Kitsekorjust serveerida rohkete haavlitega...

Kuna tegemist oli ühe äärmiselt tegusa päevaga (Kahe blogipostituse jagu materjali ju lausa, toim.) siis peab veel ära mainima, et hommikul, enne igasugust mägravaatlust või piibufilmiõhtut, sai Kirke, Katja ja Silveriga verd annetamas käidud... Katja verd ei tahetud, olevat kehvakene teine, ainult mõni pügal pealpool aneemiat (veel üks inimene, kellele on vaja üks korralik haavleid täis pikitud kitsekorjus ukse taha vedada ja sisse sööta, see pidavat aitama või oli see nüüd hematogeen, mida soovitati, ah, mitte ei mäleta, toim.), aga teistelt võeti ikka korralikult, nii korralikult, et kõigil pärast käed valutasid selle koha pealt, kus verelüpsik olnud oli... Minul õnnestus jälle kõige kehvem verelüpsik endale saada, masin tegi konstantselt imelikku häält ja veretädi käis iga paari minuti tagant seal mingeid nuppe klõpsimas ja murelikku nägu tegemas...

Peale vereannetust sai Kirkega Maximas käidud, ostsime endale uued pusad tähistamaks seda, et meil oli verd puudu ja raha üle! Minu oma oli siis must ja vapiline, tema oma aga rohekas ning lepatriinudega... Ja mitte ei saa aru, mida peab tegema, et müüjannasid natukenegi üllatada või šokeerida, ma olen üritanud kostümeeritult oste sooritada, hankida eksootilisi kaupu või kummalisi kombinatsioone erinevatest asjadest, aga ei mingit reaktsiooni, ei mingit muiet, ei mingit naeratust, tuim kaubapiiksutus... Eile viskas Kirkel järjekorras olles pildi tasku ja müüa ei teinud teist nägugi, vastupidi, sel ajal kui ma Kirke seina äärde istuma sehkendasin, oli ta abivalmilt Kirke Maxima kliendikaarti ka minu kaupade jaoks masinast läbi tõmmanud, sest nii on kasulikum :S Pärast sai siis Silveriga järeldusele jõutud, et müüjad on ikka ühed tuimad loomad küll... Aga ma luban, kunagi ma saan mõnelt kätte mingisuguse reaktisoonigi!

Päevas oli piisavalt palju tunde, et ka kultuuriga tegeleda, käisime fantastilise nelikuga kõik koos kenasti teatris kah... Genialistide klubis esilinastus "Erak ja kuuevarbane" ja peab mainima, et tegu oli suht geniaalse tükiga, algus ei olnud paljulubav, aga asi võttis kiiresti pöörde paremuse poole... Palju tuttavaid nägi kah, see on ka alati peaaegu-vaat-et-isegi-ehk tore... Mõni neist tundis mu isegi ära, teisel või kolmandal vaatlusel... Ma loodan, et asi oli selles, et olin prillitu...

Nii, aitab nüüd ka, see oli tehniliselt kuues blogipostitus nädala aja jooksul, küll on küll, ma tegin tagantjärgi eelmise kuu kokkuvõtte ka ära ju...