Oehh, jänesed on saatanast! Tõepoolest, võrreldes teiste loomakestega, on just nemad need, keda lihtsalt peab kõige verehimulisemaks ja julmemaks peletistetõuks pidama. Maod, nemad on toredad rahulikud ja sõbralikud loomad, vingervad sul natukene kaelas või käte vahel ja otsivad mõnda sooja soppi (taskud ja kaenlaalused on nende lemmikud, toim.), kuhu pugeda ning prussakad (või siis noh tarakanid, teate küll, need paaritollised, toim.) on lihtsalt vaikse loomuga, istuvad sul natukene käe peal ja ei mõtlegi midagi kurja korda saata, aga jänesed, need raiped hüppavad kohe kallale kui näevad.
Eile sai zooloogia muuseumis natukene madude ja tarakanidega mängida, päris huvitav oli, sel samal õhtul sai telefonitsi Annile antud lubadus, et hoolitsen nädalavahetusel tema jänku eest, pakkudes talle toitu, vett ja hella hoolt, aga ütleme nii, et mina toda peletist enam küll silitada ei julge, vähemalt mitt enne kui vanad haavad ära paranevad, hellast hoolest jääb ta ilma! Ma kardan juba ette seda hetke, kui ma pean talle jälle värske portsu ette panema, tüüp lööb kohe kihvad sisse või poksib natukene, sama ajal ka üritades puurist plehku panna. Võtan pudeli kloroformi kaasa vist.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment