peab kahe näiteunega piirduma... Kurb, mul on tunne, et too tänane oli eriti sürr...

Heh, nüüd peaks mõnda loengusse ka ronima, mul pidi teoorias pikk päev olema, loengud kella kaheksast kella kaheksani, aga hetkel tundub, et maksimaalselt on nüüd võimalik saavutada loenguplaan kella kahest kella kaheksani...

Ekstreemesmaspäevlus...

Eilne esmaspäev oli üks väga ekstensiivselt ekstreemne esmaspäev, algasid mõned uued ja eriti ekstreemsed õppeained nagu biokeemia ja -füüsika ning eile sai ekstreemspordiga ka tegeletud... Sellise toreda ekstreemspordiga nagu jooksmine... Kui te arvate, et tegu ei ole ekstreemspordiga, siis te eksite suuresti, tegu oli, vähemalt antud juhul, ekstreemse ekstreemspordiga... Nimelt sai joostud pimedas... Joostud sai maantee servades ning mingi olluse peal, mida peab vist kiilasjääks defineerima, libe ta igatahes oli, aga me pidasime vapralt vastu...

Mõte sai alguse sellest, et Annil (Anni Saarma, mitte Anni Aasa, olen mitmeannipidaja, toim.) tuli spontaansushoog vist peale, ning ega mul spontaansused meeldivad, saigi jooksma mindud ja vestlusteemad tulid ka toredad, rääkisime otseloomulikult kõigest ülikooliga seonduvast, aga ekstensiivselt sai kaetud ka armide ja kehavigastuste teema... Annil on ikka mehiseid vigastusi olnud, respekt...

No pain, no gain...

Taaskäitlemine elukardetav...

Tuleb välja, et vähem arenenud infrastruktuuriga maades on mingid seadused, mis kategooriliselt keelavad tegeleda taaskäitlemise ja ümbertöötlemisega, sest alles hiljuti vahistati üks tüüp selle eest, et ta tegi vanast kasutust sodist midagi uut ja kasulikku, täpsemalt tegi ta seepi... Seep on ju ikkagi tsiviliseeritud ühiskonna alustala... Tal on nüüd vist isegi mingi võimalus endale surmanuhtlus kaela saada, mitte ei mõista, hea ja andekas inimene minu meelest, tõsine ökonaut...

Ahjaa, te vist ei tea, mis loost ma räägin... Kui teate, palju õnne, te olete laia silmaringiga haritud inimesed, kes kahjuks raiskavad oma aega uudiseid kuulates, kui ei, siis palju õnne, te olete intelligentsed inimesed, kes teavad, et ennast laias maailmas toimuvaga kursis hoida pole mingit mõttet... Igatahes, ükspäev oli lehes selline artikkel:



Okei, jah, tüüp keetis laipu, eriti eetiline just ei ole, aga muidu oleks nad ju lihtsalt kuhugile sohu visatud ning seal ikka väetist vaja pole... Ja tegelt on see pealkiri väga eksitav, tüüp ei keetnud laipadest seepi, ta hoopis lagundas neid seebikiviga, mis annab veega koos väga tugeva aluselise kemodestruendi, ainult hambad jäävad alles, mingit seepi tegelt protsessi käigus ei teki... Kahjuks, sest siis see oleks tegelik taaskäitlemine, aga praegugi ei saa ma aru, mis ta valesti tegi, ta funktsioneeris ju omalaadse sanitarina, vangi tuleks need tüübid panna, kes need laibad tekitasid, minu meelest vähemalt...

Eetika on ülehinnatud, inimesed võiks ikka praktilisemalt mõelda, rasvaimukliinikujääkidest võiks vähemalt seepi teha... Hmm, äkki oligi selle tüübi näol tegu Paberi tänava seebikompanii töölisega?

Segmenteeritud amatöörremondist...

Päris mitmel vaheaja äripäeval sai siis vennaga jätkata oma segmenteeritud amatöörremonti ühes imeilusas supilinna häärberis ning peab mainima, et asi eriti ei edene, kui me samas tempos jätkame, siis saab asi valmis selleks ajaks, kui peaks uuesti remonti tegema hakkama...

Igatahes, päris ilma edusammuteta see üritus ikka ka pole, näiteks said ahjud endale uued tahmatopid, vähemalt ehituspood nimetab neid plekkluugikesi ahju seinas niimoodi... Ise mätsisin, täitsa uhke tunne... Minust võib veel niimoodi pottsepp saada, muid ahjuparandus töid olen ka teinud seal juba päris mitme saamata jääva tunni- ja/või päevapalga ulatuses...

Vaheaja raames on saanud ka muid asju teha, kuigi vähe... Teha, tõmmata ja isegi visata, jah, sai läbutatud, mainiks lihtsalt selle ära, et üks päev sai koguni inimkonnale heategu tehtud ja kaks pudelit viina ära hävitatud Anni ja Silveriga... Nüüd jääb alaealistel nolkidel ja vägivaldsetel abikaasat ja lapsi peksvatel stressis perekonnapeadel kaks pudelit joomata, äkki päästis meie joomisaktsioon lausa mõne inimelugi... Loodame, sest muud rahuldust ma sellest vodkalaksust ei saanud, ma suht jälestan viina...

Veel mõned mainimisväärsused:

• Jaapani filmid on väga... Emm... Omapärased...
  
• Kuubikukujulises valgustatud seintega ruumis üles ärgates, tasuks paanikasse sattuda, sealt elusalt te sealt ei pääse...
• Vanasti laoti ahjud kuivatatud leivakäärudest ja mördiks kasutati riivsaia ning muna segu, vähemalt nii tundub, kui pead supilinna küttesüsteeme lappima...
• Nuudlid on head...
• Ka kokteili juues kulub pealevõtukas marjaks ära...
• Nuudlid on ideaalne joomingutoit, nuudlid ja küpsised...
• Küpsised on head... Eriti rosinaküpsised või siis need Soomemaised täpilsed küpsised, mis väidetavalt neegripisaraid sisaldavad...
• Talvevaheaja plaanide nimekirjast on kolm tükki täidetud, kahjuks rohkem vist neid täita ei saa...
  

Mõned ööd on akadeemilised...

Või vähemalt nii räägitakse... Minul pole küll õrna aimugi, mida peaks tähendama fraas "Akadeemiline Öö", aga sai hiljuti ühel seda nime kandval üritusel käidud... Märkmepaberi peale üllitatud meeldetuletus oli mul juba pea kuu aega monitori peal olnud ning iga jumala kord, kui keegi isik külla sattus, siis ta ei jätnud küsimata, et mis kuradi asi see Akadeemiline Öö veel on... Nüüd ma oskan vastata, täitsa tore asi on... Teoorias oleks ma ka enne oskanud vastata, sest teoorias ma juba ükskord käisin ühel sellisel üritusel, lihtsalt tookord ei teadnud ma ürituse nime, millel viibisin...

Tegu oli siis ühe igati toreda üritusega, mille raames kogunes kokku üks paras ports Treffneri loodusklasside endiseid ja praeguseid õpilasi... Seejärel vallutas eelmainitud rühmitus koolimaja, mida suudeti enda kontrolli all hoida hommikuni, mil saabusid abiväed, eelkõige matemaatikageeniuste näol... Järgmisel päeval oli koolimajas nimelt mata olümpiaad ning enne lahkumist saime nendele matageeniustele loodetavasti ka natukene vaatamisväärsusi pakkuda, sest paljud meist jalutasid koridorides ringi uniste nägudega, kandes magamiskotte ning krõmpsutades porgandit... Kahju, et mul jänkususse pole, ma oleks nendega meeleldi ringi tatsanud seal...

Meie invasioon oli küllaltki tagasihoidlik tegelt, keegi surma ei saanud ja materjaalset kahjugi oli kahjuks kahtlaselt vähe... Mingis mahus ja hulgas sai siiski koolimajale kahju tekitatud, aga see oli enamasti emotsionaalne kahju... Suurim kannataja oli antud aktsioonis muidugi keemiaklass, mille tehnilisi seadmeid pilastati pannkookide küpsetamiseks, kuid praktiliselt sama traumeeriv võis see üritus olla ka võimlale ja saunale... Jah, sauna jaoks oli see üritus kohe kindlasti jube... Võimlas sai üks korralik saalihokilahing maha peetud, tuli kindlasti kasuks, sai üle pika aja trenni teha, pealegi polnudki juba ammu saanud Oskarit peksta... Asi on selles, et tüüp mängib liiga hästi saalihokit ja siis juba gümnaasiumi ajal oli ainukene vastasvõistkonna võidulootus see, et mul ehk õnnestub ta maha niita või oimetuks joosta... Jah, ma olen selline inimene, kes muutub sporti tehes hästi vägivaldseks, veelgi vägivaldsemaks kui tavaolekus... Aga see oli omal ajal ikka pigem kasulik omadus, sest siis mind ei valitud meeskonda viimasena, vaid pigem esimeste seas, et vastasmeeskonda ei satuks... Kõik tahtsid ju tegelt ellu jääda...

Kaldusin nüüd teemast tsipa kõrvale, pidin hoopis ööst rääkima... Akadeemiline Öö sisaldas veel ühte korraliku eepilist Aliaselahingut, mitmetunnist saunatšilli ja filminurka ning muidugi kõigi Roheliste lemmiktegevust, söömist, jah, söömist oli ohtralt... Enne üritust käisime poes kah nii umbes kuueteistkümnekesi, meie arutelusid olid teise poe nurka kuulda... Mingi tüüp tuli meiega mölisema kah, aga temast sai kiiresti jagu, ta oli selline ohutu tsiviilmölakas, pahura penskari tõutunnustega...

Nüüd peaks jõudma selle ürituse kõige suurema boonuse juurde, jah, just nimelt jõuan selleni, et me olime öösel koolis ja võisime teha pea kõike, mida hing ihaldas, teatud piirides muidugi... Kõigest ei tahaks siin rääkidagi, aga näiteks sai kolada kohtades, kuhu kooliajal muidu ei sattunud, näiteks uurisime õpetajate vannituba, pettumus oli see, et seal polnud mullivanni nagu teadjamad koolisiseste linnalegendite vestjad pajatavad... Mina tegelesin natsa ka parkouriga, omas võtmes muidugi, aga jah, koolis on palju toredaid ronitavaid ja hüpatavaid takistusi...

Natukene rohkem kui ühe sõnaga, oli tegu toreda üritusega ning loodetavasti see tõesti kordub kunagi nagu Kai, Mare ja Kadriga sai spekuleerida... Oleks tore, kui korduks, sest noh võimla mattide peal treppidest alla sõitmine jäi tõesti proovimata...

Selle postitusega on nüüd ühel pool, järgmise korrani... Olge siis tublid ja tehke palju spontaansusi, aga mitte liiga palju ja mitte selliseid liiga spontaanseid ning ausalt öeldes oleks kõige parem, kui kõik spontaansused enne ikka kenasti läbi mõeldud ning korralikult plaanitud oleks...