Sinna ja tagasi...

See suvi ikka nii naljalt mööda Eestit ringi laskmise tsüklist välja ei rabele, nimelt sai teisipäeval ette võetud väike retk Kilingi-Nõmmesse... Seekordne reis kahjuks autojuhtide välimäärajasse lisasissekandeid ei toonud, sest Mare vanemad viskasid mind koos oma pere pesamuna ja Kadriga kenasti Kai aiamaale ära, täpselt sinna meil oligi vaja kulgeda... Toimus midagi, millele on raske panna muud nime kui Roheliste Suvelõpupralle 2009, ja peab mainima, et tegu oli küllaltki toreda ettevõtmisega...

Ilmataat, vana tõbras, ei olnud muidugi kuigi koostööaldis ja terve päeva kallas ladinal vett taevast alla, kuid vähemalt jäi asi õhtupoole natukene kuivemaks ja saime kenasti aiamaal ringi vaadata ja õhtust pläustimaterjali (Roheliste rahvustoit, koosneb jumal-teab-millest, toim.) koguda... Kai tapjakanasid nägime ka... Nenede aedikul oli kanakullide vastane võrk peal, aga me kõik arvasime, et kui sinna kull peaks laskuma, siis tollest vaesest elukast ei jääks isegi konte alles... Sealt pärineb ka idee hakata tootma ökoloogilisi kontoritarvikuid... Nimelt saaks seda tõugu kanu piludega varustatud karpidesse pakituna kasutada täiesti edukalt paberihundina, kusjuures, peab mainima, et tekkivad jäätmed võtavad vähem ruumi kui tavalise paberihundi pahn ja boonusena produtseerib selline paberihunt hommikuti ka ühepotentsiaalse eine, mis ilmub karbipõhja sferaalsel kujul... Ehk siis, need raiped munevad ka veel kõigele lisaks!

Öö sai üle pika aja telgis mööda saata, kuid kui tavaliselt seondub telkimisega ebamugavustunne ja raskused, siis meil oli luksuslik telgiöö, sest meie telk oli varustatud elektri, patjade ja tekkidega... Elekter oli selle jaoks vajalik, et telgi keskosa valgustatuna hoida, oli seal ju vaja mitmeid laua- ja kaardimänge mängitada... Alguses üks ring Aliast... Poiste tiim (Oskar ja mina, toim.) kahe tüdrukutepaari (Kai ja Mare, Kertu ja Kadri, toim) vastu... Me saime haledalt pähe... Vähemalt minu standardite järgi... Piduhunti (Beowulf, toim.) sai ka mängida, aga selle mängu kohta ma midagi rohkemat ei mainiks, sest mul on kuri plaan kunagi kellegi peal selline loomkatse teha, et katsealune peab püüdma isoleeritud keskkonnas mängulaua ja mängunuppude ning- vidinate abil mängureeglid produtseerida... Vahlvitordikarbi sisekülje pastakasõbraliku pinna abil sai ka ühe mängu Imagot mängida... Originaalne mängulaud oli nimelt ikka päris kadunud kohe...

Hommikul langesin ettekavatsetud ning meeldivalt sadistliku äratuse ohvriks, millele toimus hiljem Tartumaale jõudes ka kordusepisood, sest varajasel kellaajal pärast praktiliselt magamata ööd telgis autos loksudes on siiralt raske mitte magama jääda... Viljandini püsisin teoorias ärkvel, aga puhtalt sellepärast, et seal sai hommikut süüa, kuid pärast oli raske mitte silmi sulgeda... Tartus sai Viljandist ostetud kofeeinilimonaadipera kõrist alla kallatud ja asutud tegelema kolmapäevaste plaanidega...