Väikeses kinnises ruumis ei ole eriti mõistlik aerosoolvärvidega eksperimenteerida, iseenesest loogiline nõuanne, aga mina selle peale täna õigel hetkel tulla ei suutnud... Oleks ennast toksiliste aurudega peaaegu teise ilma saatnud, aga nüüd on aken lahti ja vaikselt hakkab hapnikupoiss kopsu tagasi pugema...
Kõige hullem on see, et oleks ma täna oma otsa leidnud, siis oleks kõik arvanud, et ma sain ühe väga loomingulise suitsiidiga ühele poole, sest täna sai nii mitmegi inimese käest eutanaasiat paluda... Muidugi siinkohal tuleb arvestada seda, et ma olin parasjagu biokeemia praktikumis ja minu meelest peaks olema selline reegel, et inimene ei vastuta selle eest, mida ta teeb või ütleb kaheksatunnise biokeemia praktikumi jooksul, eriti kui tal on kurk valus, nina kinni ja pea valutab nagu paisuks ajusagarate vahel hooghännaliste koloonia...
Muidugi, on täitsa võimalik, et siinkohal on tegu mingisuguse vandenõuga, sest eelmainitud aerosoolvärv, va kurja juur, jõudis minu kätte kummalistel asjaoludel, nimelt ma sain ta viimati Silveri poolt koju tulles niisama teemoonaks kaasa... Stoori oli selline, et säh, võta, see nagukuinii ei tööta enam, kuigi jah, värvi tundus veel omajagu sees olevat... Läksin koju, tegin värvipurgi paari minutiga korda (kasutades selleks kirjaklambrit! Kes on MCGuyver, ah?, toim) ja hajameelsusest värvisin ajalehejupi peale hundikujutise, aeglaselt, põhjalikult, värvirohkelt... Päris suduseks kiskus... Igatahes oli minu selline teguviis igati ettenähtav ja nüüd mul on tunne, et emme, Silver üritab mind jälle ära tappa!
Kõigepealt juhatab mu Kaarsilla kaarele, seejärel üritab mind parkourikatsetustega teise ilma saata, siis proovib mind mopeedirooli usaldades ellimineerida ja nüüd on siis käes need kõige salakavalamad nipid - mõrvakatsed profileerimise ja kunstitarvikute osava kombineerimise abil...
Jaa, paranoia on tore asi, eriti kui temasse huumoriga suhtuda...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment