Esimestel koolipäevadel sai püüdlikult üritada tuutorit mängida, istusin infopunktis (mis ei olnud eriti menukas, sest kohe meie kõrval Swedpanga või misiganespanga infopunktis jagati tasuta kiirnuudleid, selle vastu ikka ei saa, kiirnuudlid - jumalate toit, täpselt nagu pelmeenidki, toim.), mängisin giidi, jagasin näpunäiteid, kuid ei mingit edu, bioloogiarebased on liiga iseseisvad, et vajada mentorlust... Ühtlasi on nad niigi juba parajad parmud nagu seda on tõestanud tutuvumispidu ja iga teine sellelaadne üritus, seega ei pea neile isegi maksasäästmisnippe pakkuma, need oleks äärmiselt hiljaks jäänud... Aga õnneks on olemas psühholoogid!
Nimelt on selle aasta psühholoogiarebaste seas vähemalt üks tütarlaps, kes pole veel õiget ülikoolielu näinud ja tudenglusega kohanenud ja mina olen oma missiooniks võtnud teda koolitada ja juhendada sellel raskel haridusteel... Marel lasin seal keemias juba niigi paha peale minna (ja kui ma ütlen paha peale, siis ma mõtlen seda, et ta istub liiga tihti kodus ja õpib, vaene laps, toim.), nüüd tuleb eriti hoolikalt Kail silma peal hoida, et teda sama saatus ei tabaks, esialgu pole veel ohumärke märgata, aga eks sellised asjad juhtuvad järsku ja ega enne esimest sessi kõrvaltvaatajale asi kristallselgeks ei saa... Siis eraldatakse terad nendest teistest asjadest, mis mulle praegu meelde ei tule, aga Mare oskaks kindlasti nende jubinate valguliste ehitusüksuste struktuurvalemeid visandada...
Esimesed õppetunnid on juba läbitud, oleme läbi töödanud palju materjali tudengimenüü rubriigist (mida süüa, kus süüa ja kellega ning mis kõige tähtsam, kelle kulul?) ja edaspidi loodan teda koolitada kultuurivallas... Jaa, Kaist võib asja saada, kui kevadine sess ja/või öökülm ära ei võta...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment