Oehh, möödas on minu kaks nädalat läätsekandjana ja mõnes mõttes on tore oma prillidega taasühendatud olla, ehk hakkavad tuttavad mind tänaval uuesti ära tundma, aga ühest asjast hakkan ma küll puudust tundma... Nimelt sellest, et silmanurgast ka midagi näha oli, prillidega näeb ju ainult otse ette ja seda ainult teatud ulatuses...
Eile öösel olin ma veel õnneks läätsedega varustatud, mis lubas mul paremini vaadelda seda mäkra, kes minust ja Annist toomemäel umbes pooleteise meetri kauguselt mööda kappas ja suuna Silveri residentsi poole võttis... Ma ei tee nalja, me tõepoolest nägime toomel mäkra! Äärmiselt gigamegasigavinge... See püsib veel pikka aega meles meles... Ühtlasi nägime me tänaval vedelemas peaaegu terve Volvo jagu ilukilpe, aga see on Tartus tavaline... Mägrad seevastu, not so much...
Olime just tulnud Silveri poolt ühelt väikselt filmiõhtult... Kuna Annil oli plaan varakult ärgata, siis oli ilmtingimata vaja poole ööni filmi vaadata ja kusjuures tuli ära vaadata kõige pikem film, mis saadaval oli ("Into the wild", tore lugu sellest, mis juhtub nendega, kes oma perele, sõpradele ja tuttavatele ilmas rändamist eelistavad, ehk siis "Kuidas Alaskal üksinduses kärvata", toim.) ning pärast seda veel üks episood "Täheväravat" veel otsa...
Annil ei õnnestunud see vara ärkamine teps mitte, vastupidi, sai hoopis öö otsa üleval istutud ja magama mindud täpipealt sellel kellaajal, kui oleks pidanud ärkama... Äärmiselt stiilne... Linnupraksi niimoodi ei jõudnudki... Aga vähemalt sai üks korralik inglise hommikusöök hinge alla uhatud!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment