Kartulid on tegelikult ikka veel maa all, sest öö oli vihmane ja keegi ei söendanud sinna pori sisse kartulaid õngitsema minna, ehk saab nad järgmisel laupäeval ära noppida... Kõik see tähendab seda, et mu päev oli hoopistükis meeldiv, mitte mudane ja väsitav... Augustikuule sai igatahes kena punkt pandud...
Hommikupoolik möödus mosse kapoti all mootorit timmides, mis iseenesest on räpane ja keeruline tegevus, eriti kui veneaegset mehhaanikat mitte tunda ja läheneda asjale puhtalt vanaisa õpetussõnade varal, kuid õigel hetkel võib see olla hämmastavalt rahustav ja meeldiv tegevus... Ma ütleks, et mosse mootori kokku-lahti kruttimine on peaaegu sama zen tegevus kui kaheksatunnine mustikakorjandus soopealses ja valgusküllases metsas...
Pärast seda kui mosse sai oma mootori taas ühte tükki, siirdusin ma vaikselt Vanemuise maja poole, kus nii mõnegi eelduse (mitte just kõigi eelduste, toim.) kohaselt pidi mind ootama kari rebasekutsikaid, kes kõik oleks tahtnud, et ma oleks neile linna näidanud, aga ekskursioon jäi ikka täitsa ära kohe, sest nende infotund venis liiga pikalt ja asjast ei olnud just paljud huvitatud, nad tahtsid pigem sööma minna pärast seda pikka mulafesti, mis neile aktuse ja infotunni näol kaele kallati... Kaks tegelinskit mõtlesid, et me võiks neile midagi näidata, aga ka nemad leidsid varsti, et läheks parem koju... Esimene loobus pargitiigi juures, mis asub 20 meetri kaugusel ekskursiooni algpunktist... Ma loodan, et sellel polnud pistmist parasjagu sinna sukelduvate porgandpaljaste geoloogidega või jumal teab, mis looduslapsed need olid, igatahes kuuluvad nad Tartu Ülikooli intellektuaalse omandi hulka... Teine loobus Ülikooli raamatukogu juures, sest ta pidi hakkama trenni minema... Tüüp oli päris jutukas, ma tean täpselt tema hariduskäiku, välisreisi, suuremaid tudengikogemusi ja spordiharrastusi, aga mitte nime, mis minu meelest on igati huvitav, oma nime ikka ei ütleks, aga eluloo räägiks pulli pärast ära...
Õhtul sai Struves natukene La Sanjet (kulinaardüsgraafia, toim.) mugida, Katrin tegi (peaaegu, Kirkede ja minude abiga, toim.) ja päris hää oli, kohupiimaga ja puha... Retsept rippus neil juba pikemat aega köögi seinal, sai asja lõpuks ära teha... Söögiooteks sai natukene Silveri moppi näppida, võib öelda, et ma omandasin mingisuguse sõiduoskuse, nigela, aga siiski, päris hätta enam mopeedilaadsete elukatega ei jääks...
Pärast sai veel Nõod (Nõgu, Nõgut?) külastada ja sealsed rebased üle vaadata, siinkohal tekib muidugi küsimus, et miks kuradi pärast peaks ma huvituma tolle kooli rebastest ja aus vastus on see, et ega mind väga ei huvitanudki nende sealne eluolu, ma lihtsalt hängisin Kirkega kaasa, et maailma näha, sest enne pole midagi näinud, kui Nõo ühikas pole käinud! Pooli tüüpe, keda seal kohtas, olen ma juba päris mitu korda Tartu Kaubamajas näinud, huvitav kas nad nagu koolis ka viibivad või hängivadki alati kooli ajal Tartus?
Pärast Nõgu sai korraks viibida ka lotekate läbulõkkel Jänese matkarajal, võtsime kaasa Kirke trofeeõlle, mis tal iidamast-aadamast külmikus vedelenud ja igal pool käinud, aga alati joomata kujul kotti ununenud... Ununes ta ka seekord... Melu oli parajalt suur, kuid ega rebaseid seal eriti ei kohanud, ainult ühte neetijast Tsernobõliaegset peokorraldajat, kes ilmselgelt pooldab seda, et kordamine on tarkuse ema, kõike rääkis umbes 7 korda...
Lõkkeõhtu tõi ka järjekordse patendiväärse idee! Mentooliga sigaretid! Mõnes mõttes on selline toode juba olemas, aga mitte sellel kujul, mida mina plaanin, nimelt seisneb idee selles, et filter on täidetud mentoolimaitselise plögaga, mis suitsetamise ajal matisestab seda sudu, mida sisse tõmmatakse ja pärast saab koni närimiskummi pähe ära mäluda! Geniaalne, eks?
Tore päev oli, hea lõpp suvele...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment