Väidetavalt pidi akdeemiline organisatsioon koolitama tudengihakatisest härrasmehe, aga kui kasvatusmeetodiks on ainult õlu, siis ma pole päris kindel, et see eesmärk neil väga täidetud saab...
Ma olen mitu korda pidanud tõdema, et ma ei tea ühtegi Meelist peale enda, aga tänu eilsele õhtule on see tõdemus oma aja ära elanud, nimelt sain eile endale ühe meelistuttava... Eilne õhtu oli üleüldsegi väga viljakas ühekordsete sõprade pakkuja... Kõige põnevamad hetkelised sõbrad olid vaieldamatult Meelis ja Silver (Kellukesesõber kusjuures, toim.), kuid ka mõned Kristjanid tundusid olevat enam-vähem normaalsed tüübid...
Eile sai siis käidud sellisel üritusel nagu korporatsioon Vironia kevadisel külalisõhtul... Kuna igasugune korporatsioonielu on mu põhimõttekogumiga ranges vastuolus, siis ma seda just väga meeldiva õhtu alla lahterdada ei saaks, aga õnneks polnud asi kõige kohutavam...
Margo langes juba sügisel peapesu ohvriks ja liitus pea kohe pärast ülikooli sattumist, aga seda oligi arvata, et kui peaks eksisteerima kultus, mis kummardab õlut, siis tema on käpp... Verivärske liikmena leidis ta, et see on tema püha kohus ka mulle peapesu teha ning liituma veenda, aga jah, see tal nüüd küll ei õnnestu, aga las tüüp proovib veel...
Muidugi, külalisõhtule õnnestus tal mind veenda tulema, kaks korda isegi, sest motiveerituna ülevoolavast igavusest lahkusin ma esmakordselt umbes kella ühe paiku (pärast kolme õlut, toim.), kuid naasin umbes 20 minuti pärast (telefonid on saatanast, toim.), aga liituma ei suuda mind miski veenda...
Ma näriks endal unearteri läbi, kui ma peaks seal aktiivselt kohal käima hakkama ja paar õhtut nädalas selles seltskonnas mööda saatma (ning massiliselt õlut kaanima, toim.), ütleme nii, et eriti kellegagi rääkida ei olnud, ainult mõne teise külalisega sai vesteldud...
Näiteks Silveri, Kristjani ja Sveniga (gümnaasiumiaegne klassikaaslane, keskkonnatehnoloog, toim.), kes leidis, et tegu on äärmiselt sürri situatsiooniga, sest ta poleks kunagi suutnud ette arvata, et ta mingil õhtul istub minuga korporatsiooni õllalauas ja puhub juttu...
Õhtu tipphetk oli minu jaoks see, kui mul avanes ligipääs Kellukesele, oi, Kellukest ikka sai seal kaanitud küll... Tasuta Kelluke, nämma... See tähendab, minu jaoks tasuta, sest ma sain nagu aru, et õlu oli täitsa tasuta, aga muud joogid ja snäkid lähevad alati mingi liikme arve peale või midagi sellist... Õlu oli kõigile joomiseks, Kelluke oli ainult mulle, sest mul oli köögitoimkonnas tutvusi... Muidugi, ega keegi eriti vist ei olnudki huvitatud... Peale Silveri muidugi...
Hommikul kell seitse jõudsin koju, päris masendav, aga mul lihtsalt ei lubatud lahkuda... Kõige pealt läksin ma ise ära, aga kutsuti tagasi... Siis ma üritasin lahkuda siis, kui Sven oma sõpradega Annelinna poole lahkus, aga ei, mul ikka koju minna ei lubaks... Siis ma üritasin siis lahkuda, kui Silver oma sõpradega lahkus, eip, no can do... Lõpuks sain alles siis koju, kui Margol olid kõik rebasekohustused täidetud...
Nii, ega sel postitusel mingit mõttet tegelt ei ole, lihtsalt panin paar mälestust eilsest endale siia tallele...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment