Friday, December 24, 2010

Prospekt: klementiinne laksatatsioon...

Tingituna minu kombest saunas kõva häälega ning viisi ignoreerides suvalisi häirivaid raadiohitte laulda, otsustasime perega sauna helikindlaks muuta. Kummalisel kombel otsustas saun seda akustilist isolatsiooni vääriti mõista ja hakkas lõpuks sooja pidama - ma olen veendunud, et temperatuurid tänases jõulusaunas ulatusid vähemalt kaheksakümne kraadini Celsiuse-onu saunaskaala järgi. Ei tundugi nii palju, eksole, aga arvestades seda, et kogu Annelinna kodutalu saunaajaloos hakkasin ma vist esimest korda laval ka higistama, on ilmselgelt tegemist monumentaalse hetkega maailma ajaloos. Kuigi jah, kavatsen ikkagi jätkata oma igipõlist traditsiooni ning tšillida saunades just nimelt võõrsil. Saunades, kuhu mahub korraga sisse rohkem kui poolteist inimest ning mis pole ehitatud enne esimest maailmasõda...

Täna on siis lõpuks need palju reklaamitud jõulud ja peab mainima, et ma ei näe, miks seda püha nii hullusti propageeritakse, mind isiklikult näiteks tohutult häirib kui punastes riietes habetunud vanamehed mulle häid pühi soovivad ning naeratavad, eriti siis, kui ma kaugelt vaadates arvasin, et tegu on mingisuguse jõulutemaatilise mannekeeniga või tüüpilise jõuluvana-robotiga, aga hei, puhtalt traditsioonist tuleb nendega ka see aasta kaasa minna (pühadega, mitte habetunud onudega punastes riietes, see oleks mingi päris veider traditsioon, toim.)

Nagu seda on täiesti võimalik siit kusagilt välja lugeda, algasid minu jõulud väikese saunateoga, aga kuna hetkel on aega klaviatuuri kulutada, siis võiks siia ka oma selleaastased jõuluplaanid kirja panna. Teatud asjad lihtsalt peab tingimata jõulude ajal korda saatma, see on aasta on näiteks plaanis:
  • Uurida klementiinset laksatatsiooni (maakeeli: uurida seda, kui palju mandariine on võimalik mugida ennem kui kõht lahti läheb, toim.)
  • Vaadata ära Hercule Poirot´ jõuluepisood - see belglane seikleb teleekraanil juba viimased 21 aastat, ometigi jõulu on ta ainult korra pidanud, 1994 aastal, väga veider, aga ju ta siis suhtub jõuludesse sama skeptiliselt kui mina: great fictional minds think alike! (I´m not fictional, but my mind sure is, toim.)
  • Teha jõuluteemaline blogipostitus. Oh, see on ju praktiliselt valmis juba! Great success!
  • Joonistada ja/või maalida - ma pole nii ammu pintslit/pliiatsit kätte saanud võtta ja siis selle abil tundide kaupa paberile kahtlaseid kujutisi luua (kuradi kõrghariduse omandamine, toim.)

Monday, November 1, 2010

Händikäp omandamisel...

Oh, ma mäletan veel neid aegu kui ma arvasin, et ma olen küüniline, aga tuleb välja, et ma olen lihtsalt realist ja veel selline objektiivne ning kaine mõtlemisega. Vähemalt selline mulje on jäänud erinevatest loengukursustest, mida viimasel ajal olen sattunud kuulama - eriti suurt rolli selles avastuses on mänginud etoloogia. Õppejõud tunnistas isegi, et iga aasta kurdab vähemalt paar mimmu, et kursusel kuuldu on nende ilusa roosa maailmamulli katki teinud ja miski pole enam endine. Minul seda muret muidugi pole, minu maailmapilti on seal räägitu igati toetanud. Ei kurda üldse, eriti veel selletõttu, et tänane päev andis mu händikäpiteooriale natukene teaduslikku maiku ka juurde.
Ehk siis, lapsed, pidage meeles, kõrgharidus pole midagi muud kui händikäp, samaväärne paabulinnu sabaga! Lemmiklooma pidamine - händikäp! (peavad ju ikkagi kuradi head geenid olema, et ennast edukalt ära toita ja siis ühte või enamat muidusööjad üleval pidada, toim.) Bemmi uued kummid - händikäp! Päikeseprillid talvel pimedas diskosaalis - mitmes mõttes puue! Põhimõtteliselt igasugune inimtegevuslik faktor või sotsiaalne interaktsioon taandub händikäperdamiseks.

Sotsiaalsetest interaktsioonidest rääkides ei saa mainimata jätta seda, et täna sai tegeletud väiksemat sorti sotsaktiviteediseeriaga:

Esmalt sai käidud raamatukogus - seal pakkusid igakülgset sotsiaalsust Katu, Lily ja Kirke, aga eriti just Katu, sest temaga koos tõlkisime päris suure koguse sotsioloogilist häma inglise keelest emakeelde. Eestikeelsetest tekstides on parasiitsõnadeks igasugused paaritähelised sidesõnad, aga selles tekstis parasiteerisid küll päris pirakad sõnamonstrumid. Ma olen suht veendnud, et iga kuueteistkümnes sõna oli "kriitiline" või "implementeerima", väga veider.

Pärast raamatukogunemist, siirdusime Kirkega kinno, kus sai vaadatud filmi nimega "Sotsiaalvõrgustik", mis andis oma motoga "You don´t get to 500 million friends without making a few enemies" palju mõtteainet. Mis värk sellega on, et ma saan facebookis endale sõpru lisada, aga vaenlasi ei saa? Oma suhtestaatuse saab romantilisel tasandil detailselt ära kaardistada, aga kus lahtrid selle jaoks, et kirjeldada oma palavat viha kellegi vastu? Kus saab kedagi poke´ida nii, et see pole nunnu ja naljakas, vaid vägivaldne ja häiriv?! Ma tean täpselt, kuhu ma pean vajutama, et like´ida suvalist korvpallimeeskonda või ansamblit, aga kuhu ma klikkima pean, et seda dislike´ida? - tegemist on emotsionaalse diskrimineerimisega! Sõna otseses mõttes, diskrimineeritakse ju emotsioone. Sellised ürgseid nagu viha ja raev. Aga pole hullu, mul on lahendus (tulevaste kohtuasjade vältimiseks mainin ära, et 30% ideest kuulub täielikult ebalegaalselt Kirkele, toim.) - HATEMAIL! (Algselt oli nimeks hatebook, aga see sai ära muudetud, jällegi tulevaste kohtuasjade vältimiseks, toim.)
  • Hatemail lubab kasutajatel lisada vaenlasi (Find Valdo! Add Valdo as an enemy! Enemy request sent!)
  • Saata neile ähvardusi (Send a threat to Valdo)
  • Saata neile maffia kaudu tervitusi, teate küll, noh, selliseid mitte-just-kuigi-elusa-hobuse-pea-voodis-stiilis sõnumeid (Send a "message" to Valdo)
  • Leida ühiseid vaenlasi (Mutual enemies: You and Valdo have 13 enemies in common!)
  • Märkida ära, millised asjad sulle siin maailmas ei meeldi (You and 3 of your enemies dislike the community "Sokkidega duši all.")
  • Ning defineerida palju täpsemalt omavahelisi suhteid, kui seda lubab hatemail´i positiivsem ja mitmebiljoniliselt edukas sõsarsait. Mõned näited: Relatsionship status: Peaceful (instead of the boring "single"), in a relationship of mutual hatred (instead of the regular "in a relationship"), enraged ("engaged"), marred ("married"), it´s really not that complicated, in an open feud, widowed (seda ei pea muutma tegelt, see kõlbab) etc...
Pärast kinotamist sai külastatud ka mõnda muud meelelahutusasutust. Üheks selliseks oli rõivapood nimega Newyorker, mis on minu meelest üks igati geniaalne ja asendamatu koht. Hetkel me võib-olla ei hinda tema tõelist väärtust, aga tulevikus, kui me oleme kasutuskõlbliku põllumaa ammendanud, siis pöördume me kindlasti just selle poe poole. Nimelt on sealne tulekahjude vastane veepiserdusüsteem nii tiheda piserdidispersiooniga, et teeb silmad ette igasugustele kasvuhoonetele või Hispaania geenmuundatud mutant-tomatite superpõldudele (mitte, et mul midagi GMO-de vastu oleks, toim.) Samuti on need valgustid, mis laes ripuvad, enam kui võimelised asendama looduslikku päikesevalgust. Seda, kas sealsed hilbud omavad väetisena suurt kasutegurit, ma hetkel veel kahjuks öelda ei oska, aga juba praegu on käsil uurimistööd sellel teemal (Kirke ostis sealt endale nii mõnegi nartsu, toim.)

Ehk siis jah, tore päev oli - nendel päevadel kui ma tõsiselt õppima peaksin ilmuvad alati välja huvitavad asendustegevused akadeemilistele ponnistustele ja hei, üle aastate ilmneb siis ka aega, et blogida! :)

Friday, March 12, 2010

Püssi punane on saatanast!

Nüüd saan raudpoltkindlalt väita, et kevad on lõpuks kätte jõudnud! Nimelt käisid esmaspäeval minu õue peal esimesed kevadekuulutajad oma laulukest laulmas... Eks see on mul juba vana kindlaks tehtud meetod kevade alguse määramiseks - tuleb oodata, millal sinu õuele tulevad esimesed Jehoova tunnistajad oma usuhullust eksponeerima ja siis sa tead, et talve selgroog on murtud, tükkideks hakitud ja veranda alla maetud... Kuidas see kõik selle postituse pealkirjaga seotud on? Ega väga nagu ei olegi, pealkiri on eraldiseisev üksus, aga sellegipoolest on tegemist tõese väitega... Püssi punane on kahtlemata saatanast, miks ta muidu verekarva on...

Sunday, December 13, 2009

Teadusel on läbimurdeiga...

Kuulsin just suurimast teadussaavutusest sellel sajandil, mis on lihtsalt piiritu oma lõpmatult otsatus geniaalsuses - nimelt avastasid sõltumatud šveitsi teadlased ühiku, millega saab mõõta lollust. Just nimelt, te kuulsite (või lugesite, juhul kui teil pole seda peent nägemispuudega inimestele mõeldud arvutit, mille kohta eeldatavasti aeg-ajalt mõnest ekstreemselt krobelisest ajalehest mingit head juttu kompida võib, toim.) õigesti - lollust saab nüüd mõõta!

Lolluse ühikuks määrati "kõblas", ühik, mis võib esmapilgul meenutada ehk isegi mõnda eestikeelset sõna, aga tegelikult on ilmselgelt tegu mingi peene šveitsikeelse oskussõnaga, mille puhul on lihtsalt o-d vaja niivõrd rõhutada, et ta on otsapidi õõstunud...

***Üks kõblas on võrdne lolluse hulgaga, mis kulub ühekilose kivi liigutamiseks ühe meetri võrra vales suunas ***

Võib tekkida küsimus, et kuidas saab erinevaid lolle tegusid ja mõtteid, mis meie planeedil ja eeldatavasti ka terves universumis (ma usun, et ebaintelligentset elu leidub ka teistel planeetidel, toim.) aset leiavad teisendada lihtsaks valesuunaliseks kiviliigutamiseks, aga kui te ise selle peale lähima viie sekundi jooksul ei tule, siis te olete lihtsalt kolme kõpla jagu rumalad. Ma võin vihjeks öelda seda, et kivi liigutamine vales suunas on teadupoolest üks kõige ürgsemaid lolluse vorme ja suurem osa teadlasi arvavad, et lolluse konsept sai alguse sellest kui päris mitu jääaega tagasi üks koopainimene leidis, et selle suure kivi koopasuu ette veeretamise asemel võiks ta seda teisele poole, täpsemalt enda peale, liigutada...

Hetkel käivad katsed selgitamaks välja, kas inimlollus on tõepoolest piiritu või saab teda ehk isegi hoomata... Ma ise hindan, et totaalne summaarne inimlollus on tsirka kümme kõblast per kärss, aga vaatab, mis tulemusega šveitsi laborirotid välja käivad...

Friday, November 27, 2009

Raamatud on elu alus! Tõsijutt!

Leidsin Merili blogist ühe põneva asja ja mõtlesin, et jagan rõõmu! Tänan, Mellu! :)

Hoiatan aegsasti, et järgnevalt propageeritud nähtused ja kirjatükid lähevad peale suurima tõenäosusega just naissoost lugejaskonnale ning jah, kardan, et nemad ongi just olnud see sihtgrupp, kelle jaoks on need raamatud kirjutatud... Meesterahvastele (eelkõige endale, toim.) lohutuseks niipalju, et teil on olemas sellised asjad nagu naistuttavad - kinkige neile midagi ilusat, näiteks üks raamat! Küll nemad seda juba lugeda suudavad... Mõned neist suudavad kõike lugeda! Okei, igatahes, lugu on nüüd selline, et:

Postita viis linki ja kingi endale raamat! Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat (mis on iseenesest üks väga kiiduväärt idee, toim.)
Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki (mina just postitasin, toim.):

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler: http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: http://eppppp.tahvel.info/2009/11/03/alustame-blogikampaaniat-postita-viis-linki-ja-kingi-endale-raamat/www.petroneprint.ee

Reeglid:
Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv. Lingid peavad olema aktiivseks tehtud. Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda. Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini. Üks blogi tohib osaleda üks kord.
Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi.)

Auhinnaraamatute valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Wednesday, November 11, 2009

Imeloomad VIII...

Ja imeinimene! Või isegi mitu, kui inimese definitsiooniga helde olla...

Imeloomad VII...

Lemmikloomapoodide valik on alati kuidagi tagasihoidlik tundunud...

Imeloomad VI...

Ja imetaimed ka!

Parem plankter pihus, kui bentos katusel...

Nii rahulikku ja vaikset päeva nagu seda oli tänane pole mul juba päris tükk aega olnud... Magasin mõnusalt kaua, koguni kaheteistkümneni, okei, jah, minu puhul on see tegelikult varajane ärkamine, aga enamus teist teab seda, sest miks muidu alustavad kõik inimesed, kes mulle enne kella kuute õhtul helistavad, vestlust lausega: "Oih, ega sa ei maganud!?" Kusjuures mõni, näiteks Heeringa-Siim, kes mulle ka täna helistas ja enda soolaleivapeole kutsus (Ta kolis sinna kohta nelja ja poole aasta eest, kuid soolaleivapidu sai toona veidi edasi lükatud... Natukene, toim,), alustab vist alati vestlust selle lausega, olenemata kelleajast või nädalapäevast...

Olles kenasti üles kobinud, tegin endale mõnusa Kirke stiilis tassitäie hommikukohvi, mis sisaldas peale kohvi veel pooli pulbreid ja purusid, mis mulle külmkapist või maitseaineriiulilt silma jäid, mõne substantsi maitset oli kohvi juues isegi tunda, näiteks ingverit ja kaneeli... Ja suhkrut ka muidugi! Kui suhkrut kuuma joogi sees tunda ei ole, siis pole asi õige...

Olles kohvi ära joonud siirdusin majapidamistööde juurde, kloppisin vaiba ära, tassisin puid, käisin õunaraksus ja hakkasin vaikselt tubasid kuumaks kütma... Olles saavutanud sellise sisetemperatuuri, et vappekülm lakkas, hakkasin ma mõtlema toidule... Nii, aga mida valmistada söögiks, kui valmistan toitu ainult endale? Midagi rõvedat, selge see, sest tavaliselt on nõrganärvilised kaassööjateks ja siis ekstreemeksperimentaalkulinaariaga tegeleda ei saa... Okei, jah, tegelt ma mingi aeg kutsusin Kirke ka kampa, aga ta ei saanud tulla... Muidugi, ta poleks seda rooga nagukuinii söönud, mis mul mõttes mõlkus, aga mul oli mingi juurviljapada ka tema jaoks olemas tagavaraks... (Taimetoitlased, can´t eat with them and can´t eat them!, toim.) Igatahes, otsustasin, et valmistan endale natukene makarone Pandalus borealis´tega, sest siis saab toiduprepareerimise vabanduse all läbi viia väikese koduse lahkamise... Poest sai hangitud puhastamata Pandakaid ja terava noa abil võis lõbu alata! Lähemalt kirjeldama ei hakkaks, see võib kohutav tunduda, aga mul oli väga lõbus!

Tupsut polnud täna päeval kodus, sellepärast mul ülitšill päev oligi, vahel on tore üksinda olla (but still - Isolation is not good for me, toim.) ja ega ta pole veel siiani koju tulnud ning ausalt öeldes ma ei teagi, kus ta on, aga ma ei muretse, sest ma nagu täitsa mäletaks, kuidas keegi hiilis mulle keset ööd (nii umbes kella 8 paiku, toim.) tuppa ja rääkis midagi, mille peale ma lihtsalt ümisesin midagi vastuseks ja magasin edasi... Küllap see oli tema ja küllap ta rääkis midagi selle kohta, kuidas ta kaks järgmist nädalat Bahamal on...

Lõpetuseks nii palju, et homsest tuleb tormilisem päev! Hommik tuleb biokeemiline ja õhtupoolikul saab F4´ga ´voodi minna! Okei, mulle mõnes mõttes meeldib Zavoodi lühendada sõnaks "´vood", ülekoma on häälduse juures oluline ja sel on teatav kõla, aga tal on mitu suurt viga, esiteks, kirjalikus vormis tundub ta veider, tähendab veel veidram ja kui asi läheb käänamiseks ja pööramiseks, siis kipub asi päris käest ära minema, puhtalt sinna Liisa sünnipäevastiilika kanti (Lõdvad elukombed, oh yeah!, toim.), jah, seda peab ka siinkohal mainima, et Liisa sünna oli gigamegasigavinge!

Sunday, October 25, 2009

Imeloomad V...

Saiakesed jooksevad siin vaikselt... Ja mitte ainult saiakesed... Ja mitte ainult vaikselt... Ja mitte ainult ei jookse...

Imeloomad IV...

Kui ma suureks saan, siis ma teen endale loomaaia!

Inimloomad II...

Üks mu tohutult intelligentne sõber ütles mulle kunagi, et kõik kunstnikud joonistavad inimest joonistades tegelikult alati ennast... Pärast seda hetke ei pidanud ma teda enam nii intelligentseks...

Imeloomad III...

Issanda loomaaed ei ole kirju, tuleb välja, et 2/3 sellest on hoopiski mustvalge...


Imeloomad II...

Geenmuundatud organismid on ju nii toredad :)

Imeloomad I...

Sarnasused reaalsete loomadega on kokkusattumuslikud ja ei vääri mainimist...

Inimloomad I...

Sarnasused reaalsete inimestega on puhtalt kokkusattumuslikud ja ei kuulu arutlusele...


Oktoober on kunstikuu...

See kuu ei jõudnud siia eriti nagu midagi kirja panna, aga no, ma ei tea, vahtige pilte!

Monday, September 28, 2009

Kinokülastaja meelespea I...

Mind nii väga kummitab üks seninägemata asi... Juba lapsestsaati kummitab see ikka nägemata asi, et mis juhtub siis, kui kinos üks korralik kokauputus teha... See muidugi ka, et milline näeb välja ühe viieaastase orava luukere, aga see on juba hoopis teine jutt...

Kui Kirke ütles mulle, et davai, ta on nüüd rikas ja me läheme temaga koos kinno vaatama filmi, mille nimeks "Julie ja Julia", siis oli mu esimene reaktsioon: "Issand jumal, lesbiliste sugemetega romantiline komöödia!" Okei, jah, esialgu ma arvasin tegelt, et ühe puhul nendest kahest on tegu prantsuse tüübiga, sest noh, neil on vahel plikanimed (E. Marie Remarque oli mees, toim.), aga olles saanud teada, et mõlemad naisterahvad on, siirdusin kohe tolle ehmatunud reaktsiooni juurde... See on siinkohal märkimisväärne puhtalt sellepärast, et vennaraas reageeris täpselt sama moodi nagu mina, kui ta sellest filmist kuulis...

Film rääkis lõppkokkuvõttes hoopistükis toidublogide ja kokaraamatute kirjutamise säravatest telgitagustest, mis just kuigi säravad polnud, aga kuradi palju häid toite paisati küll ekraanile, et söögiisu peale ajada... Ma olin oma istme külge praktiliselt liimitud! Enamasti sellepärast, et Coca-Cola kipub kuivades küllaltki kleepuv olema, aga ega film oli ka parasjagu hea...

Järgmine kord kui Kirxiga kinno läheme, siis proovime ära, mis juhtub siis, kui kinopõrandat fanataga leotada... Mind juba täitsa huvitab see, milline karastusjook omab kõige rohkem liimainelist potentsiaali... Pealegi, on neil seal Ekraanis nii toredad töötajad, keda saali moppi käsitsema kutsuda on lausa lust ja lillepidu...

Meelespea nr. 1. : Kinos olles proovi alati midagi uut ja suhtle vabalt isikutega, kelle koha peal sa istud või kes peavad sinu tagant koristama...

Naljanurk I...

Nii, kuna ma ei oska siia selle kuu alla enam midagi kirjutada, siis tuleb siia paras ports fillernalju... Irooniline on see, et veebilehekülg, kust need killud välja kaevandatud on, väidab, et need on lühikesed naljad... Yeah... Kummaline on ka see, et nende meelest parimad naljad on usuteemalised, mitte just kõik, osad on ka nilbed...
***
A guy dies and is sent to hell. Extremely frightened because of that, he is very surprised when he arrives; beach, palm trees, sun is shining, happy people around in shorts and bikinis. Behind the next corner there are people eating great food and there's some cool music playing.
After some time of wondering, a man in an expensive suit approaches him and says: "Hi, you must be the new one. Welcome to hell, I'm the devil. As you're gonna spend eternity here, make yourself comfortable and have a drink. If anything bothers you, always feel free to ask me."
The guy still doesn't really understand what's going on, this is not what he expected. But finally he decides to inspect the area. Everywhere he goes, there are people laughing and having a great time, there's games, party and fun all around. Then he arrives at a steep cliff that divides the paradise hell from an area underneath, and there is hell as we know it: demons torturing the doomed, there's fire and the smell of brimstone.
Shocked, he runs to the devil and says "Devil, how can that be? Here, we have the sweet eternity and down there people are tortured and burned! How can that be?!"
The devil laughs and says "Oh, that. That's the Catholics - they want it that way."
***
A man, who smelled like a distillery, flopped down on a subway seat next to a priest. The man's tie was stained, his face was plastered with red lipstick, and a half-empty bottle of gin was sticking out of his torn coat pocket. He opened his newspaper and
began reading.
After a few minutes the disheveled man turned to the priest and said, "Say, Father, what causes arthritis?"
"Mister, it's caused by loose living, being with cheap wicked women, too much alcohol, and a contempt for your fellow man."
"Well, I'll be damned," the drunk muttered, returning to his paper.
The priest, thinking about what he had said, nudged the man and apologized.
"I'm very sorry, I didn't mean to come on so strong. How long have you had arthritis?"
"I don't have it, Father. I was just reading that the Pope does."
***
Mary Clancy goes up to Father O'Grady after his Sunday morning service, and she's in tears. He says, "So what's bothering you, dear?"
She says, "Oh, Father, I've got terrible news. My husband passed away last night."
The priest says, "Oh, Mary, that's terrible! Tell me, Mary, did he have any last requests?"
She says, "That he did, Father..."
The priest says, "What did he ask, Mary?"
She says, "He said, "Please, Mary, put down that damn gun...""
***
A man is out walking in New York when he sees a girl being savaged by a fierce dog. He fights off the dog by beating about the head with a stick and saves the girl's life.
The girl's mother rushes over to him: "Thank you, thank you, you are a hero, tomorrow all the newspapers will have headlines about Brave New Yorker Saves the Life of Young Girl"
"But I'm not a New Yorker," the man says.
"Oh, then it will say in all the newspapers Brave American Saves Life of Young Girl," says the mother.
"But I'm not an American," the man says.
"What are you then?" asks the mother.
"I'm an Iranian," the man says.
The next day he sees the newspaper headlines:
Islamic Extremist Kills American Dog.
***

Pipar sobib kõigega...

Neljapäeval sai pärast üliväsitavat biokeemia praktikumi siirduda Anni poole, et rüübata mõni lonks kosutavat lahustuvat kohvi ning mugida natukene tatraputru hapukoore ja maitseainetega, kuid tavalisest praksijärgsest kosutusest kasvas peagi välja midagi filmiõhtu (filmiks oli "Charlie Bartlett", soovitan psühholoogidele, toim.) sarnast... Nimelt ujus (või siis pigem kõndis, tegelt, toim.) peagi kohale Raul, kaasas palju kaloreid, täpsemalt siis paar pakki kartulikrõpse, mida sai kasutada nii mugimiseks kui ka vägivallatsemiseks... Muuseas päris eksfüüsik, et millal me Anniga oma uute blogipostitustega ühele poole saame ning ma arvan, et just praegu on see hetk, millal valmib järjekordne blogipostitus! Pidu-pidu jne...

Nädal möödus enamasti akadeemiliste ponnistuste vaimus, nimelt sai esmakordselt külastada õppekorralduse spetsialisti, tore tädi oli ning mul on nüüd ühes kolmeainepunktises aines üks ainepunkt juba kirjas, jah, ma ise ka päris täpselt aru ei saanud, kuidas see teoorias funkama peaks, aga ei kurda... Nii tore, kui vabaained imevääl õppekavasse imenduvad... Biokeemia täitis ka terve nädala õuduste ja piinaga, aga sellest pole vaja siinkohal pikalt rääkida, kõik teavad, et biokeemia on saatanast ning ma räägin sellest ainest isegi liiga tihti... Akadeemilised ettevõtmised ei takistanud mul sõpradega hängimist, nädala algust ma väga ei mäleta, kuid nädala lõpupoole läks asi päris lõbusaks... Kolmapäeval vihtusime Katja ja Kirkega pool ööd tantsu õpetajate tutvumispeol, mis, peab mainima, ei olnud just kõige ägedam pralle, aga kuidagimoodi saime hakkama... Kirkega sai kõrvaltoas natukene märatseda kah, mis on alati tore tegevus, mööblitükid lendasid... Muidugi, meid ei saa pidada vastutavaks, sest millised idikad balansseerivad oma mööblitükid keerukatesse teetõkke otsetarvet täitvatesse formaatsioonidesse, eriti veel ööklubis, kus teoorias on palju liikumist ja pole sugugi imestusväärne, kui keegi kogemata mõnda tooli riivab või lauda müksab või põrandat künnab...

Neljapäevast sai juba rääkida, seega on nüüd järg reede juures... Reede hommik algas pannkookidega! Kõik hommikud peaksid algama pannkookidega, nii on sünnis... Käisime Kaiga poes ja hankisime vajaliku toidkraami, poole shoppamise pealt ilmus kohale ka Mare ning kolmekesi siirdusime Kadri poole, kus valmistasime Kellukese-riivsaia pannkooke ja pirni-sidrunipipra-kohupiimakooki... Nämma! Kai õppis ühe teatud sõltuvust tekitava kaardimängu ka ära, mul on selle koha pealt hea tunne, kaassõltlasi pole kunagi liiga palju...

Laupäeval käisime Kirkega kinos, aga see saab kohe päris oma blogipostituse... Natukese aja pärast, hetkel peal minema jänest toitma ja remonti tegema!