Täna (ehk siis 30. augustil, mitte nagu postituse kuupäev väidab, minu blogis eksisteerivad vahel ajaanomaaliad, toim.) oli meil selline püha üritus nagu kõige-kõige esimesem klassikokkutulek ja peab mainima, et kohaleilmunud inimeste arvukus oli natukene pettumustvalmistav, nimelt seikles Lepiku tallu ainult 13 inimlooma... 12, kui arvestada seda, et Liisa ei pidanud sinna rändama, sest ta vahel täitsa nagu elab seal... Kohal olid siis:
- Liisaleps
- Liisaküps
- Agnes
- Siim
- Mare
- Kai
- Riivo
- Matu
- Madli
- Ruudi
- Keiti
- Ants
- Meelis
Nagu tavaliselt toimus teatav gruppidesse jagunemine ja ega ma kogu nalja pealt ei näinudki, sest pidin esimese lahkuva autoga koju tõttama, hommikul ootab mind nimelt ees üks katsumus... Aga ma lubasin Liisale, et kui ta järgmine aasta ka midagi sellist enda pool korraldab, siis ma joon ennast purupurju, teen lolli nalja, suhtlen kõigiga, lällan läbi terve öö ja löön külge kõigele, mis liigub... Ja kui ei liigu, siis löön jalaga liikuma ja löön siis külge... See oleks tore kontrast minu tänaõhtusele olekule, ma nimelt mängisin suurema osa õhtust Siimuga nurgas malet ja suhtlesin minimaalselt teise toapoole rahvaga... Märge iseendale: Kai seltskonnas mitte malet mängida... Inimest mõttekäikude jälgede otsimine nende nägudelt on nimelt psühhodele (psühholoogiarebastele, toim.) äärmiselt meelepärane tegevus...
Öösel oli päris tore tagasiteed otsida, me nimelt otsustasime Siimu ja Agnesega, et läheks mööda üht "otseteed", aga see on ju teada värk, et kui üritad otsemini minna, siis läheb kõvasti rohkem aega kui ringiga minnes... Ilma Agnese naiseliku vaistuta oleks me sinna mitmeks tunniks tiirutama jäänud...
1 comment:
Arvestades meie klassi, siis oli see isegi väga hea tulemus. :D
Post a Comment