Neljapäeval sai uuesti teele asutud ja Anniga koos naastud Roheliste juurde Kilingi-Nõmmes... Teekond möödus küllaltki kiiresti ja probleeme meil eriti ei tekkinud, kuid siiski pakkus see rännak meile võimalust kindlaks teha mõned hääletususkumused, just need ebausunõksud, mis meid kui hääletustiimi ohustavad... Siinkohal tooks hetkel ainult ühe sellise detaili näiteks, sest eks Anniga saab veel hääletada ja neid ebausukillukesi koguneb ehk veel... Kui paras ports kokku saab, siis panen kõik kenasti ühte nimekirja ritta, aga hetkel mainiks ainult seda, et kui maanteel lamab käsn (ükskõik kas pesukäsn, elusorganism, tükike tahvlilapist või mingi muu käsnalaadne toode, toim.), siis me tollel teelõigul auto peale ei saa... See on põhjalikult tõestatud seik ning see hämmastaks teid, kui palju käsnalaadseid substantse meil tee ääres silma on jäänud...
Olles õnnelikult Roheliste manu jõudnud, saime hakata tegelema ühe Roheliste põhitegevusega - vabaõhuõgimisega! Okei, asi nii hull päris ei olnud, aga järve ääres sai üks väike piknik korraldatud küll... Tähtsat juttu ajasime kah... Arutasime Tśernobõlijärgset zombibuumi ning mõtlesime, kas Eesti kõrgkoolid on valmis selleks sädeleva nahaga ebasurnute lainele, kes umbes 15 aasta pärast koolipinke nühkima hakkab... Ühtlasi leidsime, et zombisid diskrimineeritakse alatasa alusetult (kus on Zombie Pride paraadid, ah?, toim.) ja see ajudeõgimise värk on ka mõnes mõttes liialdus, ega zombid siis ainult ajusid söö... Nad tunnevad lihtsalt kõigest sellest puudust, mis neil eluajal olemas oli... Toit, peavari ja intiimne lähedus on need asjad, mida otsima hakatakse, kohe kui ajud kätte saadud... Mingi hetk pärast ajumugimist peaks korralik zombiarmee meenutama meesterahvakarja Eurotripist, mis nudistide rannal ühte tüdrukut nähes korraliku ründesalga moodustas...
Õhtu lähenedes hakkas inimesi järjest vähemaks jääma, kuid seekord polnud tegu loomuliku kaoga, isegi mitte ebaloomulikku kadu ei saa siinkohal süüdistada (kuigi meie seas oli mürgitamishuvidega isikuid, toim.), sest tegu polnud ei millegi muuga, kui inimeste tagasirändega kodukantidesse... Meie Anni ja Marega jäime aga veel üheks õhtuks Kaid kummitama ja peab mainima, et õhtu oli päris tore... Kokkasime, vaatasime kvaliteetseriaalindust, mängisime mitmeid harivaid ja ajupotentsiaali tõstvaid mänge (see on viisakas moodus selle väljendamiseks, et nad said minu käest hobusepildikestega Memory-s pähe, heh, toim.) ning piilusime öist tähistaevast...
Järgmisel hommikul hääletasime Anniga tagasi Tartusse ja selleks korraks saigi üritus läbi! Seda, mida ma üritusejärgsel nädalalõpul tegin, ma lihtsalt ei suuda meenutada... Mingi aeg sai ilmselt Marele sünnipäevakink ära ostetud, ehk ka lapsevanemat assisteeritud tema stressirohkel positsioonil Annelinna Gümnaasiumi raamatukoguhoidjana, kuid täpsem graafik on udune...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment