Head emadepäeva teile, kes te arvate, et te vastate sellele kirjeldusele...
Nädalavahetus kujunes üllatavalt perekeskseks... Juba päris mitu päeva pole kohanud kedagi, kellega ma parajat portsu sarnast geneetilist materjali ei jagaks, kahtlane lausa... Laupäevahommikul asusime kolmekesi (Mina, Tupsu ja Priitur - Minu pere, toim.) teele Valga poole, sest üle poole aasta polnud juba sinna kanti sattunud... Viimati sai Tupsu sünnilinna külastada Septembri keskpaigas, siis kui vanaema tuhk sinna transporditud sai...
Viimane kord oli teekond täis sekeldusi, näiteks pidas meid kinni inspektor Kukeke (okei, ta nimi/tiitel oli tegelt vist nooreminspektor Kukk, aga ikkagi, lahe nimi, toim), kes oma motorolleriga (Tupsu sõnul, tegelt oli see ikkagi motikas, toim.) meie autole tükk aega järgi sõitis, enne kui julges meid kiiruse ületamise eest trahvida, aga seekord kulges kõik rahulikult, ainult vihma kätte jäime korraks, siis kui me turul kalmule sobivaid lilli otsisime...
Pärast seda kui kalmistul perekond Oru (Org on Tupsu neiupõlvenimi, toim.) plats kenasti korda sai tehtud, siirdusime perekondlikule lõunale meie kohalikku lemmikrestorani... Tehniliselt on küll tegu baariga (Conspirator Baar), aga meie suhtume sellesse kui restorani, sest me käime seal enamasti söömas (mitte alkot kaanimas, toim.) ja eranditult siis, kui mingi tähtis asjatoimetus ühele poole saanud on...
Olles kõhu kenasti täis muginud, tekkis meil mõte, et võiks Valka (Valkasse, noh, toim.) põrutada ja seal natukene turiste mängida - mõeldud, tehtud... Vend ja ema hankisid odavalt põnevaid Läti alkoholimarke, mina aga degusteerisin saldejumse... Ma mitte ei saa aru, miks neil sealmaal nii väikesed jäätised peavad olema, keskmise vahvlitopsi jäätisesisaldus oli silma järgi umbes 70% sellest, mis meil Eestis topsi topitakse...
Pühapäev möödus emadepäeva lainel, mis meie peres tähendab seda, et äge, veel üks päev täis mugimist, pugimist, söömist ja õgimist - juhhei! Igat sorti sugulasloomi ilmus meile ukse taha, tehniliselt küll alumise korruse inimeste ukse taha (ma elan oma vanaema ja tädi kohal, neil aga järeltulijaid ikka jagub, toim.), aga noh, me ise ilmusime sinna esimestena... Kärt käis ka külas... Kärt on siis üks pisikene mutukas, kellele ma olen tehniliselt vanaonu poeg, aga temal on ametlikest definitsioonidest veel suva, hetkel (see väike roosa asi pole veel aastanegi, aga varsti saab, tal Priiduga samal päeval sünna, 31. Juuli, toim.) teab ta ainult seda, et talle meeldib mu prille näppida ning kui ta parasjagu ei näpi mu prille, siis ta piidleb neid eemalt ja itsitab kurigeeniuslikult... Väiksed lapsed on tsipa hirmsad, aga noh, ma ei kurda, mulle tundub, et ma meeldin neile millegipärast...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment