Mõned rebased on meelad...

Rebase all ei tohi siinkohal teps mitte mõista esmakursuslast, ei-ei, antud juhul on tegu natukene teistmoodi rebastega... Naasesin mõne aja eest Kadri sünnipäevapeolt, mis toimus Purtses (loe: pärapõrgus, toim.) ning rebased tundusid seal olevat läbivaks teemaks, vähemalt üks tüüp jahus terve õhtu meelastest, meeletutest, metsikutest ja maiastest rebasekutsudest...

Ühtegi päris rebast ei trehvanud, imetajatest olid kohal ainult inimloomad, üks koer ja üks taks, küll aga võis kohata mitmeid kohaliku lülijalgsete koosluse esindajaid... Toivo oli kohal, ka Peeter oli pidu panemas, Pillest ja Dimitrist rääkimata... Pille ja Dimitri lõime maha, nad olid parajad vereimejad, kuid Toivo lendab siiani kusagil kesa peal ringi... Õige loodusklassi inimene peab ju ikka igasugu mutukaid nimepidi teadma... Kõik sääsed on ju erineva iseloomuga...

Õhtu jooksul sai parasjagu jalgpalli ka tagutud/loobitud, mängisime senikaua kuni enam palli ei näinud... Mainimata ei saa jätta, et mängu tähtedeks olid Krõõt ja Kai, kes muide sai inka eksamil 90 punkti, tubli... Abiturentidel on parasjagu see eksamisõnumite periood...

Kui pallimängud läbi, siis siirdusime seltskonnaga (Kadri, Liina, Indrek, mina ja mingi tüüp, kelle nime ma ei tea, toim.) saunalavale, kus Liina meid mõnuga ükshaaval saunast välja küttis... Saunast ei olnud sugugi kaugel ka kohalik mullivann, mullid tuli lihtsalt ise juurde mõelda, mullitamise asmele vesi hoopis voolas seal... Neli-viis korda sai siis jões käidud... Äärmiselt mõnus kogemus... Peaaegu sama hea kui talvine saunajärgne lumepüherdus Ossu tagaaias... Indrek lubas, et kui ta veel nii külma vette ronib, siis saab ta portsu krampe ja upub ära, aga see jäi seekord pelgalt tühjaks lubaduseks... Tühjadest lubadustest rääkides, siis neid tegin ma õhtu jooksul päris palju, aga ma ei mäleta pea ühtegi... Õnneks ei mäleta neid ka need inimesed, kellele ma midagi lubasin (enamasti Kairit), ma kontrollisin...

Saunaskäigu sisse jäi ka üks äärmiselt huvitav ja ebapraktiliselt pikk telefonikõne... Liina ja Indrek helistasid mingitele klassikaaslastele, kes teises Eesti otsas pidu pidasid ja siis meil oli midagi sellist konverentskõne sarnast, telefonid olid valjuhääldi peal ning kõik kisasid, laulsid, rääkisid ja joodeldasid segiläbi, peale minu muidugi, mina ei räägi seda keelt, mida nemad, nad on humanitaarikad ju, raiped... Kadri (kes on loodusklasslane, toim) õnneks mõistab seda keelt natukene, ju see tuleb sellest, et ta kooriinimene, kooris käivad ikka ju need, kes kas oskavad laulda ja/või on humanitaarikad... Talle on sealt külge jäänud see lingo...

Täitsa tore pralle oli, ainult et jah, ma kardan, et ma veel päris mitu päeva ravin neid sääskede poolt peaaegu otsast järatud jäsemeid, mis parasjagu kohutavalt sügelevad... Jap, lõpetan kirjutamise ära ja kratsimine alaku!