Oehh, jänesed on saatanast! Tõepoolest, võrreldes teiste loomakestega, on just nemad need, keda lihtsalt peab kõige verehimulisemaks ja julmemaks peletistetõuks pidama. Maod, nemad on toredad rahulikud ja sõbralikud loomad, vingervad sul natukene kaelas või käte vahel ja otsivad mõnda sooja soppi (taskud ja kaenlaalused on nende lemmikud, toim.), kuhu pugeda ning prussakad (või siis noh tarakanid, teate küll, need paaritollised, toim.) on lihtsalt vaikse loomuga, istuvad sul natukene käe peal ja ei mõtlegi midagi kurja korda saata, aga jänesed, need raiped hüppavad kohe kallale kui näevad.
Eile sai zooloogia muuseumis natukene madude ja tarakanidega mängida, päris huvitav oli, sel samal õhtul sai telefonitsi Annile antud lubadus, et hoolitsen nädalavahetusel tema jänku eest, pakkudes talle toitu, vett ja hella hoolt, aga ütleme nii, et mina toda peletist enam küll silitada ei julge, vähemalt mitt enne kui vanad haavad ära paranevad, hellast hoolest jääb ta ilma! Ma kardan juba ette seda hetke, kui ma pean talle jälle värske portsu ette panema, tüüp lööb kohe kihvad sisse või poksib natukene, sama ajal ka üritades puurist plehku panna. Võtan pudeli kloroformi kaasa vist.
Saturday, September 26, 2009
Tuesday, September 22, 2009
Palmid parmudele!
Viimasel ajal olen ennast tundnud äärmiselt heategevuslikult meelestatuna, eile sai humanitaarabiprogramm "Anna käsi pingviinile" raames tuldud veelgi geniaalsemale abiprojektile - "Palmid parmudele!" Just nimelt, te ei loe valesti ja ma arvan, et see konsept peaks kergesti mõistetav olema...
Programm põhineb sellel teadmisel, et ühest korralikust palmist on võimalik ükskõik mida teha ja sealjuures terve nädala selle saadustest ära elada... Võtad puu maha ja saad tüvejuppide abil improvisatsioonilise hurtsiku üles ehitada, lehtedest saad katuse, lehe- ja niinekiududest kangast, ülejäänud puitosised ja juured jäävad lõkkematerjaliks ja süsivesikuterikkast säsist saab puupiiritust pruulida (ehk siis metanooli, kui väga veab, siis võib koguni etanool välja tulla, mis oleks tegelt veel parem, sest siis ei jää pimedaks ja ei sure piinarikast surma, toim.), kui tegu on datli- või kookospalmiga, siis on kõhutäiski garanteeritud! Suurepärased taimed... Muidugi, tavainimesel, isegi tudengil, pole olukord veel nii niru, et peaks ise kokku klopitud hütis elama ja puupiiritust jooma, seega sobib selline metoodika eelkõige a-sotsiaalsema elustiiliga, ükskõik kas tegu on vabatahtliku nihilistlik-anarhistliku protestparmlusega või tõelise ja traagilise elu hammasrataste vahele jäämisega...
Vanasti oli selline traditsioon, et esimesel koolipäeval tavatseti lapsi sundida üht puud istutama, tavaliselt oli selleks puuks mõni okaspuu, mina ise sain lehise mulda pista, kuid mõelge kui palju praktilisem oleks hoopis palm septembri alguses kasvama panna ja see õige aja saabudes õilsal eesmärgil abivajajatele langetada... Eesti oludes oleks selleks vaja spetsiaalseid kasvatushooneid, teatavaid palmikoole, mis võivad küllaltki palju maksma minna, kuid ega see majanduskriis ju mingi tõsine asi pole, lolluste jaoks tundub riigil veel igatahes raha jaguvat!
Programm põhineb sellel teadmisel, et ühest korralikust palmist on võimalik ükskõik mida teha ja sealjuures terve nädala selle saadustest ära elada... Võtad puu maha ja saad tüvejuppide abil improvisatsioonilise hurtsiku üles ehitada, lehtedest saad katuse, lehe- ja niinekiududest kangast, ülejäänud puitosised ja juured jäävad lõkkematerjaliks ja süsivesikuterikkast säsist saab puupiiritust pruulida (ehk siis metanooli, kui väga veab, siis võib koguni etanool välja tulla, mis oleks tegelt veel parem, sest siis ei jää pimedaks ja ei sure piinarikast surma, toim.), kui tegu on datli- või kookospalmiga, siis on kõhutäiski garanteeritud! Suurepärased taimed... Muidugi, tavainimesel, isegi tudengil, pole olukord veel nii niru, et peaks ise kokku klopitud hütis elama ja puupiiritust jooma, seega sobib selline metoodika eelkõige a-sotsiaalsema elustiiliga, ükskõik kas tegu on vabatahtliku nihilistlik-anarhistliku protestparmlusega või tõelise ja traagilise elu hammasrataste vahele jäämisega...
Vanasti oli selline traditsioon, et esimesel koolipäeval tavatseti lapsi sundida üht puud istutama, tavaliselt oli selleks puuks mõni okaspuu, mina ise sain lehise mulda pista, kuid mõelge kui palju praktilisem oleks hoopis palm septembri alguses kasvama panna ja see õige aja saabudes õilsal eesmärgil abivajajatele langetada... Eesti oludes oleks selleks vaja spetsiaalseid kasvatushooneid, teatavaid palmikoole, mis võivad küllaltki palju maksma minna, kuid ega see majanduskriis ju mingi tõsine asi pole, lolluste jaoks tundub riigil veel igatahes raha jaguvat!
Thursday, September 17, 2009
Suitsiid, suisa susisev...
Väikeses kinnises ruumis ei ole eriti mõistlik aerosoolvärvidega eksperimenteerida, iseenesest loogiline nõuanne, aga mina selle peale täna õigel hetkel tulla ei suutnud... Oleks ennast toksiliste aurudega peaaegu teise ilma saatnud, aga nüüd on aken lahti ja vaikselt hakkab hapnikupoiss kopsu tagasi pugema...
Kõige hullem on see, et oleks ma täna oma otsa leidnud, siis oleks kõik arvanud, et ma sain ühe väga loomingulise suitsiidiga ühele poole, sest täna sai nii mitmegi inimese käest eutanaasiat paluda... Muidugi siinkohal tuleb arvestada seda, et ma olin parasjagu biokeemia praktikumis ja minu meelest peaks olema selline reegel, et inimene ei vastuta selle eest, mida ta teeb või ütleb kaheksatunnise biokeemia praktikumi jooksul, eriti kui tal on kurk valus, nina kinni ja pea valutab nagu paisuks ajusagarate vahel hooghännaliste koloonia...
Muidugi, on täitsa võimalik, et siinkohal on tegu mingisuguse vandenõuga, sest eelmainitud aerosoolvärv, va kurja juur, jõudis minu kätte kummalistel asjaoludel, nimelt ma sain ta viimati Silveri poolt koju tulles niisama teemoonaks kaasa... Stoori oli selline, et säh, võta, see nagukuinii ei tööta enam, kuigi jah, värvi tundus veel omajagu sees olevat... Läksin koju, tegin värvipurgi paari minutiga korda (kasutades selleks kirjaklambrit! Kes on MCGuyver, ah?, toim) ja hajameelsusest värvisin ajalehejupi peale hundikujutise, aeglaselt, põhjalikult, värvirohkelt... Päris suduseks kiskus... Igatahes oli minu selline teguviis igati ettenähtav ja nüüd mul on tunne, et emme, Silver üritab mind jälle ära tappa!
Kõigepealt juhatab mu Kaarsilla kaarele, seejärel üritab mind parkourikatsetustega teise ilma saata, siis proovib mind mopeedirooli usaldades ellimineerida ja nüüd on siis käes need kõige salakavalamad nipid - mõrvakatsed profileerimise ja kunstitarvikute osava kombineerimise abil...
Jaa, paranoia on tore asi, eriti kui temasse huumoriga suhtuda...
Kõige hullem on see, et oleks ma täna oma otsa leidnud, siis oleks kõik arvanud, et ma sain ühe väga loomingulise suitsiidiga ühele poole, sest täna sai nii mitmegi inimese käest eutanaasiat paluda... Muidugi siinkohal tuleb arvestada seda, et ma olin parasjagu biokeemia praktikumis ja minu meelest peaks olema selline reegel, et inimene ei vastuta selle eest, mida ta teeb või ütleb kaheksatunnise biokeemia praktikumi jooksul, eriti kui tal on kurk valus, nina kinni ja pea valutab nagu paisuks ajusagarate vahel hooghännaliste koloonia...
Muidugi, on täitsa võimalik, et siinkohal on tegu mingisuguse vandenõuga, sest eelmainitud aerosoolvärv, va kurja juur, jõudis minu kätte kummalistel asjaoludel, nimelt ma sain ta viimati Silveri poolt koju tulles niisama teemoonaks kaasa... Stoori oli selline, et säh, võta, see nagukuinii ei tööta enam, kuigi jah, värvi tundus veel omajagu sees olevat... Läksin koju, tegin värvipurgi paari minutiga korda (kasutades selleks kirjaklambrit! Kes on MCGuyver, ah?, toim) ja hajameelsusest värvisin ajalehejupi peale hundikujutise, aeglaselt, põhjalikult, värvirohkelt... Päris suduseks kiskus... Igatahes oli minu selline teguviis igati ettenähtav ja nüüd mul on tunne, et emme, Silver üritab mind jälle ära tappa!
Kõigepealt juhatab mu Kaarsilla kaarele, seejärel üritab mind parkourikatsetustega teise ilma saata, siis proovib mind mopeedirooli usaldades ellimineerida ja nüüd on siis käes need kõige salakavalamad nipid - mõrvakatsed profileerimise ja kunstitarvikute osava kombineerimise abil...
Jaa, paranoia on tore asi, eriti kui temasse huumoriga suhtuda...
Ristteaduskondlikust Tuutorlusest...
Esimestel koolipäevadel sai püüdlikult üritada tuutorit mängida, istusin infopunktis (mis ei olnud eriti menukas, sest kohe meie kõrval Swedpanga või misiganespanga infopunktis jagati tasuta kiirnuudleid, selle vastu ikka ei saa, kiirnuudlid - jumalate toit, täpselt nagu pelmeenidki, toim.), mängisin giidi, jagasin näpunäiteid, kuid ei mingit edu, bioloogiarebased on liiga iseseisvad, et vajada mentorlust... Ühtlasi on nad niigi juba parajad parmud nagu seda on tõestanud tutuvumispidu ja iga teine sellelaadne üritus, seega ei pea neile isegi maksasäästmisnippe pakkuma, need oleks äärmiselt hiljaks jäänud... Aga õnneks on olemas psühholoogid!
Nimelt on selle aasta psühholoogiarebaste seas vähemalt üks tütarlaps, kes pole veel õiget ülikoolielu näinud ja tudenglusega kohanenud ja mina olen oma missiooniks võtnud teda koolitada ja juhendada sellel raskel haridusteel... Marel lasin seal keemias juba niigi paha peale minna (ja kui ma ütlen paha peale, siis ma mõtlen seda, et ta istub liiga tihti kodus ja õpib, vaene laps, toim.), nüüd tuleb eriti hoolikalt Kail silma peal hoida, et teda sama saatus ei tabaks, esialgu pole veel ohumärke märgata, aga eks sellised asjad juhtuvad järsku ja ega enne esimest sessi kõrvaltvaatajale asi kristallselgeks ei saa... Siis eraldatakse terad nendest teistest asjadest, mis mulle praegu meelde ei tule, aga Mare oskaks kindlasti nende jubinate valguliste ehitusüksuste struktuurvalemeid visandada...
Esimesed õppetunnid on juba läbitud, oleme läbi töödanud palju materjali tudengimenüü rubriigist (mida süüa, kus süüa ja kellega ning mis kõige tähtsam, kelle kulul?) ja edaspidi loodan teda koolitada kultuurivallas... Jaa, Kaist võib asja saada, kui kevadine sess ja/või öökülm ära ei võta...
Nimelt on selle aasta psühholoogiarebaste seas vähemalt üks tütarlaps, kes pole veel õiget ülikoolielu näinud ja tudenglusega kohanenud ja mina olen oma missiooniks võtnud teda koolitada ja juhendada sellel raskel haridusteel... Marel lasin seal keemias juba niigi paha peale minna (ja kui ma ütlen paha peale, siis ma mõtlen seda, et ta istub liiga tihti kodus ja õpib, vaene laps, toim.), nüüd tuleb eriti hoolikalt Kail silma peal hoida, et teda sama saatus ei tabaks, esialgu pole veel ohumärke märgata, aga eks sellised asjad juhtuvad järsku ja ega enne esimest sessi kõrvaltvaatajale asi kristallselgeks ei saa... Siis eraldatakse terad nendest teistest asjadest, mis mulle praegu meelde ei tule, aga Mare oskaks kindlasti nende jubinate valguliste ehitusüksuste struktuurvalemeid visandada...
Esimesed õppetunnid on juba läbitud, oleme läbi töödanud palju materjali tudengimenüü rubriigist (mida süüa, kus süüa ja kellega ning mis kõige tähtsam, kelle kulul?) ja edaspidi loodan teda koolitada kultuurivallas... Jaa, Kaist võib asja saada, kui kevadine sess ja/või öökülm ära ei võta...
Thursday, September 3, 2009
Ähmased vihjed uudishimu äratamiseks...
Viimasel ajal on olnud minu esmaseks prioriteediks Katja sünnipäevakingituse organiseerimine, okei, kas just see on olnud minu peamiseks prioriteediks on kaheldav, aga kohe kindla peale võib väita, et ma olen nautinud võimalusi talle märku anda, et teoksil on midagi kahtlast ja seda sama sõnumit peaks kandma ka see postitus siin...
Täna hommikul pidin ennast varakult üles ajama, sest pidin kell 9.35 kokku saama Heikiga, kes usaldusväärse ja kompetentse persoonina oli õigel ajal, õiges kohas, mind ootamas, käepärast kaup, mida ta mulle oli parasjagu kätte toimetamas... Nagu võibki arvata, siis on selle kauba näol tegemist ühe järjekordse artefaktiga, mis on asendamatu osa Katja kingitusest...
Ühtlasi lammutasin ära oma vana postkasti ja sealt sain veel ühe tüki Katja kingituse juurde, plaan hakkab juba vaikselt ilmet võtma, nüüd on ainult veel vaja tegeleda kinnisvaravaatlemisega ja me plaan saab ehk isegi reaalsuseks...
Nii julma ja ebaharilikku kingitust pole me veel kellelegi teinud, aga ma arvan, et Katja on seda vaeva igati väärt! Ehk siis tere, Katja, kui sa seda siin loed, siis tea, et sind on ootamas midagi brutaalset! Nii, kas sa oled juba piisavalt uudishimulik?
Täna hommikul pidin ennast varakult üles ajama, sest pidin kell 9.35 kokku saama Heikiga, kes usaldusväärse ja kompetentse persoonina oli õigel ajal, õiges kohas, mind ootamas, käepärast kaup, mida ta mulle oli parasjagu kätte toimetamas... Nagu võibki arvata, siis on selle kauba näol tegemist ühe järjekordse artefaktiga, mis on asendamatu osa Katja kingitusest...
Ühtlasi lammutasin ära oma vana postkasti ja sealt sain veel ühe tüki Katja kingituse juurde, plaan hakkab juba vaikselt ilmet võtma, nüüd on ainult veel vaja tegeleda kinnisvaravaatlemisega ja me plaan saab ehk isegi reaalsuseks...
Nii julma ja ebaharilikku kingitust pole me veel kellelegi teinud, aga ma arvan, et Katja on seda vaeva igati väärt! Ehk siis tere, Katja, kui sa seda siin loed, siis tea, et sind on ootamas midagi brutaalset! Nii, kas sa oled juba piisavalt uudishimulik?
Friday, August 28, 2009
Kartuleid tuleb ikka mõnuga võtta...
Kartulid on tegelikult ikka veel maa all, sest öö oli vihmane ja keegi ei söendanud sinna pori sisse kartulaid õngitsema minna, ehk saab nad järgmisel laupäeval ära noppida... Kõik see tähendab seda, et mu päev oli hoopistükis meeldiv, mitte mudane ja väsitav... Augustikuule sai igatahes kena punkt pandud...
Hommikupoolik möödus mosse kapoti all mootorit timmides, mis iseenesest on räpane ja keeruline tegevus, eriti kui veneaegset mehhaanikat mitte tunda ja läheneda asjale puhtalt vanaisa õpetussõnade varal, kuid õigel hetkel võib see olla hämmastavalt rahustav ja meeldiv tegevus... Ma ütleks, et mosse mootori kokku-lahti kruttimine on peaaegu sama zen tegevus kui kaheksatunnine mustikakorjandus soopealses ja valgusküllases metsas...
Pärast seda kui mosse sai oma mootori taas ühte tükki, siirdusin ma vaikselt Vanemuise maja poole, kus nii mõnegi eelduse (mitte just kõigi eelduste, toim.) kohaselt pidi mind ootama kari rebasekutsikaid, kes kõik oleks tahtnud, et ma oleks neile linna näidanud, aga ekskursioon jäi ikka täitsa ära kohe, sest nende infotund venis liiga pikalt ja asjast ei olnud just paljud huvitatud, nad tahtsid pigem sööma minna pärast seda pikka mulafesti, mis neile aktuse ja infotunni näol kaele kallati... Kaks tegelinskit mõtlesid, et me võiks neile midagi näidata, aga ka nemad leidsid varsti, et läheks parem koju... Esimene loobus pargitiigi juures, mis asub 20 meetri kaugusel ekskursiooni algpunktist... Ma loodan, et sellel polnud pistmist parasjagu sinna sukelduvate porgandpaljaste geoloogidega või jumal teab, mis looduslapsed need olid, igatahes kuuluvad nad Tartu Ülikooli intellektuaalse omandi hulka... Teine loobus Ülikooli raamatukogu juures, sest ta pidi hakkama trenni minema... Tüüp oli päris jutukas, ma tean täpselt tema hariduskäiku, välisreisi, suuremaid tudengikogemusi ja spordiharrastusi, aga mitte nime, mis minu meelest on igati huvitav, oma nime ikka ei ütleks, aga eluloo räägiks pulli pärast ära...
Õhtul sai Struves natukene La Sanjet (kulinaardüsgraafia, toim.) mugida, Katrin tegi (peaaegu, Kirkede ja minude abiga, toim.) ja päris hää oli, kohupiimaga ja puha... Retsept rippus neil juba pikemat aega köögi seinal, sai asja lõpuks ära teha... Söögiooteks sai natukene Silveri moppi näppida, võib öelda, et ma omandasin mingisuguse sõiduoskuse, nigela, aga siiski, päris hätta enam mopeedilaadsete elukatega ei jääks...
Pärast sai veel Nõod (Nõgu, Nõgut?) külastada ja sealsed rebased üle vaadata, siinkohal tekib muidugi küsimus, et miks kuradi pärast peaks ma huvituma tolle kooli rebastest ja aus vastus on see, et ega mind väga ei huvitanudki nende sealne eluolu, ma lihtsalt hängisin Kirkega kaasa, et maailma näha, sest enne pole midagi näinud, kui Nõo ühikas pole käinud! Pooli tüüpe, keda seal kohtas, olen ma juba päris mitu korda Tartu Kaubamajas näinud, huvitav kas nad nagu koolis ka viibivad või hängivadki alati kooli ajal Tartus?
Pärast Nõgu sai korraks viibida ka lotekate läbulõkkel Jänese matkarajal, võtsime kaasa Kirke trofeeõlle, mis tal iidamast-aadamast külmikus vedelenud ja igal pool käinud, aga alati joomata kujul kotti ununenud... Ununes ta ka seekord... Melu oli parajalt suur, kuid ega rebaseid seal eriti ei kohanud, ainult ühte neetijast Tsernobõliaegset peokorraldajat, kes ilmselgelt pooldab seda, et kordamine on tarkuse ema, kõike rääkis umbes 7 korda...
Lõkkeõhtu tõi ka järjekordse patendiväärse idee! Mentooliga sigaretid! Mõnes mõttes on selline toode juba olemas, aga mitte sellel kujul, mida mina plaanin, nimelt seisneb idee selles, et filter on täidetud mentoolimaitselise plögaga, mis suitsetamise ajal matisestab seda sudu, mida sisse tõmmatakse ja pärast saab koni närimiskummi pähe ära mäluda! Geniaalne, eks?
Tore päev oli, hea lõpp suvele...
Hommikupoolik möödus mosse kapoti all mootorit timmides, mis iseenesest on räpane ja keeruline tegevus, eriti kui veneaegset mehhaanikat mitte tunda ja läheneda asjale puhtalt vanaisa õpetussõnade varal, kuid õigel hetkel võib see olla hämmastavalt rahustav ja meeldiv tegevus... Ma ütleks, et mosse mootori kokku-lahti kruttimine on peaaegu sama zen tegevus kui kaheksatunnine mustikakorjandus soopealses ja valgusküllases metsas...
Pärast seda kui mosse sai oma mootori taas ühte tükki, siirdusin ma vaikselt Vanemuise maja poole, kus nii mõnegi eelduse (mitte just kõigi eelduste, toim.) kohaselt pidi mind ootama kari rebasekutsikaid, kes kõik oleks tahtnud, et ma oleks neile linna näidanud, aga ekskursioon jäi ikka täitsa ära kohe, sest nende infotund venis liiga pikalt ja asjast ei olnud just paljud huvitatud, nad tahtsid pigem sööma minna pärast seda pikka mulafesti, mis neile aktuse ja infotunni näol kaele kallati... Kaks tegelinskit mõtlesid, et me võiks neile midagi näidata, aga ka nemad leidsid varsti, et läheks parem koju... Esimene loobus pargitiigi juures, mis asub 20 meetri kaugusel ekskursiooni algpunktist... Ma loodan, et sellel polnud pistmist parasjagu sinna sukelduvate porgandpaljaste geoloogidega või jumal teab, mis looduslapsed need olid, igatahes kuuluvad nad Tartu Ülikooli intellektuaalse omandi hulka... Teine loobus Ülikooli raamatukogu juures, sest ta pidi hakkama trenni minema... Tüüp oli päris jutukas, ma tean täpselt tema hariduskäiku, välisreisi, suuremaid tudengikogemusi ja spordiharrastusi, aga mitte nime, mis minu meelest on igati huvitav, oma nime ikka ei ütleks, aga eluloo räägiks pulli pärast ära...
Õhtul sai Struves natukene La Sanjet (kulinaardüsgraafia, toim.) mugida, Katrin tegi (peaaegu, Kirkede ja minude abiga, toim.) ja päris hää oli, kohupiimaga ja puha... Retsept rippus neil juba pikemat aega köögi seinal, sai asja lõpuks ära teha... Söögiooteks sai natukene Silveri moppi näppida, võib öelda, et ma omandasin mingisuguse sõiduoskuse, nigela, aga siiski, päris hätta enam mopeedilaadsete elukatega ei jääks...
Pärast sai veel Nõod (Nõgu, Nõgut?) külastada ja sealsed rebased üle vaadata, siinkohal tekib muidugi küsimus, et miks kuradi pärast peaks ma huvituma tolle kooli rebastest ja aus vastus on see, et ega mind väga ei huvitanudki nende sealne eluolu, ma lihtsalt hängisin Kirkega kaasa, et maailma näha, sest enne pole midagi näinud, kui Nõo ühikas pole käinud! Pooli tüüpe, keda seal kohtas, olen ma juba päris mitu korda Tartu Kaubamajas näinud, huvitav kas nad nagu koolis ka viibivad või hängivadki alati kooli ajal Tartus?
Pärast Nõgu sai korraks viibida ka lotekate läbulõkkel Jänese matkarajal, võtsime kaasa Kirke trofeeõlle, mis tal iidamast-aadamast külmikus vedelenud ja igal pool käinud, aga alati joomata kujul kotti ununenud... Ununes ta ka seekord... Melu oli parajalt suur, kuid ega rebaseid seal eriti ei kohanud, ainult ühte neetijast Tsernobõliaegset peokorraldajat, kes ilmselgelt pooldab seda, et kordamine on tarkuse ema, kõike rääkis umbes 7 korda...
Lõkkeõhtu tõi ka järjekordse patendiväärse idee! Mentooliga sigaretid! Mõnes mõttes on selline toode juba olemas, aga mitte sellel kujul, mida mina plaanin, nimelt seisneb idee selles, et filter on täidetud mentoolimaitselise plögaga, mis suitsetamise ajal matisestab seda sudu, mida sisse tõmmatakse ja pärast saab koni närimiskummi pähe ära mäluda! Geniaalne, eks?
Tore päev oli, hea lõpp suvele...
Järgiproovitud teed on mökudele...
Täna (ehk siis 30. augustil, mitte nagu postituse kuupäev väidab, minu blogis eksisteerivad vahel ajaanomaaliad, toim.) oli meil selline püha üritus nagu kõige-kõige esimesem klassikokkutulek ja peab mainima, et kohaleilmunud inimeste arvukus oli natukene pettumustvalmistav, nimelt seikles Lepiku tallu ainult 13 inimlooma... 12, kui arvestada seda, et Liisa ei pidanud sinna rändama, sest ta vahel täitsa nagu elab seal... Kohal olid siis:
Öösel oli päris tore tagasiteed otsida, me nimelt otsustasime Siimu ja Agnesega, et läheks mööda üht "otseteed", aga see on ju teada värk, et kui üritad otsemini minna, siis läheb kõvasti rohkem aega kui ringiga minnes... Ilma Agnese naiseliku vaistuta oleks me sinna mitmeks tunniks tiirutama jäänud...
- Liisaleps
- Liisaküps
- Agnes
- Siim
- Mare
- Kai
- Riivo
- Matu
- Madli
- Ruudi
- Keiti
- Ants
- Meelis
Öösel oli päris tore tagasiteed otsida, me nimelt otsustasime Siimu ja Agnesega, et läheks mööda üht "otseteed", aga see on ju teada värk, et kui üritad otsemini minna, siis läheb kõvasti rohkem aega kui ringiga minnes... Ilma Agnese naiseliku vaistuta oleks me sinna mitmeks tunniks tiirutama jäänud...
Subscribe to:
Posts (Atom)
